Ruanda: Musta Aafrika südames
detsember 2008
Ida-Aafrikat avastamas
Viktoriini küsimus: Kui
mitu inimest on ilma tuumapommita võimalik tappa saja päeva jooksul? Õudne
vastus: Üks miljon!
Ükspuha kui võigas see
fakt ka ei tunduks, on see ometigi 20. sajandil läbiproovitud tõsisasi, leides aset
vaid kümmekond aastat tagasi sügavas Aafrika südames – Ruandas, kogu
maailma vaikiva pilgu all. Kõik see
kokku meenutab justkui tuntud Hollywoodi õudusfilmi stsenaariumit.
On aasta 1994. 6. aprilli
õhtul tulistatakse pealinna Kigali lennuväljale maandumisel rusudeks Ruanda
presidendi lennuk, kus viibib lisaks talle ka naaberriigi Burundi president.
Vaid pisut vähem kui tund aega hiljem suletakse kurikuulsa hutu äärmuslaste politsei
Interahamwe eestvedamisel kõik pealinnast väljuvad maanteed ning hästi ettevalmistatud
plaani järgi saab alguse totaalne tapatalg, mille ühtseks ja vääramatuks
eesmärgiks on leida nn „lõplik lahendus” tutsi „probleemile”. Tapetakse
valimatult kõiki tutsisid – mehi, naisi ja lapsi ning ilma vahendeid valimata.
Valdavateks tapariistadeks on matšeeted, kaikad ja kõplad. Vaid kümnendikul
juhtudest kasutatakse tulirelvi. Loetud päevade jooksul pöördub kogu riik üheks
suureks massihauaks.

Ühe rahvusrühma
sihipärane hävitamine ehk genotsiid, ei ole iseenesest ju uus nähtus inimkonna
kuulsusrikkas ajaloos. Selles osas asub Ruanda kuritegu samas reas
natsikuritöödega teises maailmasõjas, punakhmeeride „vägitegudega” Kampucheas
või Serbia tapatalgutega Kosovos. Ainulaadseks teeb Rwanda genotsiidi vaid
laiahaardelisus ja pühendumus, mille käigus suudeti kaasata massimõrva
läbiviimisesse sisuliselt kogu rahvas, kaasaarvatud ka naised ja lapsed. Kõik
koos „ühtse idee” nimel, katoliiklike usujuhtide õnnistusel ning Prantsusmaa
igakülgsel toetusel. Õudne!
Kõige selle tulemuseks
on, lisaks sadadele tuhandetele süütult hukkunutele, mitmed miljonid tutsi
põgenikud naaberriikides – Ugandas, Keenias ja Tansaanias. Genotsiidi pärandina
on tänavatel sajad tuhanded orvud, purunenud on perekonnad ja inimsuhted. Kongo
piiriäärsetes vihmametsades on aga endiselt ootamas oma ”tõehetke” riigist välja aetud ja ennast Jeesuse armeeks
nimetavad hutu mässulised.
Kogu selle kohutava
lähiajaloo taustal on tänane Ruanda kõrvaltvaatajale justkui täiesti teine riik
teiselt planeedilt – rahulik, naeratav, sõbralik. Loomulikult on see paljus
vaid näiline ning kohalikes inimestes istuvad hiljutised sündmused veel väga
sügavalt ja pikka aega sees. Aga
hämmastab, et hoolimata kõigist neist hiljutistest õudustest, on suudetud kahe
rahvusrühma vahel leida teatav kokkulepe, mis omakorda on suutnud hoida riiki
ühes suunas liikumas. Riigis ei eristata inimesi enam rahvuse järgi ja isegi
rahvusest rääkimine võtab kohalikud sosistama. Üks riik ja üks rahvas – nagu
deklareerib Ruanda valitsuse ametlik propaganda.
Plaanisime Ruandat
külastada vaid paar päeva, et näha mägigorillasid, aga jäime siia viieks
päevaks.
Esimene, mis Ruandas
silma torkab, on hingematvalt ilus loodus. On justkui mingi needus, et kõikides
sellelaadsetes ebastabiilsetes riikides käivad ilu ja vägivald alati käsikäes.
Me ei ole oma rännakutel seni veel kohanud nii maalilisi maastikke ning nii
lopsaka ja kauni taimestikuga piirkonda, kui seda siin Ruandas. Läbi kogu maa
laiuvad suursuguselt kaunid mäed ja orud. Kui Aasias või Ladina-Ameerikas
tähendavad kõrgmäed reeglina elutuid kidura taimestikuga massiive,
hirmuäratavaid serpentiine või kõrgusehaigust, siis Ruanda maastik, mis jääb
valdavalt pooleteise ja kolme kilomeetri vahele, on väga inimsõbralike
mõõtmetega. Ning eelkõige just seetõttu, et kõik mäed on kaetud lopsaka
taimestikuga ja on pea viimse piirini põllumajanduslikus kasutuses.

Ruanda
on Aafrika kõige suurema inimtihedusega riik. Olles territooriumilt umbes pool
Eesti pindalast, elab siin üle kaheksa miljoni elaniku, mis teeb rohkem kui
kolmsada inimest ruutkilomeetri kohta. Siinsed naised on tõelised
ahelsünnitajad - iga Ruanda
naise kohta tuleb keskmiselt kaheksa last, dekaad tagasi oli aga selleks numbriks veel
kümme. Inimesi kohtab siin tõesti igal sammul ning eriti rohkearvuliselt
hommikuti ja õhtuti, enne ja pärast tööpäeva, suurte inimkettidena mööda
maanteservi voorimas.

Ruanda pealinn
Kigali on Aafrika kohta ebatüüpiliselt rahuliku elutempoga ja
uskumatult puhas.
Olime tõsiselt üllatunud, leides eest naaberriigi Uganda pealinnast
Kampalast
oluliselt sümpaatsema keskkonna, kus üllatus-üllatus, autod ei sõidagi
täisgaasiga ristmikele ja kogu maailma prügi ole olegi kuhjatud
hunnikutena
mööda tänavaservi. Uidates mööda Kigali tänavaid, on raske uskuda, et
veel
mõnda aega tagasi on siinsed tänavad olnud palistatud inimlaipadest.
Aga see on
Aafrika, siin võivad asjad muutuda tunniga. Eriti kiiresti toob mõtted
maapeale
tagasi Kigali genotsiidi memoriaali külastamine, mis annab väga hea
ülevaate toimunust. Ruandasse sattudes tasub seda kindlasti külastada!
Kogu riigis on kokku üle 70 genotsiidi mälestamise
koha, pealinnas asuv on suurim. Kigali memoriaal on ehitatud kohale,
kus asub
250 000 inimese massihaud ...

Vahemaad Ruanda peamiste
vaatamisväärsuste vahel on kaetud Aafrika kohta igati hea teevõrgustikuga.
Teekond Ruhengerisse, mis on stardikohaks mägigorilladega kohtuma minnes,
kestab vaid paar tundi. Kuigi teekond on pehmelt öeldes suht kurviline ning
kulgeb läbi tõusude ja languste üle mägise maastiku, on avanev vaatepilt selle
läbitegemist igati väärt.
Ruhengeri ise, koos oma
maabumispunktiga bussijaamas, on ilmetu väikelinn. Reisiraamat pakkus meile
esimeste valikutena välja kahte esmapilgul eksootilise nimega ööbimiskohta -
Urumuri ja Muhabura. Esimene neist, Urumuri, osutus tõeliseks mülkaks. Teine
hotell, Muhabura, oli nagu väike oaasike keset slummi. Suurima üllatusena oli
siin olemas isegi igati talutava kiirusega WiFi, rääkimata korralikust
restoranis. Jäime siia kaheks ööks ankrusse.
Külas mägigorilladel
Oleme end nüüd kurssi
viinud gorillade tausta ning hingeeluga kuid ei hakka teid siinkohal kõikide
nende detailidega koormama. Teeme lühidalt ja asume kohe teema juurde.
Gorillasid on maailmas
kokku kolme liiki ja mägigorillad on neist kõige haruldasemad. Kokku on neid
alles vaid ca 700 isendit ning eriti rariteetseks teeb selle tõsiasi, et üheski
maailma loomaaias mägigorillasid näha ei saa. Täna elutsevad nad kolme riiki -
Kongot, Ugandat ja Ruandat eraldavatel Virunga vulkaanilistel mägedel.
Gorillade DNA kattub 98% osas inimese omaga ja seetõttu on tegemist meile kõige
lähedasema sugulasega loomariigist.

Asusime teekonnale
mägedesse kl 7 paiku hommikul. Et selline teekond ette võtta, peab saama eelnevalt
ametliku loa kuna igat gorillaperekonda saab vaadata päevas vaid kuni 8
inimest. Plaanisime algselt minna vaatama kõige suuremat, Susa perekonda, aga
kuna kohapeal selgus, et nendeni jõudmiseks kulub 6-8 tundi, siis viskasime
selle mõtte peast ning valisime gorillapere, mis asus meist vaid paari matkatunni
kaugusel. Enne teele asumist tehakse kõigile rutiinne ristküsitlus tervise
kohta. Gorilladel ei ole immuunsust inimeste haiguste vastu ja isegi pisim
nohupisik võib tekitada neil kopsupõletikuni ning seeläbi isegi surmavaks osutuda.
Küsitlus edukalt selja taga alustatakse nö pärisbriifinguga. Selgub, et
lähemale kui 7 m gorilladele minna ei maksa, et isegi kui gorillalaps mänguhoos
sind puudutab, et tohi end liigutada ega teda vastu näppida, muidu võib isane
gorilla sind vastutasuks rünnata jms. Ühesõnaga, asi aetakse igati põnevaks.
Grupijuhiks oli
sealkandis üleskasvanud ja karastuse saanud kohalik, kes tundis kui oma viit
sõrme nii ümbrust kui gorillasid. Selle
kinnituseks tegi ta aeg ajalt, mööda bambusemetsa rännates, gorilla hääli. Siit
ka kinnitus, 2% DNA erinevus ei ole põhjendus gorillakeele mitteoskamiseks :)
Liikusime tihedas bambusesalus,
ronides mööda vulkaanilist mäejalamit aina kõrgemale.
Kõige ees läks matšeetemees
ja grupijuht, seejärel gorillahuvilised ning kõige lõpus püssimees, kes
julgestuseks kaasa pandud. Tihnik oli
tihtipeale nii läbipääsmatu, et matšeetemehel tuli kogu aeg üsna tõsist tööd
teha. Paari tunni möödudes jäi teejuht lõpuks ees seisma ja hakkas
paljutõotavalt gorillahäälset morset edastama. Ja seal nad olidki – hiiglaslik hõbeselgne isane
(täiskasvanud gorillaisasel on seljal hõbedane vöö) koos oma üheksaliikmelise
perekonnaga igapäevasel jalutuskäigul toitu hankimas. Hoidsime hinge kinni ja
jälgisime mängu.
Olles sättinud end
gorillade liikumisrajale, oli meid ilmselgelt ka märgatud.

Hõbeselg jätkas siiski
stoilise rahuga liikumist – ise uhkelt ees, pereema lastega järgi ja meie neid
jälgides omakorda sabas. Aeg-ajalt läks gorillapere liikumistrass lahku ja
hõbeselg pidi neid korrale kutsudes röhitsema. Mingil hetkel olime bambusesalus
puntras, kui järsku matseetamees valvsaks muutus ja tagasi tõmbus. Hõbeselg oli
otsustanud trajektoori muuta, keeras end kanna pealt ringi ja suundus otse meie
suunas asja uurima. Kõik toimus väga kiirelt ning suure hoo pealt nii et ennem
kui midagi aru saime, oli suur 2- meetrine ja üle 200 kilo kaaluv King Kong
meie keskel ning seejärel juba arusaamatus suunas edasi tormamas. Läks hästi,
ütles matšeetemees. Gorillad on üldjuhul rahumeelsed elukad, aga metsikust
loomast ei oska kunagi midagi oodata, väikese tõukega oleks võinud meid kõiki
mutta lüüa. Aga lõpp hea kõik hea - eks me seal ju natuke ka kutsumata
külalised olime. Tund aega, mis on ette nähtud gorillade juures viibimiseks,
läks kiiresti. Tegime oma viimased pildiklõpsud ja võtsime suuna tagasi.
Ruhengerisse tagasi
jõudes, saime jutule ühe kohaliku tutsiga. Viimane oli paar aastat tagasi Ruandasse
tagasi tulnud, olles koos emaga ainus pereliige, kes genotsiidist pääses.
Kooliõpetajast isa ning kuus õde-venda hukati juba esimestel päevadel. Jutt
pöördus jälle riigi traagilisele minevikule. Tutsides on tunda sisemist uhkust
ja samas ka mõistetavat kestvat vimma möödunu suhtes. Läbi sajandite on just
nemad siin riigis peremehed olnud. 18-19. sajandil oli mwami (kuningas) alati tutsi ning isegi sõdalaseks said astuda vaid
noored tutsid. 19. sajand tõi sakslaste kolonisatsiooni, mis peale esimest
maailmasõda läks üle belglastele. Need edendasid siin eurooplastele tüüpilist
„jaga ja valitse” stiilis juhtimist. Alguses toetati tutsisid, kes on alati
olnud vähemusrahvus (pisut üle kümne protsendi rahvastikust). Belglased olid ka
esimesed, kes hakkasid järjekindlalt jagama hutusid ja tutsisid eriklassidesse.
Tutsidest loodid kunstlikult nö „valgustatud ja väljavalitud” rahvus. Neid
kelle puhul rahvust ei osatud määrata, lähtuti põhimõttest, et kellel oli
rohkem kui kümme lehma, nimetati tutsideks, kellel vähem, omakorda hutudeks.
Hiljem, kui 1961. aastal kuulutati riigis tutside juhtimisel välja iseseisvus,
vahetasid belgalased poolt ja hakkasid toetama hutusid. 1994. aasta oli paljus
vaid sissetöötatud ideoloogia kahetsusväärne äärmuslik järelnähtus.
Mõlgutasime kohapeal ka
mõtteid külastada Ruhengerist vaid tunni kaugusel olevat Gisenyt ja riigi suurimat
järve Kiwu, mis eraldab Ruandat Kongo Demokraatlikust Rahvavabariigist,
lootuses et äkki õnnestub ka Kongo piirilinnas Gomas ära käia. Goma on Kongo
Pompeij, mis kuus aastat tagasi mattus ootamatult aktiveerunud vulkaani laava
alla. Olles aga kontrollinud olukorda kohalikelt, heitsime selle mõtte peast.
Just samal päeval olid mässulised tapnud kaks ÜRO abitöötajat ja olukord
piirkonnas oli taas ägenenud.
