St.Vincentist Martinique`ini
aprill 2014
Kariibi mere saartel
Wallilabou Laht, St.Vincenti saar, St Vincent&Grenadiinid
Lõuna poole suundudes jätsime riigi kõige suurema
saare Vincenti vahele. Peamiselt seetõttu, et väidetavalt polevat saar kõige
turistisõbralikum ning ka sildumiskohad üsna kesised. Tagasi tulles otsustasime
siit siiski läbi tulla ning nagu varasemad kogemused olid meile ka näidanud,
siis just need kõige vähem soovitatud kohad, on tegelikult kõige rohkem seda
reaalset Kariibi elu täis. Sildusime Wallilabous, mis on väga kompaktne
hobuseraua kujuline lahesopp, ümbritsetuna püstloodis alla langevate maaliliste
kaljuseintega.
Juba eemalt meenutas see ehedat piraaditeemalist panoraami ning
suur polnud üllatus, kui selgus, et seda see koht on siin ka (vähemalt) mõneks
hetkeks olnud. Nimelt, toimusid siin filmivõtted Kariibi mere piraatide teise
osa tarbeks. Rannal vedelesid veel võtetest säilinud kahurid, poomispukk ning
eriti kõnekad olid lahtised surnukirstud nõjatumas mööda majaseinasid.
Jalutasime ka külas ringi, suurendasime kohalikes hubastes urgas-kõrtsudes
päevakäivet ning lõpetasime päeva rannaäärses piraaditeemalises söögikohas.
Pitoni laht, St.Lucia
Oleme tagasi St.Lucial, sedapuhku Pitoni lahes, mis
asub kahe vulkaanilise mäetipu vahel, Soufriere linna lähedal. Selle koha järgi
on ka kohalik õllesort oma nime ja sildi kujunduse saanud. Algselt pidime
randuma rohkem lõunapoolsemas sadamas, aga kuna tuuled puhusid üsna ebasoodsast
suunast, muutsime plaane.
Pitoni puhul on tegemist meie tee peale jäänud luksuslikuma kuurordiga, mis
rajatud peamiselt Briti turistide teenindamiseks. Söögikoht oli eriti uhke ja
romantiline, tuletõrvikutega dekoreeritud. Kohati tundus, et oleks juba pigem
kuskil euroopalikus vahemere kallis restoranis, mida see hinnataseme järgi ka
kindlasti oli. Kontrast antud koha ja siin lähedal olevate kohalike elu-oluga
on üüratu.
Rodney laht, St.Lucia
Tere Rodney, siin me oleme juba olnud! See on hea vahemaabumine enne meie
lõpp-peatust. Kõigepealt heitsime ennast ankrusse enne laguuni, et paadialune
meretaimedest ja teokarpidest puhtaks kraapida. Iseenesest ei ole puhastamine
midagi keerulist, aga proovi teha seda vee all ja iseäranis põhja alt, kuhu
vaid „kopsu jagu õhuga“ sukelduda saab. See osutus ühtlasi ka reisi kõige
suuremaks pingutuseks :)
Laguunis saime seekord kai koha, mis andis rohkem vabadust sadamas ringi
luusida ja viimaseid suveniirioste teha. Punktiks õhtule jäi kohalike diskoõhtu
lähedal asuva linnakese risttänaval. Õhk oli kanepisuitsust tiine, muusika
tümpsus täie jõuga ning must mass õõtsus ülesse-alla. Sellistel hetkedel saad
aru, mis on black power.
Le Marine, Martinique
Oleme tagasi Marinique`i saarel, kust oma purjematka alustasime. Pühapäeva
hommikul peeti siin unikaalset regatti, mida Martinique`il näha vaid saab.
Sõideti nii umbes paarikümne jalastel värviliste trapetsikujuliste purjedega
jahtidel, millega veel sajandeid tagasi ka üle Atlandi purjetati. Igati uhke
vaatepilt.
Viimane päev kulges nostalgiliselt - asjade kokku pakkimine, kajutite
koristamine, viimased kõhutäited, vastastikune tänamine ja kõlisevad
rummiklaasid. Selgus, et ka selle reisiga sai mõned ülivõrded saavutatud.
Kunagi varem pole niipalju päikeseenergiat endasse ammutatud ning kunagi varem
elus ei ole tulnud nii vähe midagi teha ega ennast liigutada. Harjud ära,
hakkab veel meeldima :)
