REISIKIRI

Nepaal: Seikluste paradiis

Nagu aeg-ajalt lugeda võib on Nepaalis tihtilugu konflikte mässumeelsete Maoistidega, kes võivad seal piirkonnas olemise vägagi "põnevaks" muuta. Kui hakata reisi planeerima, siis väga tõsiselt igasugu hoiatusi võtta ei tohiks, sest vastasel juhul on suur tõenäosus, et Nepaali jääbki sõitmata –hoiatused aktiviseeruvad pea iga kuu järel.

Meie jõudsime Tiibetist Air China lennukiga Kathmandu lennuväljale ja ootasime hinge kinni pidades, milliseks kujuneb meie piiriületus. Nimelt oli meil kahest usaldusväärsest allikast teada, et eestlased pääsevad Nepaali a) piirilt ostetud viisaga b) juba eelnevalt Londoni saatkonnas vormistatud viisaga. Esimene info pärines meil reisibüroost, kes on Nepaali reise korraldanud ja teine välisministeeriumi konsulaarosakonnast. Kuna reisieelne programmi koostamise oli ajamahukas siis otsustasime usaldada varianti "a" ja siseneda Nepaali piiripunktist lunastatud viisaga. Lootus pidas paika ja olime peale tunnikest sabas seismist omandanud Nepaali viisa. Siinkohal tasuks kõrva taha panna, et kuni kolme päevane riigis viibimine on päris tasuta ja tasu hakkab tiksuma alates neljandast päevast.

Kathmandu lennuväli asub suhteliselt linna lähedal nii et taksode valik linnasõiduks oli lai ning lisaks taksodele keerleb seal ka hulgaliselt öömajapakkujaid, kellest on palju abi.
Lasime meiegi end ühel pakkujal ära rääkida ja supsasime ta päevinäinud autosse. Seljakotte ei hakanud esimese hooga veel auto pagasiruumi jätma, sest selle luuk kõikus kahtlaselt tuules ja meie ei osanud prognoosida kui kiiresti liigume, et vältida juhuslike möödujate huvi meie kottide suhtes. 

Peab tunnistama, et olime üsna ebatavalised turistid, sest suurem osa Nepaali külalisi tuleb siia mägironimist harrastama ja eristub suurte seljakottide ning parkunud näonahaga. Nepaalil on õnn omada seitset maailma kõrgeimat tippu kümnest. Neist kõrgeim Mt. Everest on ligi 9 km kõrge. Suur osa turiste maandub Kathmandus ja suundub siit kohe edasi oma planeeritavat mäetippu vallutama. Nepaali turismiministeerium on koostanud konkreetsed paketid mägironijatele ja need on päris soolaste hindadega. Näiteks kuni 7 inimesest koosnev rühm peab maksma ministeeriumile juba vaid royality fee'na 10 000 USD. See sisaldab juba ka raadiojaamade walkie-talkide renti. Lisaks sellele tuleb tasuda tagatismaks selle eest, et kõik prügi, mis mäel ronides tekitatakse, toimetatakse kullerteenusega tagasi päritolumaasse. Kui soovid kohapeal oma kinnitatud mäetrassi muuta (2 kuud enne reisi fikseeritakse ronimise trass), pead tasuma taas erisumma juurde. Mägironimise hõngu tundsime meiegi, sest kõrvalasuvas hotellis olid suurelt seinte peal Eesti mägironijate pildid koos autogrammidega ja Mt. Everesti tipu vallutamise daatumiga!

Teine hulk turiste tuleb siia raftingule - Nepaali loetakse valgete mägijõgede maaks. Raftingu vahepeal saad mõnuga ka kuristiku kohal Benji hüpet teha, kui vaid tahtmist on.
Kolmas osa turistidest tuleb siia rahvusparkidesse. Rahvusparke on üle Nepaali mitmeid ja nad pakuvad erinevate loomade-lindude vaatlusretki. Floora-fauna on siin väga mitmekesine - alates tiigrist kuni ninasarvikuni välja.

Nepaali näol on tegemist väga muljetavaldava loodusega maaga - siin leidub kõrgeid mägesid, kärestikulisi jõgesid kui ka troopilist dzunglit. Kõik see mahub ära väikesele maalapile, kus kliima kõigub arktilisest troopikani.

Ka linnad, mida oma Nepaalis viibimise aja jooksul külastasime olid üks huvitavam kui teine. Iga linnakese peaväljakut kutsutakse Durbari väljakuks ja see tähendab suurt, mitmekordseid templeid sisaldavat linna keskplatsi.

 

Eriti põnev oli sõit Bhaktapuri, sest see linn on täies hiilguses eksisteeriv elav muuseum. Kogu elukeskkond on täpselt selline kui sajand tagasi, kuskilt ei ole aru saada, et kell oleks majade ehitamisest saadik edasi tiksunud. Inimesed elavad kanalisatsioonita majades, klaasitud aknaid seal kliimas vaja ei ole - kenade nikerdustega sammaste vahel asuvatele akendele pannakse ööseks vaid luugid ette. Pestakse end, riideid ja loomi linnatänavatele rajatud veevõtubasseinides. Nepaali maapiirkond on tervikuna väga sarnane juba Indiaga. Üle 80% nepaallastest on hinduistid ning see annab igal sammul tunda.

Nepaalist otsustasime liikuda edasi India suunas. Kaardi pealt vaadates ning kohalike soovitustele tuginedes ei ole tegemist väga pika otsaga ning seepärast valisime liikumise viisiks öise bussiteekonna üle mägede. Siia juurde käis ka hoiatus maoistide suunal.

Bussist endast parem ei räägiks, sest oluline oli ju see, et ta vaid edasi liiguks. Väike näide on juba see, et pidurdushetkel lendasid kõik aknaklaasid siuhti ettepoole ja kui buss tuurid üles võttis oli tulemus vastupidine. Kõik need 15 tundi pidi niisiis iga akna juures organiseerima akende seisukorda, sest teelt tuiskas sisse tohutu tolm ja muidu ei oleks hingata saanud. Esmapilgul oli olukord suhteliselt talutav, sest toolid olid tervemapoolsed ja istmete vahe inimestevaba. Olukord muutus aga sõidu esimese pooltunni jooksul, kui Kathmandu servas olevast peatusest tungis bussi kordades rohkem rahvast, kui sinna oletatavaltki mahtuda võis. Istmeridade vahe täitus inimmassiga ja neid muudkui tuli ja tuli juurde. Vahepeal üritasime üle õla kiigata, kas tagant lähevad nad järjest maha kuid ei- kõik see mees sättis end koos meiega pikale teekonnale India suunas.

Kõik see oli kokkuvõttes pehmelt öeldes põnev ja nii saan ma vaid öelda nüüd, kus oleme tervetena selle teekonna läbinud. Kogu sõidu vältel käis elav diskussioon ja mõne aja möödudes õnnestus ka kodeerida, et arutatakse, millises metsatukas tehakse pikem öine peatus, et maoistide eest jälgi segada.

Kui tunde oli juba teel oldud ja sõidustiil harjumiseks saanud, jäeti siis meie busside kolonn (turvalisuse pärast kümmekond bussi üheskoos) tundideks seisma kottpimedasse mägede ja metsade keskele. Kohalike käitumisest lugesime välja, et tegemist tuleb vist pikema peatusega. Nimelt olid neil kaasas taburetikesed ja tekid. Kui bussid peatusid, laotasid teadjamad mehed kohe tekid teele ja keerasid end sinna rahulikult magama. Hetkega oli hõivatud ka kogu bussi katus, kus kottide vahele sai end mõnusalt kerra keerata. Kui hulk öötunde möödas oli, asusime taas teele ja siis avanes meile aovalguses ka pilt teest, kus me eelnevad pikad tunnid sõitnud olime. See oli väga järsu kuristiku serval mägivetest peaaegu olematuks uhutud kitsas ja porine tee. Milline õnn, et suur osa teekonnast öösel ja me ei näinud sel hetkel, kui sügav see kuristik tegelikult oli. Nüüd algasid ka iga natukese aja tagant toimuvad kontrollpeatused, kus kohalikud väljusid bussist ja nad kontrolliti turvalisuse tagamiseks põhjalikult läbi. Protsess oli rutiin ja kohalike jaoks tavaprotseduur. Koos päikese tõusuga sai kontrollpeatustes ka juba maha mindud, et end veidi sirutada. Ei tea mitmendas kuid ühel hetkel avastasin, et mingi mustjas ja veniv olend on end mu käe külge kinnitanud. Kui teda ära võtta püüdsin, klammerdus ta veelgi sügavamale. Kui lõpuks temaga kokkuleppele sain ja ta suure kaarega oma rada lendas, et suutnud ma kuidagi peatada ohjeldamatut verejooksu, mis kinnituskohast pihta hakkas. Tundus, et loomake oli end tõsimeeli mu käe külge elama sättinud ja selleks sügava augu uuristanud. Poole tunniga oli aga auk kinni ja nagu on tagantjärgi selgunud, et kaasnenud sellega ka mingit tundmatut haigust. Nii et lisaks inimestele liikus bussis ringi ka loomakesi, kes enda äraolemiseks tegevust otsisid.

Kuid lõpp hea kõik hea - järgmise päeva lõunaks jõudsimegi õnnelikult pärale India piirilinna Sunaulisse, kust sai alguse juba meie India avastamise rännak.

"Hiina-Tiibet-Nepaal-India" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD