Panama: Kanal ja Cuna indiaanlased
mai 2002
Ladina-Ameerika
Bussisõit Costa Ricast Panamasse kestis 16 tundi ning möödus
oluliste sekeldusteta kui välja arvata piiriületus, mis oli suutis
taaskord üllatada. Taca on sealses regioonis opereeriv bussiliin, mida
kasutades on piisava aja olemasolu korral, võimalus mõistliku summaga
läbi reisida kogu lähipiirkond. Meie kasutasime lõiku Costa-Ricast
Panama Citysse. Bussisõidul on oma plussid ja miinused ning suurima
plussina võib välja tuua kindlasti reisiseltskonna, kellelt saadud info
põhjal võid edukalt edaspidi end hulgast sekeldustest päästa.
Negatiivsena võib võtta aega, mis kulub bussisõiduks ja kindlasti ka
mugavust, sest pikad ööd bussis on konditsioneeritud õhu tõttu jahedad
(et mitte öelda jääkülmad).
Panama piirile jõudis meie buss varahommikul ja kuna olime ennegi sõidu
ajal väikseid peatuseid teinud, siis ei saanud me arugi, et nüüd siis
järsku veidi tähtsam - piiripeatus on... eks bussijuht võib-olla
hispaania keeles ka vaikselt (et seltskonda mitte üles äratada) midagi
sellekohast ka ütles aga meieni see info igatahes ei jõudnud.
Märkasime, et midagi ebaharilikku on sündimas sellest, kui buss hakkas
rahvast kahtlaselt tühjaks minema. Läksin igaks juhuks välja vaatama,
et kuhu siis kõik vaikselt kaovad ja nägin, et seisavad teised kenasti
üksteise taga putka juures järjekorras. See putka ei erinenud aga
millegi poolest eelnevatest burgerikiosklitest, kus peatunud olime. Eks
läksime siis meiegi kuulekalt sappa ja leidsime eest Costa Rica-Panama
piiripunkti. Seekord vedas jälle. Viisatemplit asendab sealmail mark ja
selle omandamiseks pidi parajalt tähelepanu koondama, sest margimüüja
ei olnud teps mitte aktiivse müügimehe olemusega ning suisa tema
märkamisegagi oli raskusi.
Panamas võttis meid vastu meeletu palavus ning niiskus. Pilt, mis avanes oli aga suurlinnale kohane.
Kuid soov näha Panama kanalit ja kohtuda Cuna indiaanlastega oli suur ning tagantjärgi öeldes, sinnasõit tasus end kuhjaga!
Cuna indiaanlased on tuntud oma käsitöö poolest. Nende käsitöö "Mola"
kujutab mitemekihilisest riidetükist väljalõigatud ja tikitud imelisi
pilte.
Panama kanali ehitamise idee pärineb juba aastast 1524.a. kui Hispaania
kuningas Charles V tellis sellekohase uuringu. Reaalse tegevuseni
alguseni kulus aga sellest hetkest veel kolm sajandit, mil 1828.a.
Columbia kuningas sõlmis kanali ehitamiseks lepingu prantslastega,
kellel oli selleks hetkeks juba ette näidata ka Suessi kanali ehitamise
kogemus. Kuid paraku kanali ehituse algfaasis tekkisid firmal suured
majandusraskused ning firma pankrotistus.
Kanali ehitus toimus väga rasketes klimaatilistes tingimistes, sest
teed tuli rajada läbi tiheda dzungli, mistõttu suri malaariasse sel
perioodil kanali ehitustöödel kokku 22 000 inimest. Peale firma
pankrotistumist rajas sama ettevõtte juhtivinsener oma firma ning
alustad koheselt ameeriklastega läbirääkimisti kanali ehituse jätkamise
üle. Columbia, mille haldusalasse Panama sel ajavahemikul kuulus, oli
aga kategooriliselt kanali ehitamise vastu ning luba selleks ei andnud.
Ainsa lahendusena nägi insener Panama iseseisvaks kuulutamist, et
seeläbi Columbia nõusolekut ignoreerida saaks. Kuna kokkulepe
ameeriklastega oli sündimas, siis kuulus sinna juurde ka vajadusel
riigi iseseisvuse tunnustamine, mis avanuks tee kanali ehitamiseks.
1903. aastal nö. tekitatatigi revolutsioon ning kokkuleppeliselt oli ka
USA kohe ka Panamat tunnustamas.
1904. aastal algasid kanali ehitustööd ning Atlandi ja Vaikset ookeani
ühendav 80 kilomeetri pikkune kanal anti käiku 15. augustil 1914.a.
Panama ise sai kanali enda valdusse alles 1999.a., mil USA omapoolse
kanali halduse lõpetas. Ühe laeva läbisõit maksab keskmiselt 30 000 USD
ning läbi ajaloo kõige madalamat tollimaksu on tasunud üks ujuja, kes
läbis kanali ujudes ning pidi loovuitama selle eest vaid 0,39 USD.
Täna on kanali igapäevast liiklust võimalik jälgida kolmest kohast,
kuhu on ehitatud selleks otstarbeks vaateplatvormid. Panama City’le
lähim lüüs on Mirafloreses, kust ka meie laevade läbisõitu jälgimas
käisime.
Panama
kanalit ja tema ajalugu tutvustav muusum on väga atraktiivselt kokku
pandud ning asub Panama City vanalinnas, mis on omakorda tõeline
koloniaalarhidektuuri pärl 16. sajandist.
Vanalinnas ringi käies just eriti palju turiste silma ei hakka
(õigupoolest ei näinud me kedagi) ning seepärast ka Lonely Planet,
mille järgi meie oma reisil juhindusime, sinna kolama minna ei soovita.
Kuigi tundus, et päevasel ajal laiematel tänavatel liikudes ning
elementaarseid turvanõudeid järgides, suurt midagi ei juhtu. Hoiatavad
repliigid turvalisuse teemal on omased kogu sellele regioonile ning
Panama City ei ole erand.
Panama City’st liikusime me edasi lennukiga suunaga Ecuadori pealinna
Quito poole. Seal olles kuulsime, et kuulus Panama kaabu ei olegi
Panamast päris, vaid neid punutakse hoopis Equadoris.
