Boliivia: Maailma kõrgeim pealinn
mai 2002
Ladina-Ameerika
Boliivia on ajaloos palju oma naabritelt räsida saanud ning kunagisest
hiilgavast riigist ei ole suurt enam midagi järgi jäänud. Kohalikud
räägivad, et kunagi tõuseb õiglus taas võidule ning nende rahvusliku
ärkamise tundemärke on juba ka igal sammul tunda. Sattusime ise
tahtmatult osalema ka ühel kesklinnas toimunud meeleavaldusel, kust ei
puudunud ei karismaatiline liider ega tema valjuhäälne esitlustki.
Tunne,
et boliivlased on väljavalitud rahvas saadab neid tänaseni, sest juba
ajalooliselt loeti kõrgemal mägedes asuvat rahvust jumala poolt
väljavalituteks, kuna neil on au elada teistest jumalale lähemal.
Boliiviasse saabudes võtsime suuna Isla del Sol’ile - Päikese saarele,
sinna, kus inkade legendi jargi Päike sündis ja nemad ise ka alguse
said.
Saare külas Challabamba’s olime me sel hetkel ainukesed turistid ja
seetõttu tundsid külaelanikud end täiesti vabalt. Keegi ei püüdnud
meile midagi müüa ega vahetada (nagu igalpool mujal tavaliselt välja
kukub). Külatänavatel olid sead ja lapsed läbisegi ja eks nad nii seal
koos käsikäes kasvavadki. Enne päikeseloojangut jõudsime veel üles ka
otsida teeotsa, kust varahommikul Titikaka kalju poole teele asuda.
Alates poole seitsmest õhtul (peale päikese loojangut) olime niisiis
küünlavalgel - elektrist ei maksa saarel paljudes kohtades veel
unistada. Küünlaga on see paha lugu, et ta põletab koos imekauni
leegiga ära ka hapniku ja kuna meie olime 4 km kõrgusel, siis nappis
seda niigi. Käitusime siis nii, et kui plaanisime miskit liigutust
kottpimedas onnis ette votta, süütasime küünla ja siis jälle kiirelt
kohe kustutasime selle. Ukse taga voogas öö läbi Titikaka järvevoog ja
oli tunne, et seal on vähemalt ookean. Tõeline maailma otsa olemine
oli, soovitan seda tunnet igale seikusehimulisele.
Pikalt magada aga ei saanud, sest paat tagasisõiduks oli meil vastu
kutsutud 11 km kaugusel asuvasse teise mägikülla. See tähendas seda, et
pidime alates päikesetõusust (kuna pimedas on hirmus liikuda ja teed,
mida nagunii raske on märgata, ei ole eristatavad) nelja tunniga selle
maa läbima. Kuna tegemist oli mägedega ja meie teekond kulges mööda
kaljuservi, oli füüsilist koormust rohkem, kui me ette aimata oskasime.
Kogu see rada on iidne inkade teekond Titikaka kaljuni (Inka trail),
mis on inkade kõige püham paik. Titikaka tähendab inkade keeles Puma
kaljut ja selle järgi on ka järv oma nime saanud.
Jõudsime rutujalul peaaegu õigeks hetkeks oma paadikeseni ja see tõi
meid ka tagasi mandrile - Copacabanassse, kust suundusime otse La Pazi
- maailma kõrgeimal asuvasse pealinna.
Esmamulje põhjal võis juba öelda, et tegemist on meie mõistes suure
Kadaka turuga, mis asub hiiglaslikus kaljulõhes. Teekond linna viib
kauni vaatega kaljuservalt, kust avaneb suurepärane vaade kaljulõhesse
rajatud linnale. Kõik kesklinna piirkonna tänavad on täis kaubitsejaid
ja kauplevad nad absoluutselt kõigega, mis vähegi kauplemist välja
kannatab.
Boliivial on miskipärast kaks pealinna – administratiivkeskus on La Paz ja nö. muidu pealinn Sucre.
Boliiviast Peruu poole liikudes tasub kindlasti külastada Tiawanako
(endise nimega Tiahuanako) tsivilisatsiooni säilmed Boliivias. Tiwanako
linnas elati juba enne inkasid ja Nadzdat. Säilinud ei ole neist just
väga palju silmaga nähtavat ja seepärast on tark alustastada linnaga
tutvust kohalikust muuseumist.
Tiwanako linna alale sisenedes on kohe näha ala, kus on säilinud
lamedapinnaline püramiid, majakohad, Kuu värav, monoliit (seisev muumia
täna ja vanasti olnud kohaliku autoriteedi võrdkuju).
Edasiliikumiseks sõidukitega on teel kehvad lood ning esimest vaba kohaga veokit tuli seetõttu ka meil päris jupp aega oodata.
