Lõuna-Aafrika Vabariik
REISIKIRI
Aive ja Andrus

90 reisikirja
83 riiki

Ruanda: Musta Aafrika südames

detsember 2008
Ida-Aafrikat avastamas

Viktoriini küsimus: Kui mitu inimest on ilma tuumapommita võimalik tappa saja päeva jooksul? Õudne vastus: Üks miljon!

Ükspuha kui võigas see fakt ka ei tunduks, on see ometigi 20. sajandil läbiproovitud tõsisasi, leides aset vaid kümmekond aastat tagasi sügavas Aafrika südames – Ruandas, kogu maailma  vaikiva pilgu all. Kõik see kokku meenutab justkui tuntud Hollywoodi õudusfilmi stsenaariumit.

On aasta 1994. 6. aprilli õhtul tulistatakse pealinna Kigali lennuväljale maandumisel rusudeks Ruanda presidendi lennuk, kus viibib lisaks talle ka naaberriigi Burundi president. Vaid pisut vähem kui tund aega hiljem suletakse kurikuulsa hutu äärmuslaste politsei Interahamwe eestvedamisel kõik pealinnast väljuvad maanteed ning hästi ettevalmistatud plaani järgi saab alguse totaalne tapatalg, mille ühtseks ja vääramatuks eesmärgiks on leida nn „lõplik lahendus” tutsi „probleemile”. Tapetakse valimatult kõiki tutsisid – mehi, naisi ja lapsi ning ilma vahendeid valimata. Valdavateks tapariistadeks on matšeeted, kaikad ja kõplad. Vaid kümnendikul juhtudest kasutatakse tulirelvi. Loetud päevade jooksul pöördub kogu riik üheks suureks massihauaks.


Ühe rahvusrühma sihipärane hävitamine ehk genotsiid, ei ole iseenesest ju uus nähtus inimkonna kuulsusrikkas ajaloos. Selles osas asub Ruanda kuritegu samas reas natsikuritöödega teises maailmasõjas, punakhmeeride „vägitegudega” Kampucheas või Serbia tapatalgutega Kosovos. Ainulaadseks teeb Rwanda genotsiidi vaid laiahaardelisus ja pühendumus, mille käigus suudeti kaasata massimõrva läbiviimisesse sisuliselt kogu rahvas, kaasaarvatud ka naised ja lapsed. Kõik koos „ühtse idee” nimel, katoliiklike usujuhtide õnnistusel ning Prantsusmaa igakülgsel toetusel. Õudne!

 

Kõige selle tulemuseks on, lisaks sadadele tuhandetele süütult hukkunutele, mitmed miljonid tutsi põgenikud naaberriikides – Ugandas, Keenias ja Tansaanias. Genotsiidi pärandina on tänavatel sajad tuhanded orvud, purunenud on perekonnad ja inimsuhted. Kongo piiriäärsetes vihmametsades on aga endiselt ootamas oma ”tõehetke”  riigist välja aetud ja ennast Jeesuse armeeks nimetavad hutu mässulised.

 

Kogu selle kohutava lähiajaloo taustal on tänane Ruanda kõrvaltvaatajale justkui täiesti teine riik teiselt planeedilt – rahulik, naeratav, sõbralik. Loomulikult on see paljus vaid näiline ning kohalikes inimestes istuvad hiljutised sündmused veel väga sügavalt ja  pikka aega sees. Aga hämmastab, et hoolimata kõigist neist hiljutistest õudustest, on suudetud kahe rahvusrühma vahel leida teatav kokkulepe, mis omakorda on suutnud hoida riiki ühes suunas liikumas. Riigis ei eristata inimesi enam rahvuse järgi ja isegi rahvusest rääkimine võtab kohalikud sosistama. Üks riik ja üks rahvas – nagu deklareerib Ruanda valitsuse ametlik propaganda.

 

Plaanisime Ruandat külastada vaid paar päeva, et näha mägigorillasid, aga jäime siia viieks päevaks.

Esimene, mis Ruandas silma torkab, on hingematvalt ilus loodus. On justkui mingi needus, et kõikides sellelaadsetes ebastabiilsetes riikides käivad ilu ja vägivald alati käsikäes. Me ei ole oma rännakutel seni veel kohanud nii maalilisi maastikke ning nii lopsaka ja kauni taimestikuga piirkonda, kui seda siin Ruandas. Läbi kogu maa laiuvad suursuguselt kaunid mäed ja orud. Kui Aasias või Ladina-Ameerikas tähendavad kõrgmäed reeglina elutuid kidura taimestikuga massiive, hirmuäratavaid serpentiine või kõrgusehaigust, siis Ruanda maastik, mis jääb valdavalt pooleteise ja kolme kilomeetri vahele, on väga inimsõbralike mõõtmetega. Ning eelkõige just seetõttu, et kõik mäed on kaetud lopsaka taimestikuga ja on pea viimse piirini põllumajanduslikus kasutuses.

 

Ruanda on Aafrika kõige suurema inimtihedusega riik. Olles territooriumilt umbes pool Eesti pindalast, elab siin üle kaheksa miljoni elaniku, mis teeb rohkem kui kolmsada inimest ruutkilomeetri kohta. Siinsed naised on tõelised ahelsünnitajad - iga Ruanda naise kohta tuleb keskmiselt kaheksa last, dekaad tagasi oli aga selleks numbriks veel kümme. Inimesi kohtab siin tõesti igal sammul ning eriti rohkearvuliselt hommikuti ja õhtuti, enne ja pärast tööpäeva, suurte inimkettidena mööda maanteservi voorimas.


Ruanda pealinn Kigali on Aafrika kohta ebatüüpiliselt rahuliku elutempoga ja uskumatult puhas. Olime tõsiselt üllatunud, leides eest naaberriigi Uganda pealinnast Kampalast oluliselt sümpaatsema keskkonna, kus üllatus-üllatus, autod ei sõidagi täisgaasiga ristmikele ja kogu maailma prügi ole olegi kuhjatud hunnikutena mööda tänavaservi. Uidates mööda Kigali tänavaid, on raske uskuda, et veel mõnda aega tagasi on siinsed tänavad olnud palistatud inimlaipadest. Aga see on Aafrika, siin võivad asjad muutuda tunniga. Eriti kiiresti toob mõtted maapeale tagasi Kigali genotsiidi memoriaali külastamine, mis annab väga hea ülevaate toimunust. Ruandasse sattudes tasub seda kindlasti külastada! Kogu riigis on kokku üle 70 genotsiidi mälestamise koha, pealinnas asuv on suurim. Kigali memoriaal on ehitatud kohale, kus asub 250 000 inimese massihaud ...

 

Vahemaad Ruanda peamiste vaatamisväärsuste vahel on kaetud Aafrika kohta igati hea teevõrgustikuga. Teekond Ruhengerisse, mis on stardikohaks mägigorilladega kohtuma minnes, kestab vaid paar tundi. Kuigi teekond on pehmelt öeldes suht kurviline ning kulgeb läbi tõusude ja languste üle mägise maastiku, on avanev vaatepilt selle läbitegemist igati väärt.

 

Ruhengeri ise, koos oma maabumispunktiga bussijaamas, on ilmetu väikelinn. Reisiraamat pakkus meile esimeste valikutena välja kahte esmapilgul eksootilise nimega ööbimiskohta - Urumuri ja Muhabura. Esimene neist, Urumuri, osutus tõeliseks mülkaks. Teine hotell, Muhabura, oli nagu väike oaasike keset slummi. Suurima üllatusena oli siin olemas isegi igati talutava kiirusega WiFi, rääkimata korralikust restoranis. Jäime siia kaheks ööks ankrusse.

 

Külas mägigorilladel

Oleme end nüüd kurssi viinud gorillade tausta ning hingeeluga kuid ei hakka teid siinkohal kõikide nende detailidega koormama. Teeme lühidalt ja asume kohe teema juurde.

 

Gorillasid on maailmas kokku kolme liiki ja mägigorillad on neist kõige haruldasemad. Kokku on neid alles vaid ca 700 isendit ning eriti rariteetseks teeb selle tõsiasi, et üheski maailma loomaaias mägigorillasid näha ei saa. Täna elutsevad nad kolme riiki - Kongot, Ugandat ja Ruandat eraldavatel Virunga vulkaanilistel mägedel. Gorillade DNA kattub 98% osas inimese omaga ja seetõttu on tegemist meile kõige lähedasema sugulasega loomariigist.


Asusime teekonnale mägedesse kl 7 paiku hommikul. Et selline teekond ette võtta, peab saama eelnevalt ametliku loa kuna igat gorillaperekonda saab vaadata päevas vaid kuni 8 inimest. Plaanisime algselt minna vaatama kõige suuremat, Susa perekonda, aga kuna kohapeal selgus, et nendeni jõudmiseks kulub 6-8 tundi, siis viskasime selle mõtte peast ning valisime gorillapere, mis asus meist vaid paari matkatunni kaugusel. Enne teele asumist tehakse kõigile rutiinne ristküsitlus tervise kohta. Gorilladel ei ole immuunsust inimeste haiguste vastu ja isegi pisim nohupisik võib tekitada neil kopsupõletikuni ning seeläbi isegi surmavaks osutuda. Küsitlus edukalt selja taga alustatakse nö pärisbriifinguga. Selgub, et lähemale kui 7 m gorilladele minna ei maksa, et isegi kui gorillalaps mänguhoos sind puudutab, et tohi end liigutada ega teda vastu näppida, muidu võib isane gorilla sind vastutasuks rünnata jms. Ühesõnaga, asi aetakse igati põnevaks.

Grupijuhiks oli sealkandis üleskasvanud ja karastuse saanud kohalik, kes tundis kui oma viit sõrme nii ümbrust  kui gorillasid. Selle kinnituseks tegi ta aeg ajalt, mööda bambusemetsa rännates, gorilla hääli. Siit ka kinnitus, 2% DNA erinevus ei ole põhjendus gorillakeele mitteoskamiseks :)

Liikusime tihedas bambusesalus, ronides mööda vulkaanilist mäejalamit aina kõrgemale.

Kõige ees läks matšeetemees ja grupijuht, seejärel gorillahuvilised ning kõige lõpus püssimees, kes julgestuseks kaasa pandud.  Tihnik oli tihtipeale nii läbipääsmatu, et matšeetemehel tuli kogu aeg üsna tõsist tööd teha. Paari tunni möödudes jäi teejuht lõpuks ees seisma ja hakkas paljutõotavalt gorillahäälset morset edastama. Ja seal nad  olidki – hiiglaslik hõbeselgne isane (täiskasvanud gorillaisasel on seljal hõbedane vöö) koos oma üheksaliikmelise perekonnaga igapäevasel jalutuskäigul toitu hankimas. Hoidsime hinge kinni ja jälgisime mängu.

Olles sättinud end gorillade liikumisrajale, oli meid ilmselgelt ka märgatud.


Hõbeselg jätkas siiski stoilise rahuga liikumist – ise uhkelt ees, pereema lastega järgi ja meie neid jälgides omakorda sabas. Aeg-ajalt läks gorillapere liikumistrass lahku ja hõbeselg pidi neid korrale kutsudes röhitsema. Mingil hetkel olime bambusesalus puntras, kui järsku matseetamees valvsaks muutus ja tagasi tõmbus. Hõbeselg oli otsustanud trajektoori muuta, keeras end kanna pealt ringi ja suundus otse meie suunas asja uurima. Kõik toimus väga kiirelt ning suure hoo pealt nii et ennem kui midagi aru saime, oli suur 2- meetrine ja üle 200 kilo kaaluv King Kong meie keskel ning seejärel juba arusaamatus suunas edasi tormamas. Läks hästi, ütles matšeetemees. Gorillad on üldjuhul rahumeelsed elukad, aga metsikust loomast ei oska kunagi midagi oodata, väikese tõukega oleks võinud meid kõiki mutta lüüa. Aga lõpp hea kõik hea - eks me seal ju natuke ka kutsumata külalised olime. Tund aega, mis on ette nähtud gorillade juures viibimiseks, läks kiiresti. Tegime oma viimased pildiklõpsud ja võtsime suuna tagasi.

Ruhengerisse tagasi jõudes, saime jutule ühe kohaliku tutsiga. Viimane oli paar aastat tagasi Ruandasse tagasi tulnud, olles koos emaga ainus pereliige, kes genotsiidist pääses. Kooliõpetajast isa ning kuus õde-venda hukati juba esimestel päevadel. Jutt pöördus jälle riigi traagilisele minevikule. Tutsides on tunda sisemist uhkust ja samas ka mõistetavat kestvat vimma möödunu suhtes. Läbi sajandite on just nemad siin riigis peremehed olnud. 18-19. sajandil oli mwami (kuningas) alati tutsi ning isegi sõdalaseks said astuda vaid noored tutsid. 19. sajand tõi sakslaste kolonisatsiooni, mis peale esimest maailmasõda läks üle belglastele. Need edendasid siin eurooplastele tüüpilist „jaga ja valitse” stiilis juhtimist. Alguses toetati tutsisid, kes on alati olnud vähemusrahvus (pisut üle kümne protsendi rahvastikust). Belglased olid ka esimesed, kes hakkasid järjekindlalt jagama hutusid ja tutsisid eriklassidesse. Tutsidest loodid kunstlikult nö „valgustatud ja väljavalitud” rahvus. Neid kelle puhul rahvust ei osatud määrata, lähtuti põhimõttest, et kellel oli rohkem kui kümme lehma, nimetati tutsideks, kellel vähem, omakorda hutudeks. Hiljem, kui 1961. aastal kuulutati riigis tutside juhtimisel välja iseseisvus, vahetasid belgalased poolt ja hakkasid toetama hutusid. 1994. aasta oli paljus vaid sissetöötatud ideoloogia kahetsusväärne äärmuslik järelnähtus.

Mõlgutasime kohapeal ka mõtteid külastada Ruhengerist vaid tunni kaugusel olevat Gisenyt ja riigi suurimat järve Kiwu, mis eraldab Ruandat Kongo Demokraatlikust Rahvavabariigist, lootuses et äkki õnnestub ka Kongo piirilinnas Gomas ära käia. Goma on Kongo Pompeij, mis kuus aastat tagasi mattus ootamatult aktiveerunud vulkaani laava alla. Olles aga kontrollinud olukorda kohalikelt, heitsime selle mõtte peast. Just samal päeval olid mässulised tapnud kaks ÜRO abitöötajat ja olukord piirkonnas oli taas ägenenud.


TEEKONDVIDEOD