Mehhiko
REISIKIRI
Aive ja Andrus

90 reisikirja
83 riiki

Yukatani poolsaar (Mehhiko)

märts 2007
Kesk-Ameerika ja Kariibid

Kui Hispaanlastest rüüstajad viieteistkümnendal sajandil Kesk-Ameerikasse jõudsid, olid iidsed maiad siit juba kadunud. Tundub iroonilisena, et kõik see mida maiadest teatakse või ei teata, on olemas tänu ühele jobust frantsiskaani mungale, kelle korraldusel põletati pea kõik maiade käsikirjad ja seejärel ka vaimsed juhid. Hiljem võttis see sama munk vaevaks ise kirjeldada kohalikke kombeid, rituaale ja teadmisi ning tegi seda mõistagi oma piiratud teadmistest lähtuvalt.
Muistsete maiade valdused ulatusid Yukatani poolsaarest (Mehhikos) üle Guatemala ja Belize kuni Salvadori ning Hondurase džungliteni. Maiad ja nende kultuur on tänase päevani üks suur mõistatus. Ning paljus just see ongi see, mis teeb selle piirkonna salapäraseks ja müstiliseks ning andis ka meile tõuke, külastamaks selle muistse tsivilisatsiooni kodumaad.

Tõusime varajasel hommikutunnil lennukiga Havannast Cancuni suunas. Air Cubana poolt opereeritav JAK-tüüpi „vene ime” suutis pakkuda kordumatu lennuelamuse. Juba lennukisse sisenedes tungis ninna tuttavlik metalli ja lennukikütuse segune sumbunud õhk (Viimane kogemus vene lennukil jääb kahekümne aasta taha, kuid meenus koheselt). Istmed logisesid ning omaette tegu oli turvavööde kinnisaamisega. Eesolevatest taskutest võis leida vaid hädapärase – oksekoti ning väljapõgenemisjuhendi. Eriti elamuslik oli tõus ja maandumine. Väike, kuid vapper metalltoru värises, vibreeris, turtsus ja undas. Rattaluukide sulgemisel ja avanemisel käiv apokalüptiline latakas tahtis viimsegi lootuse endaga kaasa viia. Kuid aega võttis mis ta võttis ning lõpuks me Mehhiko pinnale maandusime.

Kui vaadelda maiade linnu ajalises järjestuses, siis oleks õigem olnud alustada Hondurasest, Copani varemetest. Yukatani poolsaarel olevad ehitised ja linnad jäävad maiade klassikalise perioodi järgsesse aega. Kuna aga Cancun oma ligipääsetavuses oli meie jaoks parim valik, alustasime siit.
Cancunis endas midagi märkimisväärset vaadata pole, tegemist turistidele mõeldud piirkonnaga, kus terve poolsaar on viimase 20 aastaga hotelle täis pikitud. Ööbisime all-linnas, mis loodud peaasjalikult turismipiirkonda teenindava personali tarbeks ja liikusime juba järgmine päev edasi külastama oma esimest maiade linna - Chichen Itzat.

Chichen Itza ei ole kõige suurem ega kõige mõjuvõimsam maiade linn, aga tänu kergele ligipääsetavusele Cancunist ja suurtele turistihordadele, kõige tuntum. Turistide üleküllust sai kogeda juba piirkonda sisenedes, kus tervitasid meid ameerika turistidest pakatavad bussid. Sissepääsu on ehitatud võimas teeninduskompleks ning sisenedes kippus vägisi silme ees kangastuma turismitööstuse masendav tulevikuvisioon – suured amfiteatritest supermarketid kaardumas ümber vaatamisväärsuste, odavlennufirmad maandumas ja tõusma otse ukse eest.
Iidne maiade linn ise on aga vägev. Kohe sisenedes saab kohtuda kõige kuulsama, kõikidelt turismibrozüüridelt tuttava ehitise, Kukulkani püramiidiga. Või kui olla täpsem, siis templiga. Kohalikud giidid rõhutavad igal sammul, et maiad ei ehitanud püramiide, vaid templeid, millel oli astroloogiline ja religioosne otstarve.
Midagi ei ole siin juhuslikku - astmete ja platvormide arv, templite asend, koik symboliseerivad ja tahendavad midagi. Maiad olid suurepärased astroloogid ja matemaatikud, neil oli kasutusel ülitäpne kalender. Sellest kõigest on kirjutatud sadu raamatuid ja reisikirju ning seetõttu ei hakka me kõike seda siin ka uuesti ümber kirjutama. Öelda võib aga niipalju, et mõistatuslikuks teeb selle eelkõige see, et sarnaselt näiteks Dogonitele Malis (Aafrikas), omasid ka maiad teadmisi, mida kaasaegne maailm on alles tänast tehnoloogiat abiks võttes tõestada suutnud. Või kui vaadata nende poolt rajatud ehitisi, mis rajati ilma tänapäevaseid tööriistu omamata (NB! Ratast polnud siis veel leiutatud) ning mille loomise kunst on sama mõistatuslik nagu inkade rajatistel Peruus või Egiptuse püramiididel.

Üheks kohustuslikuks osiseks maiade linnades olid alati palliväljakud. Chichen Itzas asub neist kõige suurem.

 

Oletatavasti peeti nendel väljakutel religioosseid mänge, kus pall sümboliseeris päikese ja kuu liikumist ning mänguväljak oli planeet maa. Giidide tõeliseks „maiuspalaks” on bareljeefid, kus kujutatakse kahte meeskoda. Ühe meeskonna kapten hoiab käes teise meeskonna kapteni maharaiutud pead. Alguses arvati, et see oli kaotaja oma. Siis aga oletati, et see on võitja meeskonna kapteni pea, kes sai võimaluse liikuda läbi taassünni kõrgemasse seisusesse (mängijad olid kõrge sotsiaalse staatusega, kuna vaid nende veri oli jumalik). Aga on ka spekulatsioone, et tegemist on siiski vaid kujundiga. Igatahes mängu teises poolajas asendas kautšukist palli juba maharaiutud kapteni pea.
Mõned-sajad meetrid eemale põhikompleksist viib tee suure loodusliku kaevu juurde (60m lai, 35m sügav), mis on andnud ka siinsele maiade linnale nime.

 

Selline kaevude võrgustik (cenote`d) on omane kogu Yukatani poolsaarele, kus sadu miljoneid astaid tagasi peale meteoriidi langemist maapinnale tekkis paekihi alla jõgede võrgustik ning tuhandeid looduslikke kaevusid. Kaevud olid pühad kohad ning ka ellujäämise võtmeks. Põua ajal ohverdati siia vihmajumala Chak Mooli tarbeks inimesi - pantvange ja noori neitseid.
Inimohverduste teema on see, mis lääne turiste ilmselt siin ka kõige rohkem köidab. Eriti kõik see, mis tuttav neile, kes näinud Mel Gibsoni hiljutist kassa-filmi „Apokalüpsis”, kus ohvrite rinnust rebitakse välja tuksuvaid südameid, siniseks võõbatud inimkehasid mööda püramiidi treppe alla loobitakse ja preestrid hiljem ohvri nahkasid endale tantsimiseks ümber tõmbavad. Oluline on, et nendel rituaalidel ei ole tegelikult midagi ühist maiadega. Inimohverduste traditsiooni tõid siia alles peale maiasid tolteegid.

Teinud tutvust esimese maiade linnaga liikusime edasi Meridasse – Yukatani osariigi pealinna ja kultuurikeskusesse.

 

Tegemist on kunagise konkistadooride keskusega, mida on kõikjal rõhutamas Hispaania koloniaalarhitektuur. Merida keskplats ja seda ümbritsevad kvartalid on väga ilusad. Kõik mis selle ümber aga jääb - paras slumm. Keskplatsil asub ka Mehhiko vanim katedraal, mis ehitatud maiade endise püramiidi kohale.

Merida on hea koht, kust käia vaatamas Uxmali. Uxmal oli oluliselt rahulikum koht, kui Chichen Itza. Siin sai segamatult jalutada ning linn jättis vaga mõjusa mulje. 

Seda paika külastas mõned nädalad tagasi ka USA president Georg W. Bush, peale mida viisid kohalikud maiad siin läbi puhastustseremooniaid, vabanemaks Bushi negatiivsest energiast. Selle mehe nahas ei tahaks siin koha peal küll olla.

Uxmalist viib tee edasi Palenquesse.

 

Võitmaks aega, võtsime ööbussi (loodetavasti ka esimest ja viimast korda) Suurepärase esimese klassi bussi eelistena toodi välja ohukonditsioneer ja TV, mis hiljem parajaks õudusunenäoks osutusid. Ega ilma asjata ei nimeta kohalikud neid busse freezeriteks. Bussis sõitmiseks tuli kõik fleesid ja sokid välja otsida. Lisaks lasti kogu öö veel ka kõrvulukustavaid Steven Segali kondimurdmisfilme. Uskumatu! Peale seda kogemust pole me enam „parimaid” busse jahtinud

Palenque on ainus maiade linn, kus tempel-püramiidist on leitud ka muumia. Seni oli palju selle üle spekuleeritud, eelkõige just Egiptuse püramiidide valguses, mis on oma olemuselt hauakambrid. Nüüd siis esimene vastav kinnitus ka maiade puhul.

Palenquest edasi läheb tee väga kiiresti mägiseks. Jõudsime piirkonda, kus teepikkust ei arvestata enam mitte kilomeetrites, vaid tundides. Kui ikka ühte poolt mäge liikudes saad läbida sada kilomeetrit kahe tunniga ja teiselt poolt sama pikkuse kolme tunniga, ega siis vahemaadel polegi ju enam mingit erilist tähtsust.
Sama päeva ohtuks jõudsime Chiapase osariigi keskusesse, kunagisse hipide ja muidu hangijate meelispaika San Cristobal de Las Casasesse.

Chiapas on olnud pikka aega Mehhiko kõige rahutum piirkond. 1994. aastal toimus siin indiaanlaste revolutsiooniline ülestous, mis on erinevate perioodidega kestnud üsna tänapäevani. Nad nimetasid ennast zapatistideks (1910. aasta revolutsiooni kangelase Emiliano Zapata järgi). Ülestõusu juhiks oli kultuslik isik – Näota mees, subcomandante Marcos, kes avaldas oma manifeste internetis, eesmärgiga kukutada olemasolev valitsus ning luua tingimused ausateks valimisteks. Zapatistid kannavad alati näomaske ning nii ongi Marcose tegelik nägu jäänud paljudele varjatuks.

Zapatistide vasakpoolne ideoloogia on leidnud laiemat kajastust ka väljaspool Mehhiko piire (NB! tänu internetile), eelkõige võitluses uusliberalismi ja üleilmastumise vastu. Nende ideoloogia kohaselt on neljas maailmasõda juba alanud (kolmas oli külm sõda). Seda sõda pidavat rahvusvahelised finantsimpeeriumid, kes seniseid riike jagavad ja valitsevad oma huvides ja oma tahtmist mööda. Kohalik turismitööstus on suutnud zapatismist tekitada koheselt ka eraldi turismimagneti – kioskites müüakse zapatistide pilte ja suveniire, tänavalt võib osta T-särke, kus peal kultusikoonid – Zapata, Che Guevara ja Marcos.

Üks San Cristobali vaatamisväärsustest on kindlasti ka siin ümbruses olevad indiaani külad, mida ohtrasti kõikidele külastajatele pakutakse (koos hoiatustega zapatistide eest).

 

Kõige meeldejäävamaks osutus (katoliku) kiriku külastus, mis teenis kohalike elanike jaoks pigem hospidali rolli. See on segu katoliku ja kohalikest usunditest. Kirikupõrand on kaetud kogu ulatuses pikkade männipuuokastega ning nende vahele on tekitatud saarekesed küünaldega, kus kohalikud healer`id ehk ravitsejad viivad läbi oma ravimisprotseduure. Põliselanikud on tänapäevani suurte eelarvamustega ning arsti juures ei käi, kuna ei oska hispaania keelt ning kardavad, et valgenahalised võivad neile pigem surma tuua. Ravitsemine kestab viis päeva, kus juuakse ohtralt suhkruroo likööri, palvetatakse ning kõige lõpuks tapetakse kana, mille rolliks on nende päevade jooksul rituaalide käigus kogu haiguse endasse tõmbamine. Kanadel ja kukkedel pea maha väänamine käib siin kirikus kohapeal, kõigi silme all. Hiljem viiakse see keskööl teede ristumiskohta ning maetakse maha. Siis on kindel, et haigus nelja tuule poole läheb.

Siit suundume juba Guatemala poole teele ja järgmine peatuspaik saab olema Atitlani järve ääres, Panajacheli linnakeses.

Aive&Andrus
San Cristobal de las Casas 2. aprillil, 2007

TEEKONDVIDEOD