Boliivia
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Tagasi Argentiinas

november 2012
Ladina-Ameerika vol.2

Otsustasime, et parimaks viisiks liikumaks Tshiilist tagasi Argentiinasse, on võtta siiski buss. Autorentimine oleks liiga tülikaks olnud ning see oleks tähendanud ka veinimõisa külastusest loobumist, mis ei olnud meie jaoks variant. Bussid on nii Tshiilis kui ka Argentiinas omaette teema. Istmed on meetrilaiused ning neid saab lasta horisontaali, nagu lennuki äriklassis. Lisaks pakutakse ka süüa ning kui hiljem Cordobast Posadasesse sõitsin ning söögi alustuseks konjakit ja lõpetuseks shampust pakuti, olid igasugused ootused sajakordselt ületatud.

 

Kui senini olin seda reisi alates Tshiilist jaganud koos Rannoga, siis Mendozas läksid meie teed eri suundades. Ranno liikus otse Buenos Airesesse, et sealt kaudu läbi Colonia Montevideosse minna, aga minu sooviks oli liikuda rohkem põhjasuunas, et lõpuks mööda maad Argentiina põhjapiiril asuva Iguazuni välja jõuda. Leidsin, et parimaks viisiks on sellel puhul ühineda San Juanis üheks päevaks TAM-iga ning külastada Ishigualasto rahvusparki.

 

San Juani jõudsin peale keskööd, tiirutasin taksoga pisut aega Lonely Planetis soovitatud hotelle mööda ning õige pea leidsin sobiva. Järgmisel hommikul oli meeskooriga üle paari nädala jälle vahva kohtuda ning teekond rahvusparki sujus kiirelt. Ischgualasto on piirkond, kust on enim leitud dinosauruste skelette ning oluliseks vaatamisväärsuseks on vahelduvad maastikud. Kogu park on kui üks suur kuumaastik (mistõttu kutsutakse seda ka Kuu oruks). Vaadata oli väga põnev ning jäin väga rahule, et sai siit läbi põigata. Miinuspoolele jäi hispaaniakeelne giid, kes lubas paar sõna ka inglise keelde tõlkida ning seda ka ta tegi - täpselt kaks sõna.

 

Edasi läks teekond Cordoba lähistel asuvasse Villa General Belgranosse. Teekond oli pikk, aga andis võimaluse näha ära ka Argentiina pampa alasid. Enamasti oli tee peal näha siiski vaid seda, et midagi ei ole näha :) Elu käib ikka ainult konkreetsetes spottides.

 

Hommikul põrutas meeskoor edasi Uruguaisse, Montevideo suunas. Kuna olin selle juba läbi käinud, siis otsustasin päeva esimese päeva veeta Villa General Belgranos. See on pisike nukulinnakesest alpiküla keset Argentiinat, täis hotelle ja restorane. Arvestusväärset rolli mängivad siin Saksa, Austria, Shveitsi ja Itaalia päritolu elanikud, aga suurimat tooni annavad siiski saksa mõjutused. Aasta suurimaks festivaliks on Oktoberfest oktoobri alguses, mis olevat oma mastaapsuselt lausa kolmas Saksamaal ja Brasiilias toimuva samalaadse ürituse kõrval. Ning kuigi õllepidu oli meie siinolekuks juba läbi, siis kõik poed on paksult saksa õllekultuurist johtuvaid vidinaid ja pudinaid täis. Ehk siis - õlu on siin oluline teema. Külas asub kümneid väikseid õllepruule ning erinevalt ülejäänud Argentiinast, kus räägitakse vaid veinituuridest, pakutakse siinkandis hoopistükkis õllepruulikodade külastamistuure.

Lisaks on muidugi müriaad muid festivale aastaringselt nii, et ühtegi festivalivaba kuud siin ei möödu. Kogu külake elab turismist ja seda on siin väga teadlikult saksa täpsusega välja arendatud.

 

Kuigi Argentiinat on siin vähe, siis on see vahelduseks ometigi suurepärane koht, kus nautida mägede vaateid, juua Münheni õlut ja süüa bratwursti hapukapsaste ja praemunaga. Eks näis kas organism nii suurt toitumismuutust suudab vastu võtta :)

 

Teekonnal Villa General Belgranost Cordobasse jääb väikene linnake Alta Gracia, mis on oma nime saanud linna keskmes asuvalt Jesuiidi Estancialt, mis võiks eestipäraselt tähendada midagi rantso või farmi taolist. See on üks viiest Unesco kaitse all olevast farmist, mis kõik asuvad Argentiina teiseks suurima linna Cordoba lähistel. Igati uhke hoone, kus jesuiidid karjakasvatust viljelesid ning samal ajal kui orjad tööd tegid, kaunite kunstidega tegelesid.

 

Samas linnas asub ka Che Guevara kodumuuseum. Che vanemad kolisid Alta Graciasse seoses lapse astmaprobleemidega ning elasid siin kuni Che kuueteiskümnenda eluaasta täitumiseni. Väikese koduloomuuseumi ikoonilisimaks elemendiks on kindlasti mootorratas, millega noor Ernesto läbi Ladina-Ameerika põrutas ning millest eraldi ka film vändatud. Revolutsioonilistest lausetest jäi ühel tahvlil silma üks ütlemine: oleme realistid, unistame võimatust. Meenutas justkui ühe tuntud äriettevõtte loosungit, mis kõlab umbes nii: Rasked asjad lahendame kohe, võimatud asjad võtavad pisut aega. Kuigi Che revolutsioonilised ideed ja unistused võimatust, eriti Kongos ja Boliivias, lõppesid veriste tapatalgute, laipade ja hädaoruga, on mõrtsuk-revolutsionäär senini romantiline kangelane, keda iga Argentiinlane sügavalt austab.

 

Edasi liigun Posadasese, et tutvuda Jesuiidi missionitega Paraguais ning siis juba Iguazusse!

TEEKONDVIDEOD