REISIKIRI

Tansaania: Zanzibari jambo

Millest unistab põhjamaa inimene poristel talveõhtutel, kui möödunud on taas järjekordne valgusevaene lumetu päev tinahalli taeva all?

Suure tõenäosusega säravast päikesest, helesinisest läbipaistvast mereveest, mis loksumas säravvalgel rannaliival ning ookeani kohal kaarduvatest lopsakatest kookospalmidest.

Zanzibaris on kõike seda ja oluliselt rohkematki. Asudes geograafiliselt India ookeani musoontuultest kantud kaubateede ristumiskohal, on Zanzibar unikaalne kooslus kolme täiesti erineva regiooni – Aafrika, Araabia ja India, mõjutustest.

Paraku kõige vähem, mida islamiusulisest Zanzibarist leida, on Aafrika ise. Olles olnud pikka aega Araabia sultanite mõjuvõimu all, on tegemist pigem justkui araabia riigiga. See huvitav kultuuride kompott on kujundanud saarel välja täiesti ainulaadse Zanzibari kultuuri.

Zanzibar on Swahiili keele sünnikoht, ja just siit on ta levinud üle kogu Ida-Aafrika ning saanud kogu regioonis nö lingua frankaks. Siin on oma muusikastiil Taarab, mis on tekkinud Araabia, India ja Afro mõjutustest. Eriti eksootiliseks teeb Zanzibari siinne Unesco kaitse all olev vanalinn Stone Town, mis oma arhitektuuris õhkab koloniaalajastut ja viib mõtted linnulennul paarsada aastat ajas tahapoole.

Maandusime Zanzibari lennujaamal vana aasta viimasel päeval, kella üheksa paiku õhtul, troopiline niiskus ja jambo (tervitus!)-hüüded tervitamas lennukiuste avanedes. Teekond vanalinna kestis siit vaid mõned kümned minutid. Sama kiiresti kaob ka taju selja taha jäävast mandri -Aafrikast.

Jõulud ja aastavahetus ei ole kohaliku zanzibaarlase jaoks teema. Seda ei ole siin kunagi oluliseks peetud. Turismindus on teinud tänaseks siiski oma töö ning nii mõneski kõrtsus mürtsus uut aastat oodates vali muusika. Asutasime end sisse vanalinna servas olevasse india restorani ja kui kella poleks vaadanud, poleks aimugi saanud uue aasta saabumisest. 

Vanalinn on imeline - kitsad korrapäratute labürintidena kulgevad tänavad, araabia stiilis raudsepistustega ja puitnikerdustega uksed,  erinevate mõjutustega koloniaalaegne arhitektuur ja selle keskel sagivad ja lärmakalt äri ajavad araabiapärased zanzibaarlased ise. Nautisime aasta esimesel päeval jalutuskäiku nendel tänavatel ja lasime swahiili köögil hea maitsta.

Suurem osa turistidest liigub lennujaamast aga koheselt edasi, eelkõige Nungwisse, mis jääb peasaare põhjatippu. Vaated on siin tõesti idüllilised - postkaardiliste merevaadetega kümneid kilomeetreid mõlemas suunas kulgev säravvalge liiva ja palmidega palistatud rannariba. Sama kaugele kui ulatub rand, ulatub paraku ka turismitööstus kogu sinna juurde kuuluvate bangalode, kaupluste alleede ning muude turistilõksudega.

See mida siin täna kahjuks enam ei leia, on energiast ja elurõõmust pakatavad seljakotirändurid. Kunagine packpackarite paradiis on turismitööstusele jalgu jäänud ning siinne hinnatase kipub juba ületama meie kodumaistki.  

Turismindus on alati kahe teraga mõõk. Ühelt poolt toob see sisse raha ning loob kohalikele uusi töökohti. Teisalt, aga teadagi jõuab vaid vähene osa rahast laiemate hulkadeni ning kõige rohkem on kahjustumas kohalik  kultuur ise. Üha rohkem kutsutakse siin ellu üritusi ja luuakse teenuseid, mis ei ole kooskõlas siinsete traditsioonidega. See omakorda tekitab pingeid ja kui siia juurde lisada islami religioon, siis ei ole ka uudiseks aegajalt toimuvad pommiplahvatused vanalinnas ja selle ümbruses.

Tänu oma kirevale ajaloole on Zanzibar alati mandri Tansaaniast eristunud. Seepärast pole ka ime, et alates 1964-ndast, kui saarestik peale sultanivõimu verist kukutamist mandri osaga ühendati, on siin alati iseseisvuspüüdlused teemaks olnud. Olukorda ei leevenda ka tõsiasi, et Zansibaril on oma lipp ja president. Ka riigi nimi, Tansaania, on tekkinud mandri ja saarestiku nimetuste (Tanganika ja Zanzibari) kokkuliitmisel.

Karibu tena! (Tere tulemast tagasi!) hüüdsid kohalikud kui meid seljakottidega lennujaama poole minemas märkasid!

"Ida-Aafrikat avastamas" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD

PILDID