Ghana
REISIKIRI
Aive ja Andrus

90 reisikirja
83 riiki

Rahvuspargid - floora ja fauna

oktoober - november 2019
Madagaskar

Järgmisel päeval külastame oma reisi esimest ja ühtlasi ka Madagaskari ühte enimkülastatavat rahvusparki Isalot. Sellega hakkab vaikselt lahti rulluma uus mõõde meie teekonnal. Kui senini oleme tutvunud peamiselt saareriigi imekauni looduse ja taimestikuga ning kogenud kuhjaga seiklusi mööda lääneranniku olematuid teeradasid ja kohtunud kiviaegsete hõimudega, siis nüüd puutume kokku ka esimeste loomariigi esindajatega. Enamus turistidest Madagaskarile just sellepärast tulevadki, sest pilt, mis meile sellest imelisest saareriigist on maalitud, on täis servast servani lopsakaid vihmametsi ning sellele saarele ainuomaseid leemureid, kameeleone, erkpunaseid tomatkonni ja maailma suuremaid Argema mittrei liblikaid. Meie ees avanev pilt on siiski teistsugune. 2000 aastat tagasi, kui esimese inimese jalg saarele astus, oli 90% kogu territooriumist metsaga kaetud. Aastaks 1950 oli sellest vaid veerand järgi jäänud ning tänapäevaks on veel vaid pisut üle 10% saare territooriumist metsa all. Sellega on kohutaval kiirusel vähenenud mitte ainult taimestik, vaid ka loomariik, mille loomulikuks elukeskkonnaks kadunud metsad olnud on. Sellises tempos on riigi peamised vapiloomad – leemurid, varsti vaid kauge mälestus. Rahvuspargid ongi veel viimased varjupaigad, kus neid oma loomulikus elukeskkonnas hoida ja inimeste toidulauale jõudmise eest kaitsta. Käesoleva aasta alguses Madagaskari uueks presidendiks valitud endine meelelahutusärimees, üritusturundaja ja mitme TV ja raadiojaama omanik Andry Rajoelina, kelle kampaania käigus tasuta jagatud T-särkides lausa pool riiki tundub ringi käivat ning keda meie reisisaatja Luc sõbralikult DJ presidendiks nimetab, on andnud juba suurejoonelisi lubadusi panustuste osas metsamaade laiendamisse ja alepõllunduse tõkestamisse. Tundub, et peamiseks probleemiks siin riigis ei ole mitte vähesed võimekused, vaid eelkõige poliitilise tahte puudumine. Puuduvad toimivad regulatsioonid ja ka institutsioonid, kes suudaks neid ohjata. Korruptsioon lokkab täiel jõul ning riiklikud huvid on erahuvidest alati tagapool. Eks aeg näitab, kas uuel presidendil on piisavat tahet selles osas midagi muuta. Rahvas igal juhul loodab ja ootab suurt muutust.

 

Esimene leemur

Isalo rahvuspargi maastikud on mastaapsed, taamal kõrguvate võimsate kaljude ja suurte lagendikega.



Sedapuhku liigume edasi oma enda kondimootoril. Meie teerajad kulgevad üles- alla loogeldes mööda jõe kanjoni serva. Peagi kohtume ka meie reisi esimese leemuriga.



Selleks on valge Sifaka ehk tantsiv leemur, kes liigub naljakalt üks külg ees tantsiskledes ja üles- alla hüpeldes. Siinses piirkonnas on ta ainuke isend ning giidi jutu kohaselt käivat just hetkel ka hoogsad paarilise otsingud. Mõned sajad meetrid edasi kohtume ka rõngassaba leemuritega. Neid on juba hulgalisemalt. Oktoober on poegimisperiood ning mitmel leemuril on pisikesed pojad selja küljes rippumas.



Teejuht tutvustab ka huvitavaid taimi, mille lehed sõrmega puudutades hakkavad kaitseks kokku tõmbuma. Stick putukas on niivõrd nähtamatu põõsastes, et isegi fotopildil on teda põõsa okstelt raske üles leida.



Näeme ka kameeleoneid, sealhulgas ka siinse piirkonna kõige väiksema isendit, mis on kuivanud puulehtede hulgas  täiesti nähtamatu!



Edasine teekond kulgeb loodusliku basseinini, mis on kosutavaks vahepeatuseks, kus kuumuses ladestunud tolm kehalt maha loputada.





 
Laurale on see siiski pettumuseks, sest vesi on liiga külm, põhi kaljune ning arvestades tema haiget jalga, siin ujuda veel ei saa. Teel tagasi näitab giid meile ka kohalike bara hõimude hauakambreid, mis on looduslikes mägikoobastes. See on eriti iseloomulik just Isalo rahvuspargile, mis on barade püha territoorium. 


 

Elu safiirikaevanduses

Peale lõunat otsustame minna tagasi Ilakakasse, kus eelmise päeva ööpimeduses eskorti ootasime. Tahame ka oma silmaga kaevandatavaid kalliskive ja kaevandust ennast näha. Kalliskivid kui ka poolvääriskivid on kõik muidugi väga ilusad ja neid on tõesti väga palju  eri liike, sealhulgas granaat, ametüst, turmaliin ja berüll. Eriti kuulus on siinne piirkond siniste ja roosade safiiride poolest. Kaevanduses endas aga olevat töö tänaseks lõppenud ning sinna enam ei saa. Vestlen kohaliku prantslasega, kes toimetab kaevanduses ja tunnen siinse elu-olu vastu huvi. Prantslane on siinkandis juba aastast 1991. Tema isa oli Madagaskaril Prantsusmaa suursaadik ja nii ta Madagaskarile sattuski. Ilakakasse sattus ta juhuslikult, et siia ühte hotelli püsti panna ning juhuse tahtel vaid 6 kuud enne seda, kui siin esimesed safiirid avastati. Täna, 25 aastat hiljem on pisikesest külast saanud suur linn. Äri õitseb ning kurta pole põhjust. Lõpuks prantslane sõbruneb ja aitab meile ikkagi teejuhi kaevandusse leida. Oleme tänulikud ja sõidame linna lähistel olevasse kaevandusse. Ilma töötajateta ei ole see muidugi nii atraktiivne vaatepilt, aga siiski piisavalt muljetavaldav, et mõista millistes tingimustes ja kui rasket käsitööd tuleb teha, et vääriskivideni jõuda.


 
Kogu töö käib käsitsi kühvlikeste ja kirkaga. Kui keskmine kuutasu Madagaskaril on 40-60 dollarit, siis siinne tasu on pigem kõrgemast otsast ehk siis 2 dollarit päevas. Selliste tööjõukuludega pole automatiseerimise peale veel pikka aega vaja mõelda. Kaevanduse kõrval on ka ca 20 meetri sügavused ja meetri laiused inimkätega uuristatud augud, kust maa alla saab laskuda ja safiire otsida.



Tööohutuseeskirjadest siin muidugi midagi ei teata. Üks vale samm ja leiad ennast fataalsest august. Meie siinolekul lippavad kaevanduses väiksed lapsed aukude vahel rõõmsalt kilgates ringi. Muretu lapsepõlv safiirikaevanduses ei pruugigi nii muretu olla. 



  


Luc jääb meiega

Õhtul jalutame veel Ranohira tänavatel ja ostame puuvilju, mangod on juba küpseks saamas.







Õhtu suurima rõõmusõnumina saabub teade, et meie tee peale maha jäetud auto võtmed on ülesse leitud! Luc on sellest lausa rõõmurõngas ning kulistab ühe õlle teise järel. Tunneme huvi, mis nüüd autost endast võiks saada? Selle peale ühmab muretu Luck eht madagaskarlikult: Minu mure olid vaid võtmed, ülejäänu osas vaadaku kontor ise kuidas autoga hakkama saavad. Noogutame mõistvalt. Sellega tundub ühtlasi, et meie autosaaga on läbi saanud ning alles nüüd on ehk ka kindel, et Luc saab meiega kogu reisi lõpuni kaasas olla.

Hoolimata väikestest viperustest ja sellest, et aeg on tema jaoks aeg-ajalt paindlik mõiste, oleme Luciga siiski väga rahul. Ilma tema keeleoskuseta ja kohalike teadmisteta oleksime me tõelises hädas.

 

Viimane leemur?

Ranohirast jätkame oma teekonda mööda RN7 maanteed põhja suunas edasi. Järgmiseks suuremaks sihtkohaks on Ranomafana rahvuspark. Tee peale jääb aga ka Anja reservaat, mis asub kümmekond kilomeetrit enne Ambalavaod ning on suurepäraseks vahepeatuseks, et tutvuda siinsete loomadega ja teha lõunapaus. Kui rahvuspargid on riiklikus omandis, siis reservaadid on loodud kohalike kommuunide poolt.

Näeme kameeleone, mis on päris kogukad. Eriti hirmuäratav on nende pikk keel, mis kehaga samas pikkuses välja käib kui putukat haarab. Näeme ka ringsaba leemureid, aga neid on oluliselt rohkem, hüpeldes okstel ringi 10-15 liikmeliste perekondadena. Nagu selgub, siis karja juhiks on emasleemur, mis on imetajate hulgas üsna harv nähtus. Veel 20 aastat tagasi loendati neid Madagaskaril kokku ligi 40 000, tänaseks olevat vaid 2000 isendit järgi jäänud. On ilmne, et ahv nimega Homo Sapiens on maailma lõplikult üle võtnud. Kui asjalood samas tempos jätkuvad, peetakse hiljemalt kümne aasta pärast siin viimase leemuri matuseid. Loodetavasti nii ei juhtu.

 

Barad ja betsileod

Mida rohkem Ranomafanale lähemale, seda enam hakkab muutuma nii loodus, maastikud, inimesed kui ka teeäärne külapilt. Läänekalda kuivad lehtmetsad on sujuvalt võtmas  lopsakamaid vorme. Üha rohkem on palme ja eriti majesteetlikud on rändurpalmid, mis kasvavad vaid ainult Madagaskaril ja mille kontuur ehib ka riigilippu. Tõuseme merepinna suhtes ning teed lähevad loogelisemaks ning Ranomafana vihmametsa sisenedes liigume vaid mööda serpentiine. Kui ranniku alal nägime vaid sakalava hõime, siis Toliarast edasi juba ka bara hõime ja Ranomafanani jõudes ka Betsileo hõime.

 

Barad on saarel suurimad seebude kasvatajaid ja on ajalooliselt elanud poolnomaadlikku eluviisi, ehkki tänapäeval tegeleb üha suurem osa neist põllumajandusega. Ka riigi suurim seebude turg toimub barade asualal Ambalavaos. Julguse demonstreerimine on bara kultuuris mehelikkuse põhialus. Noored mehed praktiseerivad veel tänapäevalgi seebude varastamist, et tõestada oma mehelikkust enne abiellumist. Tänapäeval on see küll seadusega keelatud, aga vanad traditsioonid on visad kaduma. Üha enam on ka relvastatud bandiite, kes varastavad seebusid pigem rikkuse kui sotsiaalse prestiiži nimel.

Betsileod on kõrgmägedes elav etniline grupp, mille tunneb ära kirevamate riiete ja kõrgete kitsaste kahekorruseliste hoonete järgi. Esimene korrus on loomadele ja teisel elavad inimesed ise. Tee peal satume juhuslikult ka betsileode turupäevale, mis on ülimalt kirev ja meenutab kohati Ladina-Ameerika põlisrahvaste samalaadseid laadapäevi. 







 

Vihmametsas

Ranomafanas peatume väga eksootilises ööbimiskohas, mis on rajatud kõrgele mäenõlvale otse rändurpalmide vahele.



Loodus on siinkandis seni nähtutest kõige troopilisem. Kõnnime pea neli kilomeetrit läbi vihmametsas ettetallatud kitsaid radu, mis kulgevad enamasti mäekallakutel. Elu toimub siin mitmel korrusel. Kõrgel latvades näeme kolme uut leemuri liiki. Madalamas tsoonis märkame ka eksootilisi linde.




 
Pealelõunase aja vedeleme kohalikus basseinis, kuhu koguneb vesi kohalikest kuumaveeallikatest. 40-50 kraadine vesi on suure kuumuse käes üsnagi äkiline, aga siiski heaks lõdvestuseks. Vesi sisaldab korralikus koguses väävlit, mis peopesadelt naha kooruma paneb.


Ranomafanast liigume edasi Tana suunas ning teeme vahepeatuse Madagaskari käsitöölinnas Ambositras. See on ka esimene koht, kus näeme suuremal hulgal kohalikku käsitööd, mille valmistamisel on kasutatud nii puitu, palmilehtesid, nahka, metalli, kui ka kohalike kivimeid ja poolvääriskive.

 

Kameeleonid ja leemurite saar

Reisi lõppu olime jätnud 2 päeva varuaega juhuks kui ei jõua õigeks ajaks pealinna tagasi. Õnneks püsisime ajaplaanis ja see andis meile võimaluse võtta ette lisaplaan ja teha ring ka  Andasibe rahvuspargis. Tee peal külastame kameeleonide reservaati ja see on eriti lastele tõeliselt vahva kogemus. Pargis on kokku üle neljakümne erineva kameeleoni ning nad on tõepoolest väga-väga atraktiivsed. Looduslik evolutsioon on voolinud nad oma igapäevase elukeskkonnaga nii ühte nägu, et nende märkamine on ettevõtmine omaette. Erinevaid värvitoone on servast serva ning mis kõige huvitavam, nad ei pelga ja tulevad julgelt su peale jalutama.










 
Laura jaoks on see alustuseks ehmatav, sest kameeleoni küüned on puudel ronimiseks üsnagi teravad, aga väiksemate isenditega ei ole selles osas enam probleemi. Näeme pargis ka esmakordselt Madagaskari suurimat liblikat Argema mittreid. See on erakordselt ilus kollast värvi ja efektse tiivasirutusega isasliblikas. Hiljem ostame sellest ajendatult Tanast ka nii isas- kui emasliblika kollektsioonina kaasa.



Andasibes külastame kõigepealt parki, kus näeme Madagaskari suurimaid Indri indri leemureid. Indrid elavad vaid siin ning neid on tänaseks vaid 120 isendit järgi jäänud. Päris kurb tõdemus.


 

Reisi suurimaks kõrgpunktiks kujuneb leemurite saare külastus, kus on hulgaliselt tavalisi pruun-leemureid ja bambuse leemureid. Eriti aktiivsed on pruun leemurid, kes hüppavad meile otse pähe ja ronivad õlgadele. See viib lapsed täiesti pöördesse ja on suurepäraseks punktiks meie rännakutele mööda rahvusparke. 



 

Tagasi alguspunktis

Reisi viimasel päeval külastame pealinnas Tanas ka kuninganna paleed, mis on rajatud linna kõige kõrgema mäe tippu. Kompleks on küll ise renoveerimisel ning sisse ei pääse, aga see eest saame nautida kuning(anna)likku vaadet üle kogu pealinna.

Siin me nüüd siis oleme, 3000 kilomeetrit  tundmatuid radu seljataga ning üks väike killuke maailma taas rohkem tundma õpitud. Kõik see, mis tundus alguses lihtsa loodusmatkana läbi Madagaskari imelise looduse ja maastike, osutus tegelikkuses oluliselt suuremaks ettevõtmiseks. See oli kindlasti üks enim pingutust vajavaid reise meie seniste reiside jadas, aga samas ka kindlasti üks põnevamaid.  

Madagaskar üllatas iga nurga pealt ning see on soovitamist väärt igale ühele, kes on valmis seikluslikuks rännakuks ja kella keeramiseks tagasi ajalukku. See on reis, mis kindlasti ei unune ega segune, muutudes ajas vaid väärtuslikumaks nii oma kogemuslikkuse kui fantaasia inspireerimisega. Siin saavad kokku eriline looduspilt, eksootilised loomad ja rannapuhkus, unustamatud maastikuvaated ja seda kõike ühendavad rõõmsameelsed kohalikud, kes vaatamata siinsele elustandardile on elurõõmsad ja avatud! Õnneks on siiski nii vähe vaja!

TEEKONDVIDEOD