Süüria
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Süüriat avastamas

detsember 2005
Lähis-Ida

Süüria piiriületus oli suhteliselt ladus ja kui tegime 32 USD suurust viisamaksu kuuldes suured silmad, kahanes paari minuti pärast summa 12le USDile. Vehiti mingi riikide listiga ja öeldi, et eestlased saavat siiski jah odavamalt.
Esimeseks peatuspaigaks Süürias sai meile mägiküla Crac de Chevaliers, mis asub ca 30 km Liibanoni Süüria piirist. Küla asub kõrgel mäe tipus ja tema suurim vaatamisväärsus on Richard Lõvisüdame peatuskohana tuntud ning ristirüütlite poolt rajatud Tsitadell. Kindlus on mäe veerel seistes väga võimas ja mahutas omal ajal 400 väsinud rüütlit. Siin on olemas nii hospidal, kirik kui ka printsessitorn, kõik nii nagu vanasti.
Meie hotell asus vastaskaldal mäeveeru sees ja toad vaatasid otse tsitadelli poole, tõepoolest imeline vaade!

Kui Liibanonis ei õnnestunud meil hea kohaliku köögi peale sattuda, siis Süüria mägiküla restoran üllatas täiega. Kõik mis pakuti viis keele alla! Süürias on kombeks tuua lauale suur valik salateid ja kastmeid ning lisaks veel araabia leib koos lihaga. Seda saab eri sisuga täita ning see maitseb ülihästi! Igapäevaseks roaks on siin aga "sandweech", mis on kanaliha koos salatiga araabia leiva sisse keeratud. Kebabi saab ka ning sedagi mähitakse hoolsalt leiva sisse, seega wrap mis wrap:)

Esimene Süüria linn kus kanda kinnitasime oli Aleppo, suuruselt teine linn Süürias.
Linna vanuseks hinnatakse 3000 aastat ja ajaloolise pitseri paneb talle linna keskel mäel kõrguv 16. saj ehitatud suursugune tsitadel.
Kuna me linna ajalooga ei olnud jõudnud end enne reisi põhjalikult kurssi viia, siis puudusid ka igasugused ootused. Ainus, mis oli meie kõrvu jõudnud oli seik, et Agatha Christie oli siin linnas asuvas hotellis Barons kirjutanud oma kriminulli "Mõrv Idaekspressis". Tema abikaasa Malwan oli Briti Kuningliku armee kolonel ning sõdimas siin Ottomani armeega. Hotell on seda fakti oskuslikult turustanud ja loonud legendi toast nr 203. Iga pisimgi nurk ohkab siin koloniaalaja järele ning siin asub linna ainuke noobel lobbybaar koos sigarikapiga. Kuna linn on sellest ajast palju kasvanud, asub hotell täna kihava liiklusega tänava ääres ja on üsna mürarikas.
Meie asutasime end sisse pisut vähem kärarikkas mõnusas vanalinna servas asuvas seljakotirändurite hotellikeses, kus oli käe-jala juures olemas kõik eluks vajalik infra ning siinjuures isegi internet. Hotelli sisekujunduses oli järgitud kohalikke etnilisi motiive ning seepärast elavdas see mõnusalt ka mõtteid.

Aleppo turg oli turismihooaja madalseisu tõttu suhteliselt inimtühi ja kauplejad ei viitsinud meie pärast eriti võisteldagi.

Chillisime seega rahulikult mööda kitsaid vanalinna tänavaid ringi ja tegime juttu kaupmeestega. Üks neist püüdis meile selgitada, miks kahepoolne damasci laudlina on kena: "see on ju justkui George W Bush, selline kahepalgeline ja mõlemalt poolt kasutatav..."

Süürias tunduvad inimesed olevat lihtsamad kui Liibanonis. Siin küsib iga tänaval vastutulija su päritolumaad ja vastuseks kõlab ikka ja jälle: "Welcome to Syria". Inimeste sissetulekute tase näib olevat madalam, keskmine kuupalk pidavat olema ca 2000 EEKi kandis. Tänavatel liikuv autopark on tagasihoidlikum kui Liibanonis ja seda kindlasti ka kõrge importmaksu pärast.

Kogu riigi rikkus on riigi omanduses, sest ka kõik suurimad infrastruktuuri ettevõtted on erastamata (sh suur naftatööstus).

Samas on rahvas rahul oma juhiga Bashar al-Assad'iga, sest tema võimuloleku jooksul on riik avanud end maailmale ning selle märgiks on kasvõi interneti lubamine ning erapanganduse teke. Kõik see on toimunud aga väga lühikese aja jooksul viimasel paaril aastal ning seeparast on ka pangatoimingud kohalikele veel suhteliselt võõrad. Kaardiga üldkäidavates kohtades maksta ei saa ja kui sellise koha leiad, siis pead maksma krõbedat komisjoni, meie hotellis näiteks 11 protsenti. Ka suuremad restoranid, kes veel paar aastat tagasi krediitkaarte aktsepteerisid on täna selle lõpetanud, sest Iraagist on sisse tulnud palju võltskaarte ja muidugi ka võltsraha. Kõige tähelepanelikumad ollakse USDide suhtes, mida kontrollitakse mitu korda alati üle.

Palmide oaas

Süüria suurimaks väärtuseks on ajaloolooga seotud kohad. Üheks selliseks on kindlasti Palmyra (tõlkes: palmide oaas), mis paikneb Süüria idaosas 50 hektaril keset kõrbeala.

Sõitsime siia mitu pikka tundi läbi kõrbevälja, kus kahel pool teed käis meiega kaasas vaid tugev kõrbetorm, varjutades ära isegi päevavalguse. Mõni üksik maja, mis tee äärde jäi oli justkui liivasse mattunud. Teede ääres olid sildid Iraaki, kuhu oli vahepeal vaid 100 km, teepausiks oli püstitatud kohvik nimega Bagdad. Süüria armee tugipunktides töötasid lokaatorid aktiivselt ja väidetakse, et ka Al Qaida väljaõppelaagrid asuvad siinkandis.
Palmyras, kus valitses võimukas kuninganna Zenobia, on väga hästi säilinud roomaaegne linn. Linn sai küll purustusi 1089. a toimunud maavärinas kuid selle kohta, et ta ehitati esimesel aastasajal, on templikohad hästi säilinud. Palmyra kohal kõrgub mäe tipus kindluse-laadne tsitadell, mis öisel ajal on valgustatud ja särab üle kogu linnakese. Linn on suurel kõrbealal ja selle vaatamiseks saab soovi korral kasutada mugavat kaamelitaksot. Palmyra asub tänase uue linna külje all. Iidse linna peaallee on üle 1 km pikk ning palistatud taevasse kõrguvate sammastega. Vanade roomlaste linnu iseloomustavad pikad ja sirgelt kulgevad peatänavad, mis on ääristatud kõrgete sammastega. Apameas, mis jäi Aleppo lahedale, asub roomlaste ajast pärit linn, kus peatänava pikkus on 2 km ja millel on astunud ka Aleksander Suure jalg. Pikkade tänavate ja kõrgete sammastega demonstreerisid linna loojad oma grandioossust ning jätsid väga suursuguse tunde endast ka linnatänavatel liikujaile.
Peale rooma-aegse linna müüakse siin hoogsalt ka beduiinide rahvuskultuuri. Sõime kohalikku rooga Mansaf'i, mis osutus riisiks koos lamba ja kanaliha ning lisatud pähklitega. Päris maitsev ja serveeritud autentsel beduiinivaagnal.
Palmyrast Damaskuse poole liikudes tegime jõuluõhtul peatuse 1400 m kõrgusel asuvas maalilises mägikülas Maalulas. Teel Maalulasse hakkas sadama vihma, mis mäe külgepidi tõustes lörtsiks ja seejärel lumeks muutus. Kohale jõudes leidsime eest väikse külakiriku, mis oli lumme mattunud ja parimat kokkusattumist jõuluõhtuks andis siitkandist otsida.

Maalula on ainuke koht maailmas, kus inimesed räägivad veel samas keeles, mida kasutas Kristuski - aramea. Siin on tegev 300ndast aastast pärit kirik, koos iidse altariga. Kuulasime aramea keelset Meie Isa palvet, jumalateenistus ise peeti araabia keeles.

Jõulud Damaskuses

Ööbima tulime Barada jõe veerel asuvasse Damaskusesse, kus meid tervitas Aiman, kelle kontakti olime juba kodus olles soetanud. Aiman on tegelenud Eestist pärit turistidega ja oli lahkesti meid valmis Damaskuses saatma, et meil midagi olulist nägemata ei jääks. Esimese asjana sõitsime üles mäkke Damaskuse panoraami imetlema.

Ilm oli suhteliselt sombune ja jäigi arusaamatuks, kas see oli sudu või vihm. Linna panoraami vaatlusplats pidi olema kohalike seas väga popp just suveajal, kui siin kihavat tõeline suurlinna melu. Praegu on talv ja turiste peaaegu, et näha polegi, ilm on jahe ja sajab päris tihti. Vaatasime täna ka juba lahtiste silmadega ringi, et äkki peaks isegi lisakampsuni siit turult kaasa haarama. Kuid kuna edasine teekond viib aina lõuna poole siis loobusime sellest mõttest. Küll aga tekkis kange vajadus sooja naha vahele saada ja pugesime selleks vanalinna nooblisse restorani "Elissar". Tellisime 4 cl Smirnoffi ja jäime ootele. Särasilmne kelner saabuski õige pea, kaks teeklaasi ja... kooritud porgandid sakummiks kaasas. Viin oli soe, et mitte öelda kuum ja maitses seetõttu üsna kummaliselt. Krõbistasime siis porgandid kinnisilmi peale ja kujutasime ette, et nosime hapukurki. Mis teha, viina serveerimisest nad niisiis palju just ei tea. Alkoholi on siin üldse vähe näha ja kohalike seas ta hinnatud kraam ei ole. Vastupidine olukord on aga tubakaga. Seda on siin kogu õhk täis. Ei ole hetkegi kui keegi sulle suitsu näkku ei pahviks, Aimani sõnul on suitsetamine neil veres vesipiibu tõmbamise traditsiooni tõttu.
Kuna koht oli aga meeleolukas, siis otsustasime siia õhtul ka jõulusöögile tulla. Restorani peakokk oli selleks puhuks erimenüü koostanud ja kiledahäälne araabia laulja oli kohale tellitud kallite külaliste meelt lahutama. Kuna esimese tunni tegeldi juhtmete vedamise ja kõlarite paigutamisega siis sel ajal sai veel rahulikult vestelda ja toitu nautida, pärast tuli jutuajamine ära unustada. Poiss laulis kohalikku pop-muusikat kõigest hingest (loe: täiest kõrist) ja iga laulu lõppu saatis kohalike fännide vali aplaus. Toit oli aga maitsev. Esimene käik koosnes paljudest kastmetest ja juurviljavalikust, siia juurde kohalik leib ja oliivid. Põhiroaks oli kalkun riisiga, mis oli jõuluroana veidi ootamatu kuid dessert korvas selle täiega - lauale toodi imelised šokolaadikoogid, millesse olid plastmasspäkapikud ritta torgatud.
Taksosõit ei sujunud Damaskuses aga pooltki nii ladusalt. Tundsime hetkeks sarnast situatsiooni kui Hiinas, kus ükski taksojuht ladina tähti ei mõistnud. Kuidagi ootamatu oli, et isegi riigi olulisimat muuseumi (National Museum) ei suudetud häälduse põhjal tuvastada. Selleks, et meie soovi mõista sõidutati meid Damaskuse Sheratoni kus uksehoidja tõlkis meie muuseumisoovi araabia keelde. Kui küsisime kohalikelt, kust võiksime leida pancace restorani, suunati meid Bank of Arabia juurde...

Meie tore süüriapärase sisehooviga hotell asus Damaskuse vanalinnas. Siin saime taas tuttavaks mitme kohaliku süsteemiga, millest üks on kütmine vaid kindlatel kellaaegadel. Küte lülitatakse sisse vaid ööseks ja hommikul võetakse taas välja. Väljas on aga suhteliselt jahe ning vanalinna majad on kõrgete lagedega, seega päeval toas olla ei tasu. Öösel on mõnusalt soe kuid meie sisehoovi oli enda valdusesse võtnud kohalik kassiemand. Tema kiledahäälne haukumisele sarnanev kräunumine ei lasknud esimesel ööl kellelgi korralikult magada. Teisel õhtul korraldasime koos hotellipersonaliga korraliku haarangu ja ühiste jõupingutuste tulemusena suleti kassiemand ööseks pesuruumi. Uni oli tunduvalt magusam ja magada sai lausa esimese mošee kutsungini ca 5.30 paiku.
Jõulupüha esimesel päeval tegime vanalinnale ringi peale ja nautisime Damaskuse arhitektuuri, kokku on linnas ca 200 mošeed ja igapäevaselt töötab neist ca 70. Külastasime Damaskuse suurimat ja islamimaailma üht tähtsaimat – Umayyad’ mošeed, seiklesime mööda kitsaid tänavaid ja tegime tuuri ka rahvusmuuseumis.

Damaskusest liikusime edasi lõuna poole Bosrasse, kus külastasime suursugust roomlaste amfiteatrit. Linn on esimene nabatealaste asundus ja roomlaste valitsemisajal oli ta Jordaania jõe idakalda pealinn. 12. sajandil toimunud maavärinas sai linn palju kannatada kuid amfiteater, 15 000 inimest mahutav grandioosne ehitis, on tänini maailma paremini säilinud roomlaste teater. Amfiteater on tumedast kivist, mis eristab teda eelnähtud roomlaste ehitistest.

Ohtuks jõudsime Jordaania piirini, et sõita edasi pealinna Ammani. Kokkuvõtteks võib öelda, et Onu Sami hirmujutud Süüriast kui "kurjuse telje" riigist jäid meil kogemata. Süürlased on sõbralikud ja abivalmis inimesed, kes on rõõmsad iga külalise saabumise üle. Nad on üllatavalt euroopalikud, linnapilt kaasaegne ning kohati on ainus eksootika araabiakeelsed sildid.



Üllatas aga tõsiselt see, et meie ootused kohtuda sügavalt moslemistliku ühiskonnaga ei täitunud. Tänavatel ja tavasituatsioonides oli regulaarselt palvetajaid vähe, võrrelduna näiteks "liberaalset" moslemiusku oleva lääne-Aafrikaga, kus kohtas palvetajaid lausa igal sammul.
Islami sünniriiki Saudi Araabiasse me teekond sel korral siiski ei vii kuid sisimas küpses soov see kunagi kindlasti ette võtta.
TEEKONDVIDEOD