REISIKIRI

Tiibet: Riik maailma katusel

Alles kolmandal Tiibetis veedetud päeval hakkas organism tasahilju juba vähema hapnikuhulgaga harjuma. Iga veidigi hoogsama liigutuse peale kumises pea korralikult. Kuid kõik kõrgusehaigusega kaasnev on tühiasi võrreldes muljetega, mida endasse päev-päevalt kogusime. Meie suureks rõõmuks, saime Lhasas kokku ka Rollingute meeskonnaga ning see andis meie rännalule veelgi tooni juurde.

Ülelend Hiinast Chengdust Lhasasse oli maaliline - lennuki aknast avanes vaade kogu Himaalajale tema täies hiilguses. Lumiste mäetippude vahelt paistsid veenired ja üksikutes kohtades oli märgata ka kohalike asulaid. Meie lennuk maandus Lhasa lennuväljal, mis on pea 100 km Lhasast eemal, nii suurt hulka maandumiseks vajalikku lamedat pinnast on lähemalt raske leida. 

Kõik Tiibetis veedetud päevad suutsid meid üllatada uute kogemustega. Olime külalisteks budistliku maailma pühamates kohtades - Potala Palees, Drepungi, Gandeni ja Shera kloostrites, Dalai Laama suvepalees Norbulinka. 

Potala Palee kõrgub Lhasa linna kohal ja on ehitatud 7. sajandil mäe sisse. Kogu palee on kui hiiglaslik 1000 palvetemplist koosnev kompleks. Värvikate antiiksete kaunistustega templid on täis palverändajaid kogu maailmast, kellest igaüks on tulnud siia saama Buddha õnnistust.

Igas templis on hiigelsuured õlilambid, kuhu igaõks soovib panna oma tükikest kingiks kaasa toodud puuviljarasvast, et nii kloostrit toetada. Kui puuviljarasv hakab küünlaaluse servadest juba üle ajama, korjab munk selle kokku ja see saadetakse mõnda väiksemasse sõsar-kloostrisse abina teele.

 

Üks muljetavaldavamaid vaatamisvääsusi on aga tiibetlased ise. Nende piiratu ja tingimusteta usk on austustavaldav. Tänaval käies on kõigil käes palverattad, mida keerutades saavad palvused edastatud. Kloostrite ja templite sissekäikude juurde on lisaks üles pandud ka suured palveratastega seinad kus iga palverändur saab neile omaltpoolt hoo sisse lükata ja nii nad katkematult pöörlevadki.

 

Välimuselt on tiibetlased üllatavalt sarnased Andide inimestega - samad näojooned, juuksed (naistel pikad tumedad, punutuna kahte patsi), ka riietuses kasutavud nad sarnaseid värvitoone.

Pühadesse raamatutesse talletatud tarkusi õpivad mungad pähe kogu elu. Juhtusime Sera kloostrisse just ajal, mil ühtse vormina punastesse hõlstidesse riietunud munkade koolitund oli täies hoos. Esmapilgul ei saanud kuidagi aru, et tegemist on koolitunniga. Nimelt olid kõik sadakond munka kogunenud ühte kloostriaeda ja jaganud end neljastesse gruppidesse. Üks grupi liige seisis püsti ja esitas istujatele küsimuse. Teised vastasid valjuhäälselt üheskoos ning kõike seda saatis hoogne kehakeele kasutamine. Iga lause lõppu tähistas hele plaks ja seega oli kogu aed täis plakse ning kiljatusi vaheldumisi. Kogu see efektne vaatemäng meenutas pigem idamaise võitluskunsti tundi kui pühakirja õppimist.

Tiibeti pealinna Lhasa keskuses asuva Jokhangi templi ümber on kolm erineva suurusega palverännaku ringi, kus päevad läbi, alates kella viiest hommikul, liiguvad rändurid päripaeva ühtlase ja katkematu voona. Vaatepilt tõi kananaha ihule, nii kirjeldamatu ja võimas.

 

Nüüd siiski ka veidi pragmaatilisemast vaatenurgast.

Tiibetisse pääseb paraku vaid ametliku Hiina reisibüroo loaga ja ilma mitte kuidagi. Igale valgele inimesele (voi formeeritud grupikesele) kinnitatakse siin oma giid, kes tema aega organiseerida püüab. Ka meie moodustasime kaheinimese grupi. Meile kinnitatud giid Monica oli hiinlane, kes oli Tiibetis elanud kogu elu ja oskas seepärast ka tiibeti keelt. Temalt saime infot ka kõiksugu kohalikku eluolu puudutavate teemade kohta. Mis info, see on juba iseasi... nimelt edastavad nad (võib-olla ka iseenese teadmata) veidi küll moonutatud informatsiooni, et turistidele jätta paremat muljet kui tegelikkuses siin valitseb.

Tiibetis avanes meile ka Hiina kultuurirevolutsiooni tõeline pale - Mao valitsemise ajal on totaalselt laastatud iidseid budistlikke templeid ja nüüd üritatakse neid taas üles ehitada. Ilmselt ei ole kaugel enam ka aeg, mil tiibeti keel on ajalugu, sest hiina keelega saab täna juba palju paremini hakkama kui tiibeti enda omaga. Meie giid nägi seda suure võimalusena tiibetlaste jaoks, sest hiina keelt pidavat olema kergem õppida kui tiibeti oma. Hiinlasi on siia asustatud palju. Ametlik info ütleb, et Tiibetis elab 90% kohalikke kuid pilt, mis avaneb räägib muust – tiibetlasi on rahvastikust veel järgi 40-45%. Ka tänavatel ning templites turistide ja kohalike kombekuse üle valvavad sõdurid on kõik hiinlased.

Kooliga on tiibetlastel kahjuks kehvad lood, sest nad ei suuda kooliskäimise vajadust enda jaoks kuidagi ära põhjendada. Kõige olulisem on usk ja palvetamine ning muuks paraku aega ei jää. Teised kohalikud on nomaadid, kes ei saa koolis käia kuna liiguvad kogu aeg kohast-kohta ning ei oma paikset elukohta. Kogu elamine on neil üles seatud ajutistes telkides. Nomaadid liiguvad kuu voi nädala kaupa edasi, et taastoota söögipoolist ning aina uutes templites palvetamas käia. Lhasas kohtab neid igal sammul ja nad erinevad tiibetlastest ka riietuse poolest, kandes tumedaid pakse Jaki nahast ja pikkade karvadega kaetud ürpe.

Viimase Tiibetis veedetud päeval veetsime Gandeni kloostris. Teele asusime hommikul varavalges, sest Lhasast sinna on 40 km. Klooster asub mägedes, 4500 meetri kõrgusel merepinnast ning on rajatud 1417 a.. Ta kannatas väga palju hiinlaste kultuurirevolutsiooni aegu ja alles nüüd hakkab tasapisi ellu ärkama. Täna elab seal alaliselt üle 500 munga, kunagi oli neid 5000.

 

Palju põnevat kohtasime kohalike hulgas liikudes ja nendega suheldes.

Tiibetlased harrastavad mono- ja polyügaamiat. Kui pere vanem poeg naise võtab, siis automaatselt saavad endale sama naise ka pere nooremad pojad. Sama on õdedega - kui vanem õde abiellub, siis on sama mees ka noorematel. Traditsioon sai alguse sellest, et perekonnad soovisid oma pärandvara hoida oma pere ringis ning mitte jagada seda suure ringiga. Abielus tiibeti naise tunnab ära selle järgi, et ta kannab riiete peal kirevavärvilist põlle, mis tähistab abiellu astumist.

Eraldi rituaalid on tiibetlastel seotud matustega. Neil on nelja liiki matuseid - taevamatus, veematus, maamatus ja põletusmatus.

Kõige kõrgem ja ihaldatum neist on taevamatus, mida saavad endale lubada vaid rikkad. Selle sisu on meie mõistes üsna võigas - koolnu viiakse mäe otsa, hoitakse seal 24 tundi (et hing temast lahkuks), seejärel murtakse kehaosad tükkideks ning heli, mis sellega kaasneb, meelitab kohale linnud, kes kõik kehaosad taeva alla laiali kannavad. Veematuse puhul heidetakse kehaosad vette. Seepärast ei söö kohalikud iialgi kalu, sest neis elab edasi nende esivanemate hing. Kalu tarbivad Tiibetis vaid hiinlased.

Kõik matusetseremooniad on kantud hinge kestmajäämisest ning seepärast tiibetlased ei karda ka kunagi surma. Kaob ju vaid keha ja läbi taassünni leiab hing endale alati uue keha.
Huvitav fakt on ehk seegi, et Tiibet oli ainuke riik maailmas, kus riigi nii poliitiline- kui religioossne juht valitakse labi reinkarnatsiooni.

Meie Tiibeti viimane õhtu möödus Rollingute lahumispeol. Järgmisel hommikul asusid Rollingud taas autorooli ja teele Nepaali poole. Meie valisime kergeme vastupanu tee ehk lennuki ning nautisime juba sama päeva õhtul Nepaali pealinnas Kathmandus asuva Durbari väljaku kirevat melu.

"Hiina-Tiibet-Nepaal-India" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD