Jamaika
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

St.Vincentist Martinique`ini

aprill 2014
Kariibi mere saartel
Wallilabou Laht, St.Vincenti saar, St Vincent&Grenadiinid

Lõuna poole suundudes jätsime riigi kõige suurema saare Vincenti vahele. Peamiselt seetõttu, et väidetavalt polevat saar kõige turistisõbralikum ning ka sildumiskohad üsna kesised. Tagasi tulles otsustasime siit siiski läbi tulla ning nagu varasemad kogemused olid meile ka näidanud, siis just need kõige vähem soovitatud kohad, on tegelikult kõige rohkem seda reaalset Kariibi elu täis. Sildusime Wallilabous, mis on väga kompaktne hobuseraua kujuline lahesopp, ümbritsetuna püstloodis alla langevate maaliliste kaljuseintega.

Juba eemalt meenutas see ehedat piraaditeemalist panoraami ning suur polnud üllatus, kui selgus, et seda see koht on siin ka (vähemalt) mõneks hetkeks olnud. Nimelt, toimusid siin filmivõtted Kariibi mere piraatide teise osa tarbeks. Rannal vedelesid veel võtetest säilinud kahurid, poomispukk ning eriti kõnekad olid lahtised surnukirstud nõjatumas mööda majaseinasid.

Jalutasime ka külas ringi, suurendasime kohalikes hubastes urgas-kõrtsudes päevakäivet ning lõpetasime päeva rannaäärses piraaditeemalises söögikohas.

 



Pitoni laht, St.Lucia
Oleme tagasi St.Lucial, sedapuhku Pitoni lahes, mis asub kahe vulkaanilise mäetipu vahel, Soufriere linna lähedal. Selle koha järgi on ka kohalik õllesort oma nime ja sildi kujunduse saanud. Algselt pidime randuma rohkem lõunapoolsemas sadamas, aga kuna tuuled puhusid üsna ebasoodsast suunast, muutsime plaane.

Pitoni puhul on tegemist meie tee peale jäänud luksuslikuma kuurordiga, mis rajatud peamiselt Briti turistide teenindamiseks. Söögikoht oli eriti uhke ja romantiline, tuletõrvikutega dekoreeritud. Kohati tundus, et oleks juba pigem kuskil euroopalikus vahemere kallis restoranis, mida see hinnataseme järgi ka kindlasti oli. Kontrast antud koha ja siin lähedal olevate kohalike elu-oluga on üüratu.




Rodney laht, St.Lucia
Tere Rodney, siin me oleme juba olnud! See on hea vahemaabumine enne meie lõpp-peatust. Kõigepealt heitsime ennast ankrusse enne laguuni, et paadialune meretaimedest ja teokarpidest puhtaks kraapida. Iseenesest ei ole puhastamine midagi keerulist, aga proovi teha seda vee all ja iseäranis põhja alt, kuhu vaid „kopsu jagu õhuga“ sukelduda saab.  See osutus ühtlasi ka reisi kõige suuremaks pingutuseks :)
Laguunis saime seekord kai koha, mis andis rohkem vabadust sadamas ringi luusida ja viimaseid suveniirioste teha. Punktiks õhtule jäi kohalike diskoõhtu lähedal asuva linnakese risttänaval. Õhk oli kanepisuitsust tiine, muusika tümpsus täie jõuga ning must mass õõtsus ülesse-alla. Sellistel hetkedel saad aru, mis on black power.


Le Marine, Martinique
Oleme tagasi Marinique`i saarel, kust oma purjematka alustasime. Pühapäeva hommikul peeti siin unikaalset regatti, mida Martinique`il näha vaid saab. Sõideti nii umbes paarikümne jalastel värviliste trapetsikujuliste purjedega jahtidel, millega veel sajandeid tagasi ka üle Atlandi purjetati. Igati uhke vaatepilt.
Viimane päev kulges nostalgiliselt - asjade kokku pakkimine, kajutite koristamine, viimased kõhutäited, vastastikune tänamine ja kõlisevad rummiklaasid. Selgus, et ka selle reisiga sai mõned ülivõrded saavutatud. Kunagi varem pole niipalju päikeseenergiat endasse ammutatud ning kunagi varem elus ei ole tulnud nii vähe midagi teha ega ennast liigutada. Harjud ära, hakkab veel meeldima :)


TEEKONDVIDEOD