Ecuador
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Paraguay: Encarnation ja Jesuiidi missionid

november 2012
Ladina-Ameerika vol.2

Paraguaisse plaanisin siseneda läbi Argentiina piirilinna Posadase, kuhu saabusin Cordobast. Posadas on üle ootuste sõbralik väikelinnake, kui nii võib öelda rahvaarvult Tallinna suuruse linna kohta. Lõpuks ometi jõudsin troopikasse ning seda on tunda nii taimestikust kui ka loomulikult temperatuurist, mis päeva keskpaigaks tõuseb 40ne kraadini. See on just täpselt selline palavuspiir, kus sisuliselt keskpäevast kuni kuueni õhtul tänavatel inimesi liikumas ei näe. Siestadega on päevaplaani sättides suhteliselt raske harjuda. Kui otsustad pisut hilisema lõunasöögi kasuks, ehk siis nii peale keskpäeva, saad järgmise söögi parimal juhul alles õhtu üheksast. Aktiivne tegevus käib sisuliselt vaid hommikul 8-st 12-ni ja õhtul 20-st 24-ni. Vahepeal lihtsalt magatakse. Ja kus ongi tegelikult öeldud, et inimene peaks vaid korra ööpäevas magama? :)

Posadas endas märkimisväärseid vaatamisväärsusi ei ole. Linn on peamiselt väravaks, kust külastada ajaloolisi jesuiidi misjone, Ibera märgalasid ning liikuda edasi kas Paraguaisse või Iguazusse. Minu peamiseks eesmärgiks ongi siin tutvuda jesuiidi misjonidega, mis asusid tänase Argentiina, Brasiilia ja Paraguai territooriumil, kokku oli neid kolmkümmend. Kuna Paraguais on nad kõige paremini säilinud, siis oli see hea põhjus käia Paraguais - külastada Posadasest üle Parana jõe asetsevat piirilinna Encarnationi ning kahte misjonit, mis asuvad umbes 60km linnast.

Pilt muutub kiiresti, kui vahetada riiki. Paraguai on vaesuselt Ladina-Ameerikas eelviimasel kohal peale Boliiviat ja seda kogeb üksjagu ka silmaga. Ka mestiitse - valgete ja indiaanlaste järeltulijaid on siin tänavapildis juba märgata, kuid siiski mitte silmatorkavalt. Lootsin, et siin võiks olla koht, kus näha ka huvitavaid kohalikke põliselanikke - guaraani indiaanlasi, siis tegelikkuses neid tavakeskkonnas siit enam ei leia, nende nende olukord trööstitu. Guaraane võib näha oma traditsioonilist eluviisi viljelemas vaid veel Paraguai sisemaal, peamiselt Chacos, mujal on tegemist teisejärgulise seltskonnaga, kes on sisuliselt sõna otseses mõttes valgete poolt mudasse tambitud. Kui andide piirkonnas, eriti Ecuadoris, Peruus ja Boliivias on kõrgmägedes domineerivalt vaid põlisrahvad, siis mida lähemale merepinnale, seda vähem põliselanikke kohtan.

Aga tagasi jesuiidi misjonite juurde. Tegemist on ühe põneva sotsiaalse eksperimendiga, mis algas 16-ndal sajandil ja kestis kokku poolteist sajandit. Tuntud valgustaja ja filosoof  Voltaire nimetas seda omal ajal lausa humaansuse triumfiks. Kui reeglina dikteerisid valge kolonisaatori tegevust vaid rahalised huvid ning oma religiooni imporditi tule ja mõõgaga, siis siinses piirkonnas läheneti risti vastupidi. Jesuiidi preestrid pakkusid guaraani indiaanlastele omalt poolt peavarju, kõhutäidet ja kaitset orjapüüdjate ning röövrünnakute vastu.

Vastutasuks ootasid nad põliselanikelt religiooni omaksvõtmist ning panustamist ühistöödesse. Samas ei surutud guaraanidele vägisi peale hispaania keele õppimist ning isegi usuküsimustes oldi leebed, kuid selgelt keelustati mitmenaise pidamine ja osaliselt esinenud kannibalism. Iga guaraan võis vabatahtlikult kommuuniga ühineda ning kui soovis, siis ka vabatahtlikult lahkuda. Sellelaadsed kommuunid kasvasid kiiresti, kokku kolmkümmend tükki, ning kõrghetkel oli seal kokku ligi 100 000 guaraani.

Misjonid ehk kommuunid olid väga hästi organiseerunud ning valgete preestrite hulk oli reeglina vaid kaks inimest kommuuni kohta. Nii et kõik vajaliku tegid guaraanid ise koha peal ära. Algselt ehitasid puurajatisi, kuid mida enam kommuunid paisusid, hakati tasapisi looma ka kivist ehitisi, mis lõpuks kasvasid muljetavaldavalt suurteks kindla struktuuriga linnakuteks, mille keskseks kohaks olid märkimisväärselt suured ja uhkete kaunistustega kirikud. Ja seda kõike loodi sisuliselt ei kusagile ehk keset sügavat džunglit. Katoliku religiooni ning guaraani uskumuste segunemisel kujunes välja ka huvitav stiil muusikas, maalimises, tantsus ja käsitöös.

Ükski paradiis ei kesta aga igavesti. Sedavõrd kuis jesuiitide mõju põliselanike hulgas kasvas, tekkis kolonisaatorite hulgas üha enam trots ja pahameel ning õige pea hakati edastama Hispaania kuningale väärinfot, et jesuiidid on rohkem lojaalsed oma ideedele, kui Hispaania kroonile, mis viis lõpuks misjonid keelustamiseni ja ettevõtmise järkjärgulisele väljasuremisele.
TEEKONDVIDEOD