Vatikan
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Serbia

oktoober 2015
Balkani tuur

Serbia on siinses regioonis paaria seisuses. Pinged liitvabariikide vahel tekkisid Jugoslaavias juba ju Tito valitsemise aja lõpus, aga kõrgpunkti saavutasid need natsionalistlike loosungitega võimule tõusnud Slobodan Milosevici ajal. See viis omakorda Bosnia, Horvaatia, Sloveenia ja Makedoonia iseseisvuste väljakuulutamisteni ja sealt edasi juba kohalike serbia kogukondade poolt algatatud verise kodusõjani, mis kõik toimus mõistagi Serbia aktiivsel mahitamisel. 

Leidsime korteri otse Belgradi top-vaatamisväärsuse Kalemagdani tsitadelli lähistel. Siin kõrval asus meie üllatuseks ka Belgradi loomaaed, mille avastasime eriti tugeva ja spetsiifilise lõhna järgi :) See oli suureks rõõmuks Laurale, meie reisil kaasas olevale nelja-aastasele pisitütrele. Loomaaeda oli kollektsioneeritud kahtlaselt palju valget värvi isendeid - valged tiigrid ja lõvid, valged kaamelid ja hundid jne. Vägisi tekkis seos linna nimega, mis kirjanduslikus tõlkes tähendavat valget linna.

Belgrad kui endine Jugoslaavia pealinn on kahtlemata Suur ja suursugune linn. Hoolimata  vihmasest õhtupoolikust, kui siin laiadel prospektidel jalutasime, oli tunda seda hõngu iga nurga peal. Maandusime pimeduse tulekul Belgradi tuntuimal restoranide tänaval Skadarskal, mis on ridamisi õdusaid restorane ja kõrtse täis pikitud. Üleüldine feeling ja kohalike  käitumismaneer on väga sarnane slaavi maneeridele ja mõtteviisile - ülevoolav sõbralikkus, lai joon. Istudes siin kõrtsi keldrikorrusel kõrgete võlvidega lagede all, tulevad vägisi maailmavallutuslikud mõtted pähe Söögid on suurepärased ning eriti sooja tunde toob sisse alustuseks rakija ehk kohalik ploomi puskar.

Meie korteri perenaine Bojana ( ca 40ndates aastates) muutub oma tunnetest rääkides väga elavaks. Tema ei pea tänasest Serbiast suurt midagi, pigem igatseb taga Tito aegasid, mil tema perekonna elustandard, kuhu kuulus kolmetoaline korter ja isiklik auto, oli selgelt üle keskmise ning ühiskonna privileegid lasid neil elada kui kuninga kassid. Bojana on kohaliku elu-oluga väga hästi kursis ning naudib oma maailmavaate ja linna tutvustamist saabunud külalistele täiega. Belgradi tuleks tagasigi tulla ja just suvisel ajal kui Danube ja Sava jõel ristlevad kruiisilaevad loovad siia kaldale mõnusa melu. Jõekallas on palistatud kohvikutega ning melu pidavat kestma hommikuni. Bojana rõhutab meile mitu korda, et linn on ka öisel ajal väga turvaline, sest ööklubidest tulevad inimesed täidavad öösiti linnatänavad ja seepärast on inimesed harjunud linnameluga ka öisel ajal.

Serbia loode-ossa jääb Ungariga piirnev ja paljus Ungarist ka mõjutatud autonoomne piirkond Vojvodino. Tegime Belgradist väljasõidu Habsburgide perioodist tuntud ajaloolise tähtsusega väikelinna Sremski Karlovci, mis jääb piirkonna keskuse Novi Sadi külje alla. See on ülimalt armas väike linnake oma kiviarhitektuuri ja ajalooliste ehitistega. Eriti kaunis on keskväljaku äärne Püha Nikolai kirik. Keskväljaku restoranis sai taaskord proovitud ka kohalikku rahvusrooga cevapcicit, mis peale Bosnia samalaadset kogemust maitses endiselt hästi.

Novi Sadi ümbritsevat piirkonda peetakse ka kohalikuks veinipiirkonnaks ning tasahilju on siia kerkimas mitmeid degusteerimiskohtasid. Need ei ole kindlasti veel võrreldavad Austraalia, California või LAV-i romantiliste veinimõisatega, aga esimene algus on vähemalt tehtud.

Järgmise päeva hommikul kui Makedoonia suunal startisime, märkasime Belgradi rongijaama lähistel esmakordselt ka pagulaste telklinnakut. See jäi ühtlasi ka meie viimaseks vahetuks kokkupuuteks nendega. Olime reisi planeerimisel ühe võimaliku probleemina näinud piiride ületamist seoses pagulaste tulvaga, kuigi meie teekond kulges vastassuunaliselt, aga praktikas jäi see kõik märkamatuks.

Serbia on valdavalt lauskjate pinnavormidega. Teekond Belgradist Makedoonia suunas kulges mööda sirgeid ja laiu kiirmagistraale. See oli ka meie reisi kõige pikem ühepäeva sõiduots, üle 500 km. Sestap tegime vahepeal peatuse ka Serbia teiseks suurimas linnas Nishis. Kahjuks või õnneks oli meie sõidupäev vihmane. See ei olnud mitte paduvihm, vaid selline jätkuv tibutamine ja udutamine, mis esimese hooga ei häiri, aga kui see toimub juba kolmandat tundi järjest, siis hakkab tasapisi niiskus kontide vahele pugema. Lonkisime mööda jalakäijate tänavaid ning tüütu tibutamine sundis meid tutvuma ka kohalike kaubanduskeskustega. Kubavalik on huvitav, sest paljud kaubamärgid on kohalikud ning erinevad meil pakutavatest. Kaupluseid mööda liikumine päästis meil läbi ligunemisest ja peatänava otsas asuv McDonalds oli sujuvaks kuivamis-peatuspunktiks nii mõnelegi meiesarnasele rännumehele.

Tagasi auto juurde jõudes oli meil klaasivahel läbivettinud trahvikviitung, sest mobiiliga saab parkida vaid kohalikku numbrit kasutades, meil aga seda ei olnud. Õnneks leidsime pangakontori ja „võlg on võõra oma“ sai tasutud. Lootsime küll, et ega sellise vihmaga kontrolöre ei liigu aga eksisime – just sellise vihmaga ju vanalinna tsooni kiiruga pargitaksegi. 

TEEKONDVIDEOD