Boliivia
REISIKIRI
Aive ja Andrus

88 reisikirja
84 riiki

Reis ühte imetabaseimasse maailma

detsember 2017 - jaanuar 2018
Antarktika

”Oleme ületamas Malvinase saari”, kõlab piloodi eriliselt rõhutatud hääl hetkel, kui oleme jõudnud Falklandi saarte kohale. Hääletoon ei jäta hetkeksi kahtlust, et tegemist on Argentiinale kuuluva maatükiga, mida Britid neilt ajutiselt ja ülekohtuselt on ärastanud. Tundub, et see arm Argentiinlaste südames ei parane vist kunagi.

Liigume Malvinasest pisut edasi ning ületame Magalhaesi väina mis eraldab Tulemaad Patagooniast ning saab ühtlasi ka mõtteliseks piirjooneks, mis jätab selja taha Buenos Airese turvalise linnamelu  ning väsitavad lennutunnid üle Euroopa ja Atlandi. Libiseme üle karmide teravate lumega kaetud mäetippude, imeilusate sügavate orgude ja veesilmade, kuni pöördume Beagle’i väina kohale, kus lennuk kõrgmägede vahelistes tugevates tuuleiilides lõpuks edasi tagasi kiikudes rattad vastu maad surub. Oleme jõudnud Ushuaiasse. Kolmkümmend tundi lendamist ja oledki teiselpool maakera, tänapäeval käib see ikka kiiresti.

  

Stardikoht teisel pool maakera

Ushuaia väike puuarhitektuurne lennujaam meenutab esmapilgul pisut Lapimaa põhjamaiselt karget interjööri. Lipsus ja ülikondades inimesi siin naljalt ei kohta, siia tullakse enamasti vaid selleks, et matkata Tulemaa karges looduses või asuda Antarktikasse seilavale laevale.

 Ilm ja loodus on siinses Ladina-Ameerika kaugeimas nurgas tõesti uskumatult karm ja muutlik. Ühe päevaga võid kogeda kõiki aastaaegu - hetkega võib krae vahele sadada sügiskülma vihma, seejärel särab taas päike nii, et kisu või ennast T-särgi väele, siis aga äkitselt langeb lund, mis ühel hetkel asendub taas kevadise päiksekiirgusega. Ja nii mitu korda päevas. Kuigi Ushuaia asub ekvaatorist lõuna poole pea sama kaugel, kui Eesti põhja suunas, siis meil eestimaalastel on põhjust tänada sooja Golfi hoovust, mis Põhjamaadesse mõõduka kliima toob ja aeg-ajalt ka sooja suve pakub. Ushuaialased peavad aga leppima külma Humboldti hoovusega, mis ei lase siin kunagi temperatuuril üle kümne kraadi tõusta. Veel sada aastat tagasi oli siinne piirkond asumisele saatmise sihtpunktiks, siia saadeti oma karistust kandma sarimõrvarid ja poliitvangid. Tänapäeval tullakse vabatahtlikult ning tulijate vool on aina kasvamas.



Aklimatiseerumiseks jäi meil poolteist päeva. Kasutasime seda aega, et külastada Teravmägede rahvusparki, astuda sisse kontinendi lõunapoolseimasse postkontorisse, uidata Ushuaia kaldapealsetel paralleeltänavatel, süüa suurepärast lamba- ja veiseliha, kohtuda lõpuks kõigi kümne reisikaaslasega ning võtta üheskoos vastu jõulud koos praekapsa ja verivorstidega. Selle viimase eest oli hoolitsenud meie tiimijuht Tiit Pruuli ning see mõjus tõesti hästi – kodune tunne tuli kohe peale ning hää oli meenutada kõiki neid, kes meid jõuluhõngulisse koju saatma jäid.

 

Start Antarktikasse

E-T: 25-26.det

Laevale astusime jõulu esimesel pühal. Meie 12ks päevaks koduks olnud laeva nimi oli Sea Spirit, väga sümboolne. Kust mujalt kui Drake väinas või Kap Hoornis seilates merejumala muutlikku meelt proovile panna. Antarktikasse saab mööda vett laias laastus kolmel erineval moel – jahiga, ekspeditsiooni laevaga või turistide jaoks kohandatud kruiisilaevaga. Meie laev oli viimast tüüpi. Olen ise rännanud maailmas valdavalt seljakott seljas, vältinud turismipakette ja kruiisilaevasid, kuid Antarktika puhul tuleb tõdeda, et väga palju muid taskukohaseid valikuid ei ole. Kokku liigub siinsetes vetes seda sorti laevu üle kolmekümne ja nende arv on kasvamas.

Meie laev mahutas pisut üle saja reisija ja ligi 70 meeskonna liiget. Saja reisijaga laeva loetakse siinsetes vetes seilavate laevade hulgas pigem väikeseks aluseks. See on ka oluline selleks, et vastavalt Antarktika reeglitele ei saa maale korraga rohkem kui sada inimest, mis seab suurematele laevadele olulisi piiranguid. Pardale oli kokku tulnud 19-st rahvusest inimesi, moodustades väga värvika ülemaailmse seltskonna. Väga rahvusvaheline oli ka laeva meeskond – teenindav personal oli valdavalt filipiinlased, kapteni sillal venelased, 14-liikmelises ekspeditsiooni meeskonnas oli rahvusi igast maailmanurgast, kõik valdavalt doktori kraadiga. Ajas ette tõtates võin öelda, et kogu meeskonna hoolivus oli fantastiline. Kõik see, kui hästi oli kõik läbi mõeldud ja korraldatud kuni viimse detailini, oli lausa hämmastav.

Niisiis, Antarktika oli justkui juba käega katsutav, meie meeled olid valmis, kuid ees ootas veel rohkem kui tuhat kilomeetrit veeteed. Esmalt sadakond kilomeetrit mööda Beagle’i väina kuni Atlandi ookeanini ja sealt edasi juba tuhat kilomeetrit üle maailma kõige kurikuulsama veetee –Drake’i väina, kus kohtuvad Vaikne ja Atlandi ookean, kus võib kogeda maailma kõige tugevamaid tuuli, näha kõrgeimaid laineid ning kus ilm võib muutuda mõne tunni jooksul tundmatuseni.

 

Drake väina ületamine

Laeva esimene briifing lõppebki Drake’i ilmaennustusega. Meie sakslasest ekspeditsiooni juht Jan Bryde näitab meile ilmse mõnuga kõigepealt ilmekaid pilte Drake’i väinast – tualeti seinale kinnitatud anumas oleva vedelseebi 45 kraadiseid kaldenurki, 10-15 meetri kõrguseid laineid, laeva illuminaatoreid, mis on muundunud pesumasina luukideks ja tagatipuks veel ka orkaani märgistavaid tulipunaseid kontsentrilisi ringe ilmakaardil.

Saal on seda kuulates täiesti haudvaikne, … ega pääsu ju enam ei ole. Kuniks Jan lõpuks mängulise kergusega slaidile kuupäeva lisab, … selleks oli tema eelmise reisi Drake väina ületamise kuupäev.

Suur vabanemine ja hetkeks hingavad kõik kergendatult. Vaid mõned päevad tagasi koges eelmine grupp Drake`i väina ületades üle 12 meetri kõrguseid laineid.

Meile said õnneks osaks oluliselt leebemad ilmaolud oma 3-4 meetriste lainetega. Meremehed ütlevad, et tegelikult ongi siin vaid kaks valikut - kas Drake`i shake või Drake`i lake. Meile andis loos Drake`i lake`i, mida juhtub vaid paarkümmend päeva aastas.

Rahulikud ilmaolud andsid võimaluse osa võtta laeval korraldatud suurepärastest loengutest – sissejuhatus Antarktikasse,  Antarktika avastamislugu, Antarktika linnud, fotografeerimisvõtted Antarktikas ja palju muud asjakohast. Nauditav on kuulata oma ala tipp asjatundjaid, kes lisaks teadmistele neid ka vaimustunult jagavad.

Meie laev aga rühkis edasi, hoides kiirusena keskmiselt 13 sõlme tunnis, mis teeb ööpäevas pisut üle 300-ja miili ehk ligi 600 kilomeetrit. Sama päeva õhtul ületasime konvergentsi joone, mis oli esimeseks oluliseks vahetähiseks teel Antarktikasse. See on 30-50 kilomeetri laiune Antarktikat ümbritsev looduslik piirjoon, mis läbib Atlandi, India ja Vaikset ookeani ning kus soojad ja külmad veed kohtuvad. Konvergentsi joon ei eralda mitte ainult kahte erinevat hüdroloogilist piirkonda, vaid ka kahte eripärast mereelustikku ja täiesti eri kliimat. See loob eeldused suurepäraseks kasvulavaks väikesele krevetti meenutavale Antarktika krillile, mis on omakorda oluliseks söögipooliseks nii vaaladele, hüljestele kui ka pingviinidele. Selle piirjoone ületamine tähendab jõudmist Antarktika vetesse ehk Lõuna-Jäämerre, mida tunnetasime ka kiiresti jaheneva õhutemperatuuri järgi.

 

Silmapiiril Antarktika

K: 27.det

Järgmise päeva hommikuks oli see vähenegi laine, mis eelmine päev meid kaisutas, olematuks muutunud. Kaugel taamal märkasime esimesi jäämägesid, mis andis märku, et oleme lähenemas Lõuna Shetlandi saarestikule. Shetlandi saarestik sirutub üle viiesaja kilomeetri paralleelselt Antarktika poolsaarega ning on saanud oma nime Šotimaa põhjakaldal asuvast samanimelise saarestiku järgi. Mõlemad nad asuvad samal kaugusel lõuna ja põhja poolustest.

Esmakordselt nägime ka laevaümber tiirutavaid tormilinde ning taamal  paistis veest laisalt välja lohisevaid küürselgvaalade selgu.

Ilm oli suurepärane, päike säras ja vesi virvendas silmipimestavalt. Meie ekspeditsiooni juht Jan väitis, et alates 1994. aastast on ta ületanud Drake’I väina 120 korda, kuid nii rahulikku väina pole ta veel kunagi juhtunud nägema. Sestap otsustas Jan koos kapteniga laeva ankurdada, et saaksime keset Drake`i kummipaatide ehk zodiaakidega lainete vahele laskuda ja mere elu lähemalt uurida. Ajasime esmakordselt soojad riided selga, parka oli kingituseks laeva poolt, lisaks saime kasutada ka spetsiaalseid sooja voodriga kummikuid, mida iga kord enne laevalt lahkumist ja naasmist desinfitseerivas vedelikus puhastada tuli, välistamaks bakterite vahetust. Laevalt väljapääs toimus nagu hotellituppa minnes: tõmbad aga oma kaardi läbi lugeri ja võidki laevalt lahkuda ja sama pidi tegema ka tagasi tulles. Logistika käis väga kiiresti, ligi poole tunniga oli kõik see mees paatidega lainete vahel. Kohalikus kergliiklusvahendis ehk kummipaadis olles tunnetad vaalade liikumist hoopis teisiti kui suures laevas - adud nende kuni 15 meetri pikkuste ja üle 30-ne tonni kaaluvate vee-elukate tegelikku suurust ja suurtsugusust. Vaalad esitlesid end meile graatsiliselt  - mitmekesi korraga suurel kiirusel ja tonne vett laiali ajades, üles-alla tõusmas ja langemas. Eriti võimas vaatepilt on kui vaalad peale kahe-kolme kordset  vee välja puhistamist end sukelduma sätivad ja seejärel saba justkui hüvastijätu lehvituseks kõrgelt veekohale tõstavad.

Jalg maale

Sama päeva õhtul ootas meid ees esimene tõeline maiuspala – peale kahe päevast mere teekonda saime astuda esmakordselt Antarktika pinnale. Meie esimeseks jala maha paneku kohaks oli kapten valinud Yankee loodusliku sadama Greenwichi saarel. Kõigepealt läks zodiaak meeskonna liikmetega, kes toimetasid maale spetsiaalsed anumad, kus olid hädavajalikud vahendid nö ellujäämiseks, kui vahepeal peaks ilm nii karmiks kiskuma, et laevale ei ole mõneks ajaks võimalik tagasi minna. See tehtud, järgnesid kõik ülejäänud.

Rannas  kohtusime esmakordselt eesel- ja valjaspingviinidega. Käimas oli aktiivne haudumisperiood ning nii mõnigi pingviinitibu oli end juba ema kõhu all soojendamas. Midagi pole öelda, oma silmaga selle nägemine on väga emotsionaalne hetk. Meid nad justkui nagu ei märganudki, tatsasid mööda randa edasi tagasi ringi, laskmata inimeste vaimustunud pilkudel ja fotoaparaatidel end häirida.

Antarktika pealinnas

N: 28.det

Hommikul kell kuus viis une pealt piiksuvad telefonid, mis ootamatult mobiili leviala olemasolust märku andsid. Mobiililevi, Antarktikas? Uskumatu, aga nii see on. Olime lähenemas Shetlandi saarestiku suurimale Kuningas Georgy nime kandvale saarele, kus asub üsna lähestikku mitu uurimisjaama koos maapinnal kõrguvate mobiilimastidega. Kuningas Georgy saarel on kokku kaheksa talvitumisjaama, mistõttu nimetatakse seda aeg-ajalt ka mitteametlikuks Antarktika pealinnaks.

 

Bellinghauseni radadel

Meie hommikuseks maabumiskohaks sai Eestimaalt pärit mehe ja ühtlasi ka Antarktika avastaja nime kandev Bellingshauseni uurimisjaam. Kuigi jah, maailm tunneb seda eelkõige vene maadeavastajana, on siiski hea tunne tõdeda, et juured on pärit siiski Maarjamaalt.

Antarktika esmaavastajana määratlemine ei ole tegelikkuses olnud mitte lihtne tegu. Meiega reisil kaasas olev teadusajaloolasest professor Erki Tammiksaar korraldas meile sellel puhul lausa pooleteisttunnise loengu. Pikk jutt lühidalt, nii mitmegi mehe kasuks on märkimisväärseid fakte, mis viitavad nende võimalikule esmaavastusele. Need võisid olla ka briti või ameerika vaalapüüdjad Edward Bransfield või Nathaniel Palmer või samal uurimisreisil koos seilavad Mirnõi laeval sõitev Lazarev või siis ikkagi Vostokil sõitev Bellingshausen. Absoluutset tõde pole olemas, kuid enamuse teadlaste arvamus kaldub siiski Bellingshauseni kasuks.

Kokku on venelastel Antarktikas 30 jaama, millest 25 on konserveeritud, 2 automaatsed ja vaid kolm mehitatud – Vostok, Mirnõi ja Bellingshausen. Vostok on nendest kõige tuntum jaam, mis asub nelja kilomeetri paksusel jääkilbil, mille all on järv. Tänaseks on puurimistega jõutud juba läbi jääkilbi ja ammutatakse teaduslikeks uuringuteks üliolulisi setteid.

Bellingshauseni  uurimisjaam asub lähestikku Tšiili ja Hiina jaamadega. Tänu Erki heale jutuoskusele ja muljetavaldavatele erialastele teadmistele avas vene uurimisjaama ülem meile nii mitmeidki uksi, mis muidu suletuks jäävad, rääkides samas ka jaamas toimuvast elust-olust. Punktiks i-peale tõstis Erkki kotist lauale koduse Vana Tallinna, mis kohe ka kohalikul baariletil klaasidesse valati ja kuhu jaamaülem muuseas nii umbes paarituhande aasta vanused jäätükid peale lisas. Nüüd on Vana Tallinn ka Antarktika jääga ära testitud ja seal maitses see kohe eriti hästi J

Bellingshauseni uurimisjaam on tuntud veel ka selle poolest, et see on ainus jaam Antarktikas, kus on oma kirik, täpsemalt tegev õigeusu kirik. Mõõtmetelt küll väike, aga seest väga ilusate ikoonidega kaunistatud. Kohalik kirikuõpetaja rääkis meile kiriku saamisloost ning lõpetuseks laulis ka palve. Enne jaamast lahkumist sai suveniirikioskist teele pandud ka postkaardid Eestisse. Nüüd saab põnevusega oodata, kui kaua Antarktikast Eestisse post liigub.

Peale lõunasööki liikusime aga laevaga edasi ning järgmiseks peatuskohaks oli Poolkuu saar. Saarel on väga iseloomulikud kiviskulptuurid ning siin saime näha ka esimesi valjaspingviinide kolooniaid ja ka esimesi Adelje pingviine.

 

R: 29.det

Cierva Cove on sügav sissepääs Antarktika poolsaare lääne poolel, mis on ümbritsetud karmidest mägedest ja dramaatilistest liustikest. Lahel laiub tõeline jäämägede paraad, mõned murdunud kohalikust liustikust ja teised puhutud sisse lääne tuulte poolt. Sissepääsu juures asub Argentiina baas Primavera, mis on vahetevahel ka kasutuses. Siinne koht on tuntud ka merileopardide poolest. Viimased on mõõkvaalade järel suurimaid röövloomi, süües pingviine ja ka krabihüljeste poeagasid. Ohtlikud on nad ka inimestele. Sestap on tark vältida merileopardi ja veepiiri vahele jäämist.

Sõitsime zodiaakidega sõna otseses mõttes jääsupi sees. Jäämäed olid harukordselt mitmekesistes ja maagilistes värvides, sõltuvalt jää vanusest ja tekkeloost. Meie paadi juhiks oli sel korral ekspeditsioonijuhi assistendist soomlanna Sanna, kes meenutades keskaegset viikinginaist, sõidutas meid läbi jäämägede labürindi ning selgitas meeleldi erinevate jäästruktuuride ja värvuste tekkeloogikat. Sanna on juba kaks korda Antarktikas talvitanud ning lisaks ületanud suuskadel koos kuue norrakaga ka Gröönimaa jääkilbi. Jää – see oli tema lemmikteema ning selle kohta luges ta hiljem meile ka veel terve tunni pikkuse loengu. Kõik see keskkond ja jää olid tõesti ebamaine. On raske uskuda, et asud planeedil Maa.


Ainuke planeeritud peatumispaik, mis meil sellel reisil külastamata jäi, oli Portal Point, mis laiub Charlotte lahe sissepääsul Recluse poolsaarel, Grahami maa lääne kaldale. Olime Cierva Coves liiga pikalt zodiaakidega lahele jäänud ning õhtune peale tulev udu ei võimaldanud enam randumist ette võtta.

 

L: 30.det

Vaid üks protsent Antarktika territooriumist on jäävaba ning needki kohad asuvad valdavalt vaid poolsaarel. Ülejäänud kaldafront on palistatud järskude jäiste ja liustikuliste nõlvadega. Sestap pole ime, et mandrile jala maha panemine polegi Antarktikas kõige lihtsam. Üks sellistest vähestest kohtadest on Neko sadam (64,5 laiuskraadil). Sadam sai nime Norra vaalapüügi laeva järgi. Laht on väga maaliline, ümbritsetud jäämägedest ja lõhesid täis  liustiku servadest, kust aeg ajalt väiksemaid ja suuremaid jääkamakaid raginaga vette vajub. Ilm oli fantastiline, päike säras ning ümberringi peaaegu täielik tuulevaikus. Maabusime hommikul üheksa paiku, ronisime lumisele nõlvale ning lihtsalt jälgisime ümbritsevat imekaunist jääga ümbritsetud lahte. Ainsaks heliks vaid Eesel pingviinide aktiivsed häälitsused oma pesitsuskohtades ja aeg ajalt ka liustiku jää kriginad-raginad tükkide lahti murdumise kohtades.


 

Kuna ilm oli suurepärane, siis toimus lõunasöök laeva viiendal tekil vabas õhu. See on nagu filmis, päriselt. Istud lauas, päike särab, Antarktika jäämäed liiguvad sust mööda, taamal on sulpsavad vaalad, sina aga naudid värsket rohelist salatit ja mekid suurepärast Malbecki veini. Elu on ilus.

Sellist ilma koos vabaõhu lõunaga jagus meile õnneks veel mitmel päeval.


Siit edasi suundusime laevaga Paradiisi lahte, mis asub Antarktika mandri ning Bryde ja Lemaire saarte vahel. Sõitsime zodiaagiga mööda kalda-äärt. Siin asub mitteregulaarselt tegutsev Argentiina jaam, mis hetkel oli suletud aga see eest pingviinide poolt tihedalt asustatud. Liustiku murdunud servadega lahesopp on muinasjutuline, võttes erinevatel ajahetkedel eriskummalisi vorme ja peegeldudes lumivalgest kuni tume siniste toonideni välja. Krabihülgeid, keda seni olime kohanud vaid ühe kaupa, olid siin kõik kambakesi platsis. Ülimalt laiskadest liigutustest võis välja lugeda, et null kraadi lähedane õhutemperatuur oli nende jaoks ilmselgelt liiga palav. Hoolimata oma nimest, ei söö krabihülged krabisid. Nende peamiseks söögiks on siiski krill. Krabihüljeste suurimaks vaenlaseks on mõõkvaalad ja merileopardid. Viimased söövad pea 80% nende poegadest.


Lumine ase

Vana aasta viimase öö võtsime vastu lumehanges Antarktika mandril, ühel maalilisel väikesel Paradiisi lahe soppi jääval liustikest ümbritsetud paarisaja meetrise läbimõõduga saarekesel. Magamine oli sõna otseses mõttes lume sees, mingeid telke ei püstitatud ning hakkama tuli saada vaid magamiskotiga. Alustuseks tuli endale ase valmis teha ehk kaevata nii umbes poolemeetri sügavune piklik auk, kuhu kummimatt asetada ning otse sinna peale tuli kerida magamiskott. Küljealune ei olnud küll kõige pehmem, sest poole meetri pealt tuli jää juba vastu, aga magamiskott on mõeldud suisa -18 kraadise külma tõrjumiseks, nii et külma muret ei tekkinud.


 

Magama jäämise endaga oli muidugi tõsiseid raskusi, sest polaarpäev ei tekita kordagi arusaama, millal päev lõppeb või öö algab. Kui laevakajutis saad kardina akna ette tõmmata ja päeva ööks mõelda, siis siin vaatad ja vaatad kesköist lõputut valget taevalage, tead et kuskil seal peaks olema ka lõunarist kuid seda ööks mõelda on pea võimatu.

Kui aga lõpuks tekikotis ennast kookonisse keerad ning laagrikaaslased ka kõik magama jäävad, siis langeb su peale ülimalt värske ja karge õhk, totaalne vaikus, mida katkestavad aeg-ajalt vaid vaalade puhistamised ja hüljeste sulpsatused. Fantastiline.



P: 31.det

Hommikune äratus kõlas varakult viie ajal. Päike juba säras. Uneähmas üritad kõigepealt aru saada, kus sa oled ja seejärel tõded taas kordumatust – oled kuskil teisel pool maakera ei-tea-kus-lumeaugus müstilises Antarktikas. Sellised hetked on meeldejäävad ja väga emotsionaalsed.

 

Lumine suvi

Tagasi laeva jõudnuna võtsime suuna Lemaire`i väinale, mida aeg- ajalt kutsutakse ka Kodaki väinaks, kuna tegemist on Antarktika enim pildistatud kohaga. 11 kilomeetri pikkune ja 1,6 kilomeetri laiune kanal on palistatud järsult langevate kaljudega, mida mööda langevad liustikud, oma lõhelise ja mitmevärvilise struktuuriga, muudavad selle imeilusaks vaatamisväärsuseks.

Kuna detsember on alles suve algus Antarktikas, siis oli risk, et võib-olla ei õnnestus kogu kanalit läbida, jää ei ole jõudnud veel sulada. Aga läks hästi ning sellel hooajal sai see esmakordselt tehtud. Ühtlasi jõudsime ka oma reisi kõige lõunapoolseima punktini, 65 kraadi ja 06 minutit. Siit edasi vaid 138 meremiili on juba lõunapolaarjoon, aga sinnani praegusel aastaajal veel ei saa, selleks tuleb oodata veebruarini, kui jääolud on paremaks läinud.

Vana aasta õhtu viimaseks maabumiskohaks sai Port Lockroy jaam, mis rajati 1944. aastal brittide poolt operatsioon Tabarin raames peamiselt militaarsetel põhjustel, et kehtestada territoriaalne nõue ning seista vastu Saksamaa ja Argentiina suurenevatele sõprussuhetele.

Antarktika teatavasti ei kuulu kellelegi, kuid ometigi on täna seitse riiki, kes on esitanud oma nõuded kindlale territooriumile. Antarktika poolsaare piirkonnas on kattuvad nõuded lausa kolmel riigil korraga – Brittidel, Argentiinal ja Tšiilil. On avalik saladus, et enamus tänaseid Antarktika „uurimisjaamu“ on loodud peaasjalikult militaarsetel põhjustel, tagamaks nö kohalolek, kui selleks peaks tekkima vajadus. Ning kuigi militaarne tegevus ja militaartehnika on Antarktikas vastavalt rahvusvahelistele lepingule keelatud, on nii mõnedki jaamad sõjaväelastega mehitatud.

Port Lockroy ei ole täna enam tegevjaam, vaid muuseum, kus eksponeeritakse täissisustusega ruume just sellisel kujul, nagu nad kuuskümmend aastat tagasi välja nägid. Lisaks on siin ka maailma lõunapoolseim postkontor ja suveniiri pood, kus üllatus-üllatus, eelistatuimaks maksevahendiks on krediitkaart. Kui enamus Antarktika jaamu on üsna enesekesksed ja ei soovi väga uudistajaid sisse lasta, siis britid näevad siin just võimalust nii enda reklaamida ja samal ajal ka raha teenida.


Port Lockroy on ka koht, kus esmakordselt hakati tegema ionosfääri vaatlusi ning kus kogutud andmeid peetakse globaalse soojenemise tedvustamise aluseks. Täna on jaam lahti vaid suvekuudel ning hetkel olid siin toimetamas neli naisterahvast, kes kõik lahkelt infot jagasid koha ajaloo kohta ning aitasid samaaegselt turistidel kopsakate hindadega suveniiripoes oma rahast lahti saada.

Hoolimata inimeste tihedast sagimisest, ei lasknud aga pingviinid sellest end segada. Nii mõnigi soojendas oma vastsündinud poegasid kõhu all otse peamaja ukse kõrval.

Aastavahetus

Vana-aasta ära saatmine oli väga meeleolukas. Austraallaste ja jaapanlaste uus aasta algas juba lõuna paiku ning nii võis pea iga tunni tagant kuulata kellegi hõiskeid uue aasta tulekust erinevatel maadel. Kuna laeval kehtis Argentiina aeg, siis Eesti uus aasta algas viis tundi varem, mida me ka pidulikult laeva tekil šampusega vastu võtsime.

 

Kohtumine Mõõkvaaladega

Keset pidulikku õhtusööki tuli laeva kõlaritest äkitselt ekspeditsioonijuhi teavitus: Orcas, Orcas laeva vasakul pardal. Rohkem polnud vaja öelda. Kõik tõusid justkui üks mees ja tormasid välitekile. Laeva ümber oli ujumas kümmekond Mõõkvaala. Vaatepilt oli väga majesteetlik. Tegemist on arukate imetajatega, ka delfiinidest arukamatega. Erinevalt ülejäänud vaaladest, kes toituvad peaasjalikult Antarktika krillist, on Mõõkvaalad tippkiskjad, kelle meelepäraseimaks söögiks on hülged ja pingviinid, aga mõnikord ka teised vaalad ja haid. Mõõkvaalad ujuvad grupiti ning peavad ka koos hüljestele jahti, tehes seda väga kavalalt ja tunde kestva järjekindlusega. Näiteks kõigutades hüljest jääpangal seni, kuni viimane lõpuks vaalade lõugade vahele libiseb. Hetkel tundus, et neil meiega selliseid plaane vähemasti ei olnud ja nii nad vaid nautisid meie seltskonda kuni uue aasta hommikuni välja.

Antarktikas teatavasti puuduvad ajatsoonid, sest poolusele omaselt on see koht, kus kõik ajatsoonid kokku saavad. See tähendab, et igaüks otsustab ise, mis riigi ajavööndist nad lähtuvad. Kuna meie startisime Argentiinast, siis meie laeval oli selleks Argentiina aeg. Samas võib aga kapten ise otsustada, mis on õige aeg ning arvestades ilmaolusid ja päikese valgust, otsustatigi, et võtame kohaliku uue aasta vastu hoopis kell pool üksteist. Nii me siis kogunesimegi kõik laeva tekile, hoidsime ringis teineteisest käest kinni, ekspeditsiooni juht pidas väga südamesse mineva kõne ning seejärel üks minut vaikust, kümme kella lööki vana aasta ära saatmiseks ja üks kellalöök uue aasta tervituseks. Uus aasta võis alata!

2018

E: 01.jan

Uue aasta esimeseks päevaks liikusime laevaga oma viimasesse peatuspaika – vulkaanilisele Deceptioni saarele. Viimane vulkaanipurse saarel toimus 1969 aastal ning peagi ennustatakse uut. Saar on sõrmuse kujuline, mille keskel on vulkaani kraatri kaelusega ümbritsetud varjuline laht, mis annab head tuulevarju ning on seetõttu suurepäraseks kohaks varjumaks Antarktika heitliku kliima eest. Lahele sisenemiseks on väga kitsas avaus, mis tagab ühtlasi ka selle, et kõrged lained siia ei jõua. Veel viiekümnendatel aastatel oli siin kuni üheksa vaalapüügi laeva koos baasidega. Vaalapüüdjate hävituslik tegevus on oma jälje jätnud. Mingil hetkel suudeti hävitada väga lühikese ajaga ligi 90% kogu vaalade populatsioonist.



Polaarsuplus

Täna astusime viimast korda Antarktika pinnale. Tegime paarikilomeetrise matka vulkaanilistel mägedel ning naasime laevale. Õhtuseks maiuspalaks oli ette nähtud polaarsuplus. Kui koolitunnist teame, et vesi jäätub 0 kraadi juures, siis tegelikkuses kehtib see magevee kohta. Antarktika soolases vees on külmumistemperatuur oluliselt madalamal. Sestap oli ka meie ujumisvee temperatuuriks mitte pluss kraadid vaid suisa -1.6 kraadi.

Ennem vettehüpet laeva redelil seistes mõtled küll hetkeks, miks ma seda teen. Aga valikut ei ole. Juba tulebki veest välja hea kajutikaaslane ja vana jääsupleja Andres Lõhmus ja nüüd on sinu kord. Pikalt mõelda ei tohi, hüppad kohe vette ja siis kiiresti eemale triivivale laevale tagasi. Pardale tagasi jõudes on kogu keha karge nõelapistelise surinaga kaetud. Lõuna-Jäämeri võetud!

 

T-K: 02.03.jan

Keskööst sisenesime Drake’I väina. Uskumatu, et seekord oli Drake veelgi tasasem kui tulles, nii umbes 1-2 meetrise lainega. Kaks viimast päeva möödusid loengute kuulamisega, mida oli reeglina paar enne ja paar pärast lõunat. Kõik alati väga haaravad. Õhtuseks kino vaatamiseks veeretati pidulikult saali popkorni masin, et hakkaksime juba vaikselt maabumise aklimatiseerumisega pihta.

Kuna ilm oli suurepärane, siis otsustati, et sõidame ka Kap Hoorni alla. Kuna Kap Hoorn kuulub Tšiilile, siis maksimaalne lähedus sai olla kolm mere miili. Sellest täiest piisas. Tegemist on sümboolse kohaga ning on väga-väga harva, kui ilm lubab siinseid kruiisitajaid  Kap Hoorni lähedusse. Tihti ei näe seda tippu isegi Hoorni neeme ületajad, sest udu ja liiga kõrged lained varjavad seda. Meie nägime ja see oli ilusaks punktiks meie reisile.

Ushuaiasse jõudsime hommikul kella seitsmeks.

Tagasi maa peal

Alles mõned päevad hiljem Buenos Airese soojades temperatuurides hakkad tasahilju aru saama, kus sai ära käidud. Kõik see tundub väga-väga ebamaisena ja mitterealistlikuna.

Antarktika on kahtlematult kontrastide maa – see on kõige külmem ja tuulisem koht maamunal. Õhutemperatuur on Antarktikas tihti petlik näitaja ning seda saime kogeda ka omal nahal. Samamoodi nagu mägedes on kaugusest olulisem teada aega sihtpunktini jõudmiseks, on Antarktikas õhu temperatuurist olulisem pigem tuule tugevus. Ka tagasihoidlikud pluss kraadid võivad kõvas tuules muutuda väljakannatamatult jäiseks. Tänu karmile kliimale ja puutumatusele on Antarktika sisuliselt viiruste ja pisikute vaba. Kui seal liiga palju talvituda, on oht et kaotad immuunsuse nende vastu. Paljud koerad keda Antarktikas rakendi vedamisel kasutati igas tahes kodumaale naasmist üle ei elanud, sest vastupanu võime oli kadunud.

Lisaks külmadele ja tuultele on Antarktika ka kõige kõrgem kontinent, keskmise kõrgusega 2 kilomeetrit tänu kogu mandrit katvale jääkilbile. Üllatuslik on see, et Antarktika on lisaks ka maailma suurim kõrb tänu oma väga madalatele sademete hulgale, olles sellega ka kõige kuivem koht maailmas. Seejuures on Antarktikas 60% kogu maailma mageveevarudest, seda loomulikult jäätunud kujul. See fakt viib vägisi ohtlikule mõttele, et kui eelmise sajandi peamiseks maavaraks oli nafta, mida leidub ka siin, aga väga raskesti kättesaadavana, siis pole ju välistatud, et 21.sajandi üheks olulisimaks maavaraks võib kujuneda hoopis joogivesi. Üks ülirikkur olevat juba plaaninud suuremat sorti jäämäge Aafrika rannikule laevatada. Õnneks jäi see seni vaid plaaniks.

"Antarktika" reisikirjad
1 Reis ühte imetabaseimasse maailma
TEEKONDVIDEOD