Ukraina
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Stepan Bandera radadel

mai 2008
Ukraina
Möödusid vaid tühised 14 aastat ja olingi taas Ukrainas. Kohapeal kuulsin, et aasta 2008 on lääne-Ukraina linnas Ivano-Frankivskis (kuni 1962 Stanislav) kuulutatud Stepan Bandera aastaks. Seega perfect timing, et Ukraina legendaarse metsavenna ja rahvuslaste juhi Stepan Bandera tegudega tutvuma minna.
Start Kiievist Lvovi, siis Ivano –Frankivskisse ja sealt juba Karpaatidesse. Eesmärgiks saada ülevaade elust rahvuslikus lääne-Ukrainas. Väärika lisaboonusena olin lülitunud sel korral reisiseltskonda, kes oli hoolikalt ettevalmistanud Stepan Bandera ainelise valgustustöö.



Ukraina iseseisvusliikumise revolutsioonitegelane (vene ajalookäsitluses muidugi valge bandiit), on inimeste hinge pesa teinud ja isegi nõukogudeaja poliitika ei ole suutnud seda templit tuhmistada. Siin me siis nüüd seisime, väikseses mägikülas Karpaatides Ukrõniv Starõis ja otsisime bussiga mööda kitsaid külateid lohistades Stepani kodumaja. Õunapuuõites oksad püüavad bussiluuki kinni jäädes meie teekonda põnevamaks muuta kuid kohale me jõuame. Muuseumiehitajad olid aga meist ikka ette jõudnud ja püstitanud kohaliku ehituskunsti zhedöövrina Bandera koduõuele betoonist muuseumihoone.





Õnneks ei suutnud see rikkuda vaadet kodumajakesele, mis asus teises ilmakaares. Uude hoonesse oli kokku kogutud head ja paremat, mis pererahvast oli alles jäänud ja vanas majas olid ilmselt ettevalmistustööd alles käimas, sest sinna meid sisse ei lubatud. Märgilise tähendusega maja oli toonitud rahvusliku sinisega ning seda valvas Stepan Bandera hoiatavalt maskuliine ja väärikas pronksist kuju.



Valvas, on täpne öelda, sest aeg-ajalt pidavat siin käima inimesed, kellele miskipärast ei meeldi, et Bandera mälestus on elus. Ikka juhtub, et keegi komistab sinna värvipotiga või kiigub hoogsalt kodumaja jalgväraval, nii et see hingedelt maha kukub. Põhjusi on muidugi enam kui üks – tegemist oli 1929. aastal loodud UNO (Ukraina Natsionalistide Organisatsioon e. OUN) liidriga, kes pühendas kogu oma elu vaba ja demokraatliku Ukraina eest võitlemisele.

Siinkohal ei saa nüüd üle ega ümber sellest, et peatuda hetkeks Ukraina vabadusliikumise teemal. Muidu lugeja lihtsalt ei mõista, kellest ja millest jutt ning oh õudust - tukastab veel lugedes unelegi :)


Ukraina vabadusliikumisest

Bandera juhitud OUN-i rahvuslased taotlesid Ukrainale iseseisvust ning organisatsiooni sõjaline tiib UPA (Ukraina Vastupanu Armee) võitles eri aegadel nii SS-i, Saksa ja Nõukogude armee ning poolakate vastu. Viimased suuremad lahingud Punaarmee vastu olid veel 1947. aastal, üksikud grupid sõdisid kuni 1955. aastani. Viimne vabadusvõitleja tuli metsast välja alles 17 aastat tagasi, 1991. aastal, mil Ukraina sai iseseisvaks.

1917.–1920. a. revolutsioon, mille käigus kuulutati välja Ukraina riiklik iseseisvus, sai bolševike poolt maha surutud ja maa jaotati mitme riigi vahel. Poolale kuulunud aladel käis aastaid relvastatud võitlus ukrainlaste õiguste eest, ungarlased peremehetsesid taga-Karpaatias.

Venemaa haaras suurima osa Ukrainast – seal toiduainete kokkuriisumise abil korraldatud Suur Näljahäda (GOLODOMOR) viis ära üle 5 miljoni, mõnedel andmetel isegi 7 miljoni talupoja elu. Surnuksnäljutatute asemele toodi venelased. Samal ajal müüs Stalin riisutud vilja välismaale. Vaatamata tragöödia suurusele on Kiievisse selle mäletamiseks püstitatud vaid üks suhteliselt tagasihoidlik mälestusmärk:







OUN-i uueks juhiks saanud Stepan Bandera istus ukraina rahvuslasena Poolas vanglas ja ootas surmaotsuse täideviimist. Tema päästjaiks osutusid sakslased. Lootes nende abile, tuli Bandera Ukrainasse. Uuesti kuulutati Saksamaa ja N-liidu kiuste Ukraina vabariik välja Lvivis 30. juunil 1941, sellelt rõdult:



50’ndatel hakkasid Lääne-Ukrainasse voolama rahvamassid kolhoosistatud ja nälgivast Ukraina idaosast, OUN päästis sadu tuhandeid nälgijaid. Kahe järgneva aasta jooksul keeldusid Punaarmee väeosad OUNi vastu sõdimast. Selle murdmiseks toodi isegi kohale NKVD eriväed kahurite, tankide ja lennuväega. Miski ei aidanud. Samal ajal tegutsesid Ukraina metsades OUNi luurekoolid, kus oli väga kõrge distsipliin. Kui 1947. aastal sõlmiti kolmepoolne kokkuleppe bandeeralaste hävitamiseks Tshehhoslovakkia, Poola ja Ukraina poolt, saadeti Poolast vägivaldselt välja üle 150 tuhande ukrainlase ja sellega likvideeriti bandeeralaste aineline toetusbaas. OUN-i viimaseks teoks oli bandeeralaste ühendamine NSV Liidu vangilaagrites tegutsenud vastupanu-organisatsioonidesse. Need korraldasid 1953. a. laagrites mitu massilist ülestõusu. 1956.a. olid paljud ukrainlased võitlemas ülestõusnud Ungaris.

Stepan Bandera ise jätkas koos oma toetajatega võitlust Nõukogude võimu vastu ning pages seejärel Lääne-Saksamaale. Ta suri 1959. aastal Münchenis, kus KGB agent trepikojas mürgigaasiga ta elu lõpetas. Bandera hing aga ei kadunud. Elab tänini Ukraina bandeeralaste hinges. Lääne-Ukrainas ringi sõites on näha, et nende puna-must lipp lehvib paljudes kohtades kõrvuti Ukraina helesini-kollasega:



Eurolaulik Ruslana

Ukrainlaste Oranzhi revolutsiooni aastal toodud Eurovisiooni võit oli meelsuse ja juurtena pärit siitsamast Karpaatidest hutsuulide juurest. Ruslana oli oma võiduloo „Wild Dances“ kirjutamisel kasutanud hutsuuli rahvamuusikast tuntud lugude "Arkani" rütmi ja "Hutsuuli tüdruku" meloodiat. Hutsuulide muusika on laulugeeni andnud mitmele tipplauljale, ka näiteks Sofia Rotaru on pärit samast kandist. Kadedad konkurendid Venemaalt kutsusid võistluse ajal Ruslanat bandeeralaseks, sest ta on päris Stanislavist, bandeeralaste kunagisest pealinnast.

Lisan siia loo juurde mitte Eurovisoonil toodud võidulaulu, mida te kõik ilmselt teate aga panen hoopis viite Ruslana loole „Tants huntidega“ (Dance with the Wolves), mille videos on läbivalt teemaks Oranzh revolutsioon.

http://www.youtube.com/watch?v=C93I4FvP ... re=related

TEEKONDVIDEOD