REISIKIRI

Uganda

Istume Viktoria järve idakaldal Tansaanias ja vaatame üle järve Uganda suunal laskuvat päikest. Oleme seigelnud siiani välja läbi Rwanda, Uganda ja Keenia ning mõni hetk tagasi maandusime Musoma linna kõrval olevas rannamotelli terrassil. Täna on jõulu teine püha ning sestap on järve äärde kogunenud kõik parimais pidurüüs kohalikud ja mängib vali ning rütmikas Aafrika diskomuusika. Rahvas keerutab ühes rütmis justkui suguharu suurpidustustel, hüpates ja pead üles-alla raputades. Loodetavasti ei kesta see hommikuni :)

Pea nädala ei ole olnud võimalust elektriga priisata, rääkimata internetist ning kasutame seda juhust nüüd usinalt. Ugandasse minekuks ei olnud meil tegelikult ühtegi väga erilist põhjust, näiteks mõnd olulist vaatamisväärsust või loodusretke, mida tingimata peaks nägema või kogema. Välja arvatud üks emotsionaalne side - olime kaks aastat tagasi Lähis-Idas rännates saanud tuttavaks ühe ameerika juudist rännumehe Craigiga, kes oli parasjagu oma aastasel jalgrattatuuril läbi Aafrika ja Lähis-Ida Europasse. Meid kohates pani ta trassi läbi tulema ka Eestist ja enne seda oli jõudnud just põigata kuuks ka Ugandasse. Kuulsime teda külla kutsudes, et paadunud poissmees oli Ugandasse jätnud oma südame. Ei läinud aastatki kui kaunis neegritar Linda talle šokolaadivärvilise lapsukese sünnitas. Seega on sõber ankrus riigis, mida me ju ometigi külastamata jätta ei saanud. Craig ise on aga praegu kahjuks oma USA kodus, sest peale raskeloomulist autoavariid Lindaga tundus liiga ebaturvalisena jääda last Ugandasse kasvatama. Seega külastasime Ugandat ilma Craigita, aga ta oli meile kaasa andnud täpsed juhised, kuidas tema koduküla teeotsa üles leida.

Maandusime Entebbe lennuväljal peale ööpäevapikkust lendu läbi Stockholmi, Rooma ja Addis Ababa. Etioopiast alates muutus reisisiht kui öö ja päev ning lennuk täitus valgetes rõivastes Mekast kuuajaliselt palverännakult laekuvate palveränduritega.

Kuigi moslemeid on Ugandas vaid 5%, olid kõik saabunute omaksed suutnud kogu Entebe lennuvälja ära ummistada. Kohapeal pandi lennuvälja esisel parkimisplatsil kohe ka suur rütmikas pidu püsti. Mängis orkester ja meeleolu oli ülev.

Entebbe on Uganda endine pealinn ja täna väravaks pealinna Kampalasse jõudmisel. Ilus rahulik linnake Viktoria järve kaldal. Nii ilus, et riigi presidentki olevat hiljuti oma residentsi Kampalast siia üle toonud. Sättisime end Kampala poole ja võtsime sihikule Red Chilli Guesthouse, mis on üks Lonely Planeti poolt soovitatud kohti. Ei pidanud pettuma - maja oli täis vahvaid rännumehi, lobbys levis WiFi, kraanist tuli sooja vett ja kukk hakkas hoovis kirema alles koidikul. Olime õiges kohas!

Kuna peale Craigi koduküla tuuri muud erilist plaanis ei olnudki, siis hakkasime kohapeal uurima, mida huvitavat Ugandas teha saaks. Selgus, et tegemist on tõeliselt seiklusliku kohaga keset Aafrikat, kus on võimalik käija väga liigirikastes loodusparkides, mõnuleda imeilusa Bunyonyi järve ääres, külastada gorillasid, kanuutada jõgedel jpm. Ühesõnaga, olime sattunud Aafrika avastamata pärlikarpi, mis on täis sõbralikke ja heatujulisi inimesi.

Kuna Gorillasid plaanisime külastada Rwandas ning loomariigiga tutvuda Keenias ja Tansaanias, otsustasime piirduda Ugandas pealinna külastusega ning teha Rwanda ja Keenia vahel väikese puhkepausi Bunyony järve ääres.

Esimese päeva pühendasime reisigraafiku lõplikule paikapanemisele ja bussipiletite hankimisele. Tegime Kampalas bussijaamade tuuri, et leida parim logistika Ruanda ja Keenia suunal. Selle seikluse oluline lisaväärtus oli ülevaatlik linnatuur, sest sõitsime bussijaamu otsides linna risti-põiki läbi.

Igal bussifirmal on oma „lounge” ja nad ei asu kaugeltki sarnastes punktides. Eredaloomuline kogemus on garanteeritud, nõrganärvilistele ei soovita.

Sõiduvahendina saab kasutada boda-boda´t või matatut. Boda-boda on mootorratas, millel on tagumine iste värvilise polstriga üle tõmmatud. Nimetus tuleneb sellest, et kunagi olid nad kasutuses piiripunktides (border-border) rahva transportimisel ühest piiripunktist teise. Matatu on meie mõistes marsruuttakso, kuhu ca 14 kohale mahutatakse lõpmatult palju inimesi. Mõlemad on hinnalt väga soodsad.

Kampala on suhteliselt turvaline linn. Olukord on saadud kontrolli alla üpriski huvitaval moel – iga vargusega vahelejääja riietatakse kohapeal kõigi silme all alasti. Meie silme all seda ei juhtunud, seega oli olukord ilmselt kontrolli all.

Uganda oleks võinud olla täna üks säravamaid turismiparadiise Ida-Aafrikas, kui diktaator Milton Obote poleks 1962. aastal peale riigi iseseisvumist siin majandusega eksperimenteerima hakanud. Obote kirjutas võimule tulles ümber riigi konstitutsiooni, koondas enda kätesse kogu ülemvõimu ja kustutas natsionaliseerimisega kõik riigis olevad välisinvesteeringud. Asi läks veelgi hullmaks, kui 1971 aastal tuli riigipöördega võimule kurikuulus Idi Amin, endine Briti armee seersant, kelle kaheksa aastase terrori ajal hukati riigis sadu tuhandeid rahumeelseid ugandalasi.

Riik on saanud normaalselt areneda alles alates 1986. aastast, mil võimule tuli praegune president Yoweri Museveni. Uganda majandus kasvab täna aeglaselt kuid stabiilselt ning kaks aastat tagasi viidi sisse isegi mitme partei süsteem. Vaatamata sellele elab aga suurem osa elanikke vaesuses, omamata ligipääsu puhtale joogiveele ja elekter on vaid külakeskustes. Riigi suurimateks sissetulekuallikateks on välisabi, põllumajandus ja turism. Kahjuks aga on kõik need üleilmse majanduslanguse all tugevasti kannatada saanud. Üldises tänavapildis seda mõistagi ei märka, sest seal kus polnud ennemgi midagi olnud, pole ka täna.

Laekusime Bunyonyi järve äärde õhtupoolikul ja seadsime end sisse Overland Campi, mis osutus väga mõnusaks kohaks. Kõik vajalik oli käe-jala juures ja külakeskus jalutuskäigu kaugusel.

Imeilus Bynyonyi järv on vulkaanilise tekkega, kus purskuv laava tekitas jõele tammi ja siit edasi järve. Seetõttu asetseb järv mägede (29 tk) vahel ja mägede tipud on täna järvesaarteks.

Tõlkes tähendab Bunyonyi väikeste lindude kohta ja neid kohtab siin tõesti palju – igat liiki ja värvi. Bunyonyi järve äärde tulles oli mõttes, et ilmselt saab siit ka head kala maitsta aga selgus, et kogu järv on kaladest tühi. Leidub vaid väikseid krevetilisi, sest keegi teine ei soovi vulkaaniliste gaasidega vees elada. Seepärast ei ole ka järve ümber asuvates külades välja kujunenud muidu sellistele piirkondadele omast kaluriküla elustiili. Hea asi on aga see, et tänu vulkaanilistele gaasidele, ei armasta seda järve krokodillid ja jõehobud ning siin ei ole karta ka bilharziat mis tekitab rasket maksakahjustust. Pea kõik ida-Aafrika veekogus on seda täis ja seepärast ujumiseks mittesoovitatavad.

Bunyonyi kaldal elab ka Bitwa rahvas ehk pügmeed, kes on Uganda põlisasukad. Väikesekasvulised inimesed, kelle elustiil on sarnane paarisaja aasta taguse ajaga. Elavad savionnikestes ja eemal igasugusest tsivilisatsioonist. Erinevate abiprogrammide raames on üritatud neile küladesse maju ehitada aga kuu-paar peavad pügmeed seal vastu ja siis kolivad tagasi metsa oma onnikestesse.

Kogu maaelu on Ugandas ja teistes siinsetes riikides üles ehitatud vaid naturaalmajandusele ning suur osa elust pöörleb nii nagu loomariigiski, ümber vee, mis on saamas üheks piiratuimaks ressursiks. Kollaseid plastmassist kanister näeb siin kohalikel nii seljas, peas, õlal kui eesli seljas kantavana.

Ilmselt on mingi abiorganisatsioon või Hiina riik neid armutult jaganud kõikidesse siinsetesse riikidesse. See aktsioon on kaotanud külatänavatelt aga väga eksootilise ja siiani Aafrikale omase vaatepildi - savipottides õlal ja peas vett kandvad naised. Nüüd on selle asemel kollaste kanistrite meri. Kaevude juures on neid sadu, sest vesi on Ugandas vaid ca 5 % elanikest ja elekter veel vähematel. See aga omakorda mõjutab suuresti ka elustiili, sest aktiivne aeg on vaid päikesetõusust kuni loojanguni.

"Ida-Aafrikat avastamas" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD