Egiptus
REISIKIRI
Aive ja Andrus

93 reisikirja
83 riiki

Offroad algab

oktoober 2019
Madagaskar

Morondava on meie jaoks vaid eelpostiks, kust alustada reisi kõige väljakutselisemat teekonda mööda teid, mida Google`i kaartidelt ei leia. See on ka peamisi põhjuseid miks me endaga Luci kaasa võtsime, sest tee ei ole siin püsiv nähtus. See võib oma trajektoori muuta vastavalt vihmahooaegade mõjutustele ning vihmahooaegadel on need kohati üldse  läbimatud.

 

Stardime kella üheksast, kui päike on juba kõrgel. Kulgeme pool tundi veel põhja suunas mööda troopiliste puudega palistatud asfaltteed, kuni Luck palub hoo maha võtta ning teha pöörde teelt kõrvale, nii umbes 45 kraadise laskumisnurga alt hüplikule liivateele. Siit see nüüd siis algab – järgmised 6 päeva ja 650 km offroadi mööda pööraseid radu. 



Loodus on väga muutlik, lopsakad puusalud lähevad järsult üle lagedateks maalilisteks lagendikeks ning siis jälle tihedateks troopilisteks põõsastikeks. Teeme vahepeal peatuseid, et nautida uhkeid vaateid baobabidele ja jalgu sirutada. Esimesse külla sisenemine on suletud tõkkepuuga. Nagu peatselt selgub, avaneb tõkkepuu koheselt, kui mõõdukas tasu tasutud. Positiivne on see, et selle eest pakutakse siin siiski ka lisaväärtust, sest kohe peale küla läbimist laiub meie ees jõgi, kuhu koolmekohad on roigastega ette märgistatud. Läbime need hõlpsasti, vesi tõuseb vaid pisut üle rataste ning esimesed katsed näitavad, et auto uste tihendid, mis sisuliselt puuduvad, suudavad siiski ka vett pidada ning salongid jäävad kuivaks. 



Vahepeal tuleb tõkkepuid veelgi. Seekord on liivasemad teerajad kinnijäämise vältimiseks palmilehtedega kaetud. Lõpuks jõuame ka tõkkepuuni, kus arvatakse, et raha võib ka lihtsalt niisama küsida. Aive üritab Lucile, kes kohalikega malagassi keelt mõistab rääkida, survet avaldada, et väljamõeldud hindade osas võiks ka pisut kaubelda. Aga üsna pea saab selgeks, et kohaliku tegelasega, kel ühes käes kirves ja teises malakas, väga palju läbirääkimisruumi pole. Maksame kohalike „katusemaksud“ ja põrutame edasi.

 

Vezo kalurikülas

Hoolimata sellest, et päev on veel pikk ning kiiret sihtkohta jõudmisega ei ole, peame siiski pedaali vajutama, kuna loodusel on teised plaanid – mererannikul olevas kalurikülas, kuhu sõidame, on tekkimas ookeanivee tõus, mis sunnib meid enne kella kahte kohale jõudma.   
Peale lõunat jõuamegi kohale. Belo sur Mer on Vezo kalurite küla, mis on ühtlasi ka piirkondlikuks laevaehituskeskuseks, siin valmistatakse endiselt veel araabia maadest pärit traditsioonide kohaselt dhousid ehk kaubalaevu, nagu neid tehti neli sajandit tagasi. See on ka üks peamisi soola tootvaid piirkondi, mille kaevandusi nägime mõni kilomeeter enne külla jõudmist.



Küla ise kulgeb mööda pikka kitsast liivast  peatänavat. Keskpäevase kuumava päikese käes näeme vaid üksikuid inimesi ringi liikumas. Aeg on siin sõna otseses mõttes seisma jäänud.


 
Läbime külatänava ning lõpuks jõuame oma ööbimiskohta Tsaro Belosse, mis asub paarikümne meetrit kaugusel rannast. Siin on ka esimene koht, kus saame end ookeani lainetesse visata (või kui täpne olla, siis Mosambiigi kanalisse). Vesi on ülimalt soe, aga erinevalt Pärnu ranna veest, mis kuumusega sinivetikaid täis ajab ja naha kipitama paneb, on siin selge helesinine vesi, mida kõrge soolasus tervisliku ja läbipaistvana hoiab. Istume vees ja laseme end kerge lainetusega kaasa loksuda ning ühel hetkel avastame, et minutitest on saanud tunnid. Ülilahe!




Õhtul teeme veel jalutuskäigu mööda kaluriküla ning naudime päikeseloojangut koos õhtusöögiga kõrvalasuvas bangalo tüüpi rannabaaris. 



Üle pika aja on võimalik pikemalt magada. Kuna aga kella kaheksaks on päike juba kuumatuurid ülesse kruttinud, siis tekitab pikem magamine seekord pigem uimasust. Otsustame, et Kirindi Midea rahvusparki ei hakka me eraldi minema, kuna juhtumisi olime suure osa eelmise päeva trassist seda parki juba läbinud ning nautinud suurepäraseid baobabe, mis aegajalt meie tee peale jäid.

 

Hommikusöök söödud, läheme mere äärde, mida aga üllatus-üllatus enam pole. Hommikune mõõn on vee kogu ulatuses laguunist välja uhtnud ning vaid üksikud loigud sillerdavad liivasel ja korallidest palistatud tasandikul. Kasutame kohe juhust ja lähme jala üle vee teisele poole maasäärt, mis on tihedalt täis pikitud Vezo kalurihütte.  


 





 

Külas käib vilgas elu. Kuigi suurem osa meestest on varahommikul enne mõõna merele kalu püüdma läinud, siis on siiski neid, kes kohalike piroogide ehitamisega tegelevad.





 
See on siin omaette kunst. Paate tehakse ühepuu tüvest ja oma kindla tehnikaga. Seegi kunst ei ole kohalik, vaid tulnud siia Aasia maadest. Naised ja lapsed on hüttides varju all ja valmistavad sööki. 




 
Kalurihüttidele ring peale tehtud, jalutame külakeskusesse. Tutvume küla keskplatsil asuva juurvilja turuga, kus kaubeldakse casava, ubade, tomatite, sibulate, riisi ja värske kalaga. Lõpuks maandume ainsas kõrtsis, kus jahedat õlu pakutakse. Kõrval lauas on käimas kihutustöö, kus kohalik pealik oma kandidatuuri eesolevateks valimisteks tutvustab. Võtame tema terviseks esimese õlle.



 

Lõunat sööme Eco lodge Menabes, mida peab külalislahke prantslastest vanapaar. Vanaproua tundub siin ainus olevat, kes ka inglise keelt mõistab. Selgub et nende eluke on üsna vaheldusrikas - pool aastat siin Belo sur Meris ja teine pool aastat Prantsusmaal Provences, oma kodukohas. Huvitaval kombel viibivad nad mõlemas kohas talviti. Nii et nende jaoks on tegemist igavese talvega. 

Pealelõunaks on laguun taas vett täis valgunud ning saame ujumist täie rinnaga võtta. Laste jaoks on see nagu paradiis.

 

Halleluuja

Pühapäeva hommikul ärkame varakult, sööme hommikust Eco lodge Menabes ja asume teele Manja suunas. Olles mõned kilomeetrid edasi liikunud, kuuleme tee serval olevast kirikust lõbusaid rütmikaid helisid. Peatame autod ja kaeme perra. Nagu kiirelt selgub, on käimas iga- pühapäevane jumalateenistus. Aafrikale omaselt on see eelkõige motivatsiooni üritus, mis on täis lõbusat laulu, rütmis kaasa plaksutamist ja kehade õõtsutamist. Vahele hüütakse ka piiblitekste, mis lõppevad üle kiriku skandeerides: halleluuja-halleluuja.




 
Rahvas on väga rõõmus ja eriti kasvatab elevust see, kui vazahad (loe: valged inimesed) kirikusse astuvad. Kõik see meenutab vägagi aasta tagust jõuluteenistust Rundus, Namiibias. Veedame siin lausa pool tunnikest. Autodesse tagasi minnes selgub, et meie auto kumm oli vahepeal vahetamist nõudnud. Luc oli seda autosid valvates märganud ning selle ajal, kui meie kirikus viibisime, ära vahetanud. Nii et kaks kärbest ühe hoobiga. Halleluuja!

 

Liigume edasi, looduslik keskkond on igati eksootiline. Erinevad maastikud on pidevas vaheldumises. Taimestik on oma liigirohkuses väga põnev. Mis iganes taime vaatad, siis tead, et vähemalt kaheksa kümnest erinevast liigist kasvavad vaid ainult siin Madagaskaril. Igakord kui arvame, et baobabid ei saa enam jämedamaks ja majesteetlikumaks minna, siis alati leidub taas ja taas veel suuremaid hiiglasi. 





 

Manja sharm ja viletsus

Manjasse jõuame kella 3-4 vahel. Manja ei ole sihtkoht kuhu poole püüelda, vaid hädavajalik vahemaandumine ehk ööbimiskoht enne järgmisesse sihtkohta, Morombesse, jõudmiseks.  Manja, mis kannab küll linna tiitlit, on oma olemuselt suur slumm-küla. Seni nähtuist üks mahajäetumaid nurgakesi.





 Siseneme linna oma neljal rattal veerevatel turvakodudel, mis meie jaoks kujutavad kõike seda, mida siinsed olud ei paku - mugavust, turvalisust, jahedust ja puhtust. Kohalike jaoks, kes meiega tänaval kaasa jooksevad, on see pigem märk ihaldusväärsest rikkast maailmast. Ja kindlasti on ka neid, kelle jaoks on see pigem jõu ja jõukuse demonstratsioon. Elu käib siin nagu keskajal. Kaks ristuvat tänavat on peamisteks tuiksoonteks, kus loomad, inimesed, kärud, jalgrattad ja üksikud autod kulgevad mööda mullast aukliku ja künkliku pinnast risti-rästi läbisegi. Üksikute kahekorruseliste hoonete rõdudel võib täheldada veel puupitsidest kaunistusi, mis oma hiilgeaegadel kindlasti väga uhketena keset linna särasid. Peale prantslastest kolonisaatorite lahkumist 60 aastat tagasi pole aga keegi rohkem kätt siia külge pannud. Ristmikul asuval linna kõige uhkemal hoonel ilutseb lausa tuhmunud Air Madagascari reklaamsilt.


 
Veel hiljuti sai siia ka lennukiga, täna aga müüakse siin juurvilju ja muud eluks-oluks vajalikku Veel uhkem silt on aga kõrvaltänava ukse kohal ilutsev pilt prantslaste lennufirmast Concorde, mis 19 aastat tagasi oma viimase fataalse lennu tegi. Ilmselgelt sellega siia lennata pole kunagi saanud, aga uhke mulje jätab ta sellegipoolest.


 

Märkame tänaval ka veevõtu kohta, mis on ümbritsetud kollaste veekanistrite ja kilkavate lastega. See tundub olema pigem jõukamatele inimestele. Tavaline lihtne inimene võtab vett jõest.



Keskmine teenistus, üks dollar päevas, võimaldab vaid hädavajaliku toidupoolise. Eluase on kokku lapitud palmilehtedest ja juhuleidudena kokkukorjatud plekktahvlitest, magatakse muldpõrandal. Riided tulevad humanitaarabist, jalanõud on liigne luksus. Hambaharjast ei teata midagi, hambaid saab puhastada ka näpuga. Elu ühe dollari segmendis pole kiita. Veel 30 aastat tagasi elas maailmas ligi kolmandik inimestest sellistes tingimustes. Tänaseks on see langenud alla kümne protsendi. Elatustase maailmas paraneb kiiremini kui me oskame arvata. Kurb küll, aga Madagaskar vaatab eest ära sõitva maailma tagatulesid. Siin tundub veel vähemasti pool rahvastikust lootusetus vaesuses siplevat. See muidugi ei tähenda, et inimesed üleliia kurvad ja nukrad on. Tugevad kogukondlikud sidemed ja traditsioonid hoiavad elu rööbastes ning küsimusele – Kummad on õnnelikumad, kas meie või nemad? – ei olegi lihtne vastata.



 

Mangoky jõe ületamine

Täna on üks kurnavamaid teekondi - oleme 12 tundi teel. Teekond Manjast Morombesse kannab nimetust RN9, mis tähendab teisisõnu riiklik maantee nr 9. Kui meie jaoks tähendab riiklik maantee midagi uhket ja toekat, siis siin riigis piisab ka lihtsast mullaliivateest, et seda riiklikuks maanteeks kutsuda. Tõele au andes on 60 aastat tagasi, enne iseseisvumist, siin maantee isegi olemas olnud ning nii mõneski kohas võib aeg ajalt asfalti meenutavaid fragmentegi näha. Õhkame sügavalt: Kui vaid autode rehvid ja veermik vastu peaksid, muus osas on kõik tehtav.

 

Päeva suurimaks elamuseks kujuneb Mangoky jõe ületamine. Kui seni oleme autodega otse läbi jõgede sõitnud, siis nüüd on sügavus juba selline, et tuleb praami abi kasutada. Sadamas on metallist praami meenutav alus loksumas, aga kiiresti selgub, et see olevat juba paar aastat tagasi otsad andnud. Käepärase lahendusena on aga kolmest plekkpantoonist kokku lapitud puit parv, kuhu on risti rästi palgid peale asetatud.



Parv on parajasti nii suur, et sinna mahub ära tihedasti kõrvuti kolm maasturit ning lisaks ka reisilised. Kõige selle nägemine meis turvatunnet ei tekita, kuid suuremaks küsimuseks on hoopiski see, mis jõul see kipakas monstrum üle jõe saab? Õige pea selgub ka lahendus - parve otsas on ca 10-meetrine köis ning see osutub parajaks pikkuseks, millest 8 köievedajat saavad kinni haarata. Pilt nagu Ilja Repini 19. sajandi maalilt „Burlakid Volgal“. Suur erinevus on aga selles, et kui loomarakmeis burlakid vedasid kaks sajandit tagasi lotjasid vastu voolu mööda maad rügades, siis meie head abilised teevad seda 21-sel sajandil mööda jõepõhja rühkides. Uskumatu, aga see on tõsi. Jõevesi ulatub koolmekohtades rinnuni ning see võimaldab mööda liivast põhja parve enda järele sikutada. Ei ole võimalik …, aga siiski on. Seisame parvel kuumuse käes nõretades ja jälgime toimuvat, suud ammuli.



 Ning selleks et asi liiga tõsine ei tunduks, tekib Jüril meie seltskonnast loominguline mõte: oluliselt parem kui parve peal lõõskava päikese all higistada, on ju hüpata jahedasse vette ja anda ka omapoolne panus parve tirimisse. Mõeldud-tehtud ning sellest sünnib palju nalja nii kohalikele kui ka pilti jälgivatele vazahadele.



 

Parve vedajad teenivad siin kahest allikast. Kõigepealt parve üleveost ja teiseks parvelt maha sõitvate autode liivast lahti lükkamise eest. Selleks, et tagada võimalikult suur tõenäosus liiva kinni jäämiseks tuleb parve maabumine sättida kohta, kus on võimalikult liivane ja järsk ülestõus. Mis siis, et kõrval on ka lauskjam ja tugevam põhi. Sellise äriplaaniga teenitakse meie pealt üsna edukalt kahekordne tasu.

Teisel kaldal olevasse külla jõudes saame teada, et küla nimi on tõlkes ”Hästi palju krokodille”. Nimi on muidugi hirmutav ja nagu selgub, siis vastab ka täielikult tõele. Aga õnneks väldivad krokodillid inimasustusi, nii et parve tarijatele see õnneks ohtlik ei ole.

 

Tagasi ookeani ääres

Hiliseks lõunasöögiks oleme jõudnud läbi sisemaa taas ookeani kaldale, Morombesse. Üle mitme päeva on jälle taas ülimalt värskendav hingata soolast mereõhku, süüa kohalikus hotelli restoranis suurepärast kala barbeque`d ja lasta end loksutada ookeani soolastes lainetes.



Edasine teekond kulgebki suuremas osas mööda ookeani kallast ning on taas ülimalt maaliline - vaatad ookeani suunas vastu õhtuse päikese punast veesillerdust ja põõsaste varjusid ning kohati tundub nagu oleksid Muhumaal, siis aga vaatad paremale ja näed sadu baobabe taeva suunas kõrguvat … hm, vist ikka ei ole Muhumaa. Täiesti ebareaalne kooslus! Õhtuseks päikeseloojanguks jõuame Andavadoakasse, senise reisi kõige maalilisemasse  ööbimiskohta, Laguna Blusse.



 

Üle pika aja saame magada pehmes voodis, vedrustusega madratsitel ning uni maitseb vägagi magusalt. Tänase päeva agendas on vaid üks punkt - käia snorgeldamas ja see järel lihtsalt lebotada ehk teha mitte midagi.

 

Pikki Madagaskari edela kallast kulgeb 450 kilomeetri pikkune korallrahu, mis reastub maailma samaväärsetega võrreldes neljandale kohale. Sellega parimaks tutvumiskohaks on Andavadoaka. Tõeliste vaadeteni jõuab sukeldudes, aga ühtteist saavat näha ka snorgeldades.

 

Kohtumine meresiiliga

Hommikul on Vezo kalurid oma paatidega meid juba ootamas. Need on tüüpilised ühest tüvepuust valmistatud piroogid, mille servadesse on lisatud pisut kõrgendust. Parema tasakaalu saavutamiseks on paadi ühele küljele eenduvate puuritvade külge kinnitatud palk. Puri on lihtne kahvelpuri, aga toimib hästi ja hea tuulega saab korraliku hoo sisse.



 Poole tunniga oleme lähimal saarel, et ennem rifile minekut pisut mererannas supelda ja snorgeldada. Viimane tegevus meile siiski mingeid erilisi elamusi ei paku, sest rannaäärsed korallid on valdavalt tuhmid ja värvitud, vaid üksikud meresiilid varjavad ennast kivide vahel. Tutvustan merisiile ka Laurale ja seletan nende ohtlikkust, kui nende peale astuda.

Kahjuks ei lähe kaua aega, kui Laura oiates kaldale tormab: „Meresiil, astusin meresiili peale!!!“ Peale kiiret vaatlust on selge, et asjaga on tõsi taga. Okkad on tihedalt jala päka ja varvaste sisse tunginud ning jalatald on kiiresti okastest mustaks tõmbumas. Abivahendeid, millega okkaid välja tõmmata, muidugi saarele tulles kaasas ei ole. Üritame kohalikelt kaluritelt abi saada, kelle pilkudest tundub, et tegemist ei ole millegi erakordsega. Aga kuna keegi neist inglise keelt ei valda ja meie omakorda ei mõista malagassi keelt ning läheduses pole ka tõlkijana Luci, siis üritame kuidagi viipekeeles üksteist mõistetavamaks teha. Samal ajal kui Laura valust oiates rannaliival lamab, hoiab vanem elatanud kalur ühe käega Laura jalga ja teises käes rusikasuurust korallitükki, üritades meile selgeks teha, et sellega on vaja okkalisi kohti kohe taguma hakata. See tundub meie jaoks siiski niivõrd radikaalse mõttena, et palume peale väikest mõttepausi purjed paadile taas ülesse seada, et mandrile tagasi seilata, lootuses, et sealt kellegagi, kes inglise keelt oskaks, täpsemalt konsulteerida.

Tagasi Laguna Blusse jõudes selgub rõõmusõnumina, et lodge`i itaallasest perenaisele kuulub külas ka erahospidal. Haarame Luci õllepudeli tagant tõlkijana kaasa, käivitame auto ja sõidame kohe külasse.

Hospidal on oma loomult meie mõistes muidugi väga spartalik. Kliiniku keskel on avatud aatrium, mis on  täis ootejärjekorras tsementalustel lösutavaid malagasse. Aatriumist avanevad uksed omakorda väikestesse klaasimata aknaavadega protseduuritubadesse, mille ustel võib lugeda silte hambaarstist kuni onkoloogiani.



 Siseneme protseduuride ruumi ning esmaseks leevenduseks on kergendav näha itaallastest arstitädisid. Midagi pole parata, valge inimene tekitab siin keskkonnas teatavat usaldust. Esmasel vaatlusel saab aga siiski selgeks, et voluntaristidest medõdedel on õige vähe teadmisi, kuidas meresiili okastega hakkama saada. Nad üritavad ogasid pintsettidega kätte saada, aga tulemusi see ei anna. Ogad on pehmed ja jäävad pudedalt naha sisse. Lõpuks tuleb üks inglise keelt valdav kohalik malagassist parameedik, kes teeb neile kiiresti selgeks, et pintsettidega torkides ogad murduvad ja lähevad vaid sügavamale naha alla. Nende kättesaamiseks tuleb neid hoopis raskema esemega taguda, et nad katki läheksid ja siis ise välja tulema hakkaksid. Ehk täpselt nii, nagu elutark kalur meile rannas õpetas. Nii ka siis tehakse. Jalale tehakse tuimestavad süstid ning tunni aja jooksul on valulised  protseduurid läbi viidud. Edasi peame alustama antibiootikumi kuuriga ja jalale spetsiaalset salvi määrima, mis meile kaasa pannakse.

 

Autosaaga algab

Järgmine hommik algab Laura jala ümbersidumisega kohalikus hospidalis, et siis kohe sealt  edasi põrutada. Hospidal on vaatamata varajasele hommikutunnile juba rahvast pungil. Õnneks pääseme vaid pooletunnise ootamisega ning kella üheksast oleme valmis startima Mikea suunas, mis on plaanide kohaselt meie reisi kõige lühem ots nii kilometraažilt (vaid 60 km) kui ka ajaliselt (planeeritult vaid kolm tunnikest). Tegelikkusel on meiega aga teised plaanid. Vaevalt, kui oleme saanud 2-3 kilomeetrit külast välja, jääb meie ette umbes paarikümne sentimeetri kõrguse veega kaetud valgala. Otsustame Luci soovitusel veeteed eirata ning sõidame mööda kõrval olevat näiliselt kuivemat teed, sealt oli meile just üks kohalik jalgrattur vastu tulnud ja see tekitas usaldust. Pinnas osutub aga petlikuks. Kõigepealt jääb Jüri auto kinni, siis Priidu oma. Meie auto on viimane ning meil õnnestub tagurdades pehmest pinnasest välja tulla. Siis aga teeme järgmise vea. Luc soovitab ainsa mitte kinni jäänud autoga püüda teisi välja tirida. Peas käib küll kiire mõte läbi, et targem oleks sellega hoopis külla sõita ja abiväge otsima hakata, aga usaldame Luci ja teeme siiski proovi. See lõppeb aga juba esimesel katsel sellega, et kõik kolm autot on kõhtupidi sügaval mudas.



 Meie kõikvõimalikud pingutused autod liikuma saada ei kanna vilja. Õnneks on veel mobiilside külaga olemas ning Lucil õnnestub küla ainus veoauto, mida juba hospidali juures juhuslikult kohtasime, meile appi kutsuda. Lõpuks, kui kell on 11.00, saamegi suht lootusetust seisust uuesti liikuma! 




 

Andavadoakast Mikeani kulgev tee jookseb sisuliselt mööda mereranda ning on seetõttu sõit mööda pehmeid sügavaid liivarööpaid. Seni kuni hea hoog on sees, on kõik OK. Kui aga hoo maha võtad ja seda eriti tõusudel, siis on kohe väga suur risk kinni jääda. Algus sujub hästi, autod undavad, liiva lendab vasakule ja paremale, aga edasi me liigume. Umbes poolel teel tulevad meile ka esimesed autod vastu. Möödsõidud on üsna väljakutselised, kuna puudetihnikus kulgeval teel laiema koha leidmine pole lihtne ning alati on risk rööpaid vahetades autodega kinni jääda või puuogadest kubiseval pinnasel rehvid purustada. Mõnda aega lähebki kõik veel hästi, kuni lõpuks peame oma hoo maha võtma, sest meie ees on meist juba tunnikese varem startinud turistid oma maasturitega liiva totaalselt kinni jäänud. Kogu lähedalasuv  küla elab protsessile kaasa kui märulifilmile. Läbi mitme maletamise saame oma kaks autot eesolevatest autodest mööda. Kolmas auto, mis on meie kõige probleemsem, jääb aga rööbastest välja sõites liiva kinni, mootor sureb välja ning taaskäivitamisele enam lihtsalt ei allugi. Peale mitmeid katsetusi on selge, et mootor on üle kuumenenud ning sellega enam niipea edasi ei liigu. Juba reisi alguses oli meil antud auto suhtes tugevaid kahtlusi ja nüüd see siis realiseerub. Aga mis seal ikka, selle autoga tuleb hüvasti jätta. Pakime kotid ja paigutame end kahte allesjäänud autosse ringi. Soovime kaasa võtta ka Luci, aga Luc leiab optimistlikult, et paari tunniga on mootor jahtunud ning ta tuleb üksi autoga järgi. Ning pealegi olevat meie sihtkoht Mikea lodge vaid ca kümne kilomeetri kaugusel ning kuna eksitavaid teede ristumisi ega hargnevusi ei ole, siis oleme otse sõites peagi kohal. Luci maha jätmine on muidugi suur viga. Esimesed haruteed on meie ees juba seitsmendal kilomeetril. Mobiililevi ei ole enam ammu ja üritame kaasas oleva satelliittelefoniga nii Tana kontorist kui ka Mikea lodge`ist teejuhiseid saada, aga kuna keegi inglise keelt ei oska, peame lootma vaid intuitsioonile. Edasiliikumise teeb keeruliseks ka tõdemus, et Mikea ei saa olla vaid kümne kilomeetri kaugusel, sest reisiraamatu järgi peaks veel vähemasti kolmkümmend kilomeetrit minna olema. Ning 10 km tunnikiirusega liikudes on see suur vahe, kas olla teel üks või kolm tundi, enne pimedat tuleb siit metsast välja saada. Saab selgeks, et Luc on meile kergekäeliselt valet infot jaganud.

 

20 kilomeetrit sõidetud, saame esimeselt vastutulevalt autolt siiski kinnitust, et oleme õigel teel. Seejärel tulevad uued teede hargnevused ning üks nendest viitab Shangri La lodge`ile, kuhu läheme viimases hädas teeinfot küsima. Suures uhkes lodge`is on vaid kaks saksa turisti, kellega saame kokkuleppele, et nende autojuht sõidab meie ees ja aitab ööbimiskoha üles leida. Võtame kosutavad õlled ja põrutame optimistlikult edasi. Mõned kilomeetrid sõidetud jääb meie teejuht oma autoga liiva sisse kinni, seejärel ka meie.



 Nüüd selgub, et kõik labidad, tungrauad ja väljatõmbamise trossid on jäänud meil ju Luci autosse. Õnneks saame aga kohalikud appi ja jätkame teekonda. Lõpuks, kui kell lööb juba viiendat keskpäeva tundi, pöörame oma maasturite rattad ööbimiskoha parkimisplatsile. Sõit, mis pidi kestma kolm tundi, kestab kokku kaheksa, ilma oleme ka ühest autost ja teejuhist. Suureks kergenduseks on aga see, et meil siiski üldse kütust jagus! Arvestuslikult olime plaaninud sellega hakkama saada kuni järgmise bensiinijaamani offroadi lõpus Toliaras aga teeolud nõudsid enam.

 

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab

Peamine põhjus, miks Mikeasse tulime, oli soov kohtuda Mikea kütt-korilastega – inimestega, kes elavad juba aastasadu siin piirkonnas ilma tsivilisatsiooniga kokkupuudet omamata. Algsete plaanide järgi pidime tegema seda kohale jõudmise päeval, aga kuna päike on juba tunni aja pärast loojumas, peame sellest mõttest loobuma. Nüüdseks on meil kogunenud kokku kolm väljakutset - leida (ei tea kust) kütust edasi sõitmiseks; jääda lootma, et meil õnnestub veel Luciga enne hommiku saabumist kohtuda (sest ilma teed tundva ja inglise keelt valdava kohaliku abita ei ole meil lootustki edasi liikuda) ning organiseerida metsinimestega kohtumine järgmiseks hommikuks.

 

Tasahilju hakkavad probleemid lahenema. Kohalik baarinaine lubab hommikuks diislit hankida. Peagi saame kokkuleppele ka kohaliku giidiiga, kes meid hommikul Mikea rahva juurde lubab viia.  Ning vahetult enne magama minekut saabub ööpimeduses ka kõige suurem rõõmusõnum - meie reisisaatja Luc on elus ja ühes tükis kohale jõudnud. Luc näib esmapilgul rõõmsailmeline, aga tegelikkuses tõsiselt kurnatud. Nagu selgub, oli ta tunnikese peale meie lahkumist üritanud masinat käima saada ning viimaks otsustanud selle võsa vahele maha jätta ning jalgsi Mikea suunas astuma hakata. Ning seda kohver turjal kuumas liivas sumbates. Peagi, kui selgus, et teekonda on kordades rohkem kui kümme kilomeetrit, palkas ta viimases hädas võsa vahelt ühe kohaliku kohvrit tassima. Kuna sularaha tal piisavalt polnud, siis andis ta tassijale kauba peale oma jalast lühikesed teksapüksid. Ning nüüd ta siis istub meiega koos baari leti taga, jalad pikast käimisest krampis ja joob oma päeva esimest kosutavat õlut. Ühel hetkel tunneb Aive huvi: Kas maha jäänud auto võtmed sai ikka kaasa võetud? Luc hakkab oma pükste taskuid kompama ning pikkamisi vajub ta nägu ehmatusest väga pikaks: Shitttt, võti jäi ju nende lühikeste pükste taskusse … mis sai kohvrikandjale vaevatasuks antud … ning kohvrikandja on muidugi ööpimeduses juba oma teed läinud. Vaatame üksteisele murelikult otsa: Milline suurepärane kingitus - püksid koos auto võtmetega.

Kell lööb ööpimeduses kaheteistkümnendat tundi ning tundub, et meil on tekkimas ka neljas väljakutse.

 

Inimesed minevikust

Ärkame järgmisel hommikul varakult, et minna Mikea rahvaga kohtuma. Lodge`is pakutakse selle tarbeks ATV-sid, millega saame mugavalt tihedates põõsastihnikutes liigelda. Peagi läheb tee aga nii kitsaks, et peame jätkama jalgsi. Laura jalg pole veel meresiili torgetest taastunud, nii et tema liigub enamalt jaolt minu kukil.



Väljas on juba põrgulik kuumus. Kilomeeter-kaks astutud, jõuame pärale! Põõsastikus, okstest põimitud varju all, istub neljaliikmeline perekond suitseva tuleaseme ees. Pereise ja -ema on niudevöödes ja lapsed ukerdavad mõnusalt kuuma liiva peal.



Kuna giid mõistab nendega suhelda, saame teada, et perel on ka viies liige. Kuna aga pereisal on jalahaav, mis ei lase tal pikemalt liikuda, siis on perepoeg ümbruskonnas toidupooliseks juurikaid ja marju otsimas. Toitu ei kasvatata, vaid seda saadakse otseses mõttes läbi koriluse. Kui oma senistel reisidel Etioopias, Paapua Uus-Guineas ja Namiibias oleme kohtunud hulgaliselt inimestega, kes kannavad loomanahku  ja viljelevad väga primitiivset elulaadi, siis toit on lauale tulnud ikkagi läbi põllumajandusliku tegevuse – läbi karjapidamise või maaviljeluse. Siin Mikea kuivades lehtmetsades toitutakse sellest, mida mets pakub, nii nagu meie kauged esivanemad muiste. Hommik hakkab pihta suupäraste juurikate või marjade otsimise või mõne linnu või rotti kinni püüdmisega. Elu ainus mõte on ellu jäämine.

Küsimusele, kui vanad nad on, tuleb kummastav pearaputus, millest võib välja lugeda, et sellel ei ole ju mingit tähtsust. See teadmine ei aita kuidagi kaasa söögi otsimisele, ööbimiskoha leidmisele või järglaste saamisele.  Elu käib looduse rütmis päikese tõusust päikese loojanguni, vihmahooajast kuiva perioodini ning aja mõistmine sellisel kujul nagu meie seda teame, ei ole ellujäämiseks vajalik. Elu elatakse hetkes, tulevik ei ole oluline.


 
Nad ei ela siin üksi. Nende ümber on nii head kui halvad vaimud ja haldjad, kes elavad puudes ja kivides. Mikea mets, mille järgi on nad saanud ka oma nime, on nende jaoks püha.



 

Istume vaikselt mõtteid mõlgutades nendega tunnikese ja sätime sammud tagasi lodge`i poole.

 

Väljakutsed jätkuvad

Lodge`i tagasi jõudes kohtame Luci, kes on etteaimatavalt närviline ning teatab, et on olnud kontoriga ühenduses ning peab minema tagasi autovõtit otsima, kuna ilma selleta ei kehti autole kindlustus. Probleem on meile igati mõistetav, aga see ei lange meie edasiliikumise plaanidega kuidagi kokku. Teeme koheselt kontorisse kõne ja selgitame, et Luc peab meiega olema vähemalt kuni asustuse ehk Toliarani ning sinna tuleb meile uus vahetusauto ja giid vastu saata. Vastasel juhul ei saa me hakata Mikeast liikuma, kuna pole kedagi, kes teed näitaks. Peale pikki ja segaseid vestlusi nii ka jääb. Tangime autod ja asume viimast offroadi otsa võtma. Tee on tõeline autode õudusunenägu - kord on sumamine sügavas liivas, siis lõpututes aukudes ja seejärel mööda teravaid kivinukilisi tõuse ja languseid. Autojuhtidele on see põnev väljakutse, kaassõitjate jaoks aga paras piin. Neli tundi totaalset raputuskuuri ja lõpuks on meie 650 km kulgev eepiline teekond läbi jõgede, pori, liiva, muda ja kivide läbi saanud. Kohtumine asfaltteega on nii kummastav, et esimese hooga ei oska autoga teepeal sirgelt püsidagi. Viimati nägime sellist teed nädal tagasi. Tere tulemast tsivilisatsioon!

 

Sellega aga seiklused ei lõppe. Toliaras näeme oma uut autot, Suzuki Vitarat. Peagi selgub, et auto kohale tooja ongi vaid auto kohale toimetaja ning inglisekeelt sõnagi ei valda. Aive teeb kontorisse pika kurjustava kõne ja nõuab, et Luc peab meiega jätkama. Peale korduvaid läbirääkimisi saame kokkuleppele, et Luc tuleb meiega Ranohirani, kuhu peame veel sama päeva õhtuks jõudma. Stardime edasisõiduks tund enne päikeseloojangut, ees veel vähemalt neli tundi sõitu. Õnneks on sedapuhku asfalttee, aga kuna aegajalt on keset teed ootamatuid teravaservalisi sügavaid auke, peab kogu aeg olema rehve hoides väga ettevaatlik. Lisaks selgub üsna pea ka tõsiasi, et uus auto ei taha eriti vedu võtta. Mootor töötab katkendlikult, jõudu justkui ei ole ja kipub tõusudel seisma jääma. Luc tegeleb teemaga ning jõuab lõpuks arvamuseni, et ilmselt on põhjus ebakvaliteetne bensiin, mis pidavat siinkandis tavaline teema olevat. Jätkame jõnksutava autoga sõitu.

 

Nii kaua kuni on päikesevalgust, saame nautida panoraamseid vaateid, mis jäävad mõlemale poole teed. Suured ja avarad väljad ning võimsad kaljumassiivid jätavad mulje nagu kulgeksime kuskil Põhja-Ameerika loodusparkides.



Peagi läheb aga päike looja ning edasi kulgeme juba kottpimeduses. Kella üheksaks õhtul jõuame Ilakakasse, mis on vaid kolmkümmend kilomeetrit enne meie sihtkohta Ranohirasse. Linnast aga välja enam ei saa, sest politsei patrull on tee naelroomikutega tõkestanud. Selgub, et edasi saab liikuda vaid politsei eskordiga, mis toimuvat alles keskööl, niikaua kogutakse autode kolonni kokku. Ilakaka on Madagaskari kuulsaim kalliskivide kaevandamise koht. Kolmkümmend aastat tagasi oli siin külakeses vaid 40 elanikku, täna aga 60 000 õnneotsijat. See on omakorda kaasa toonud ka kõrge kriminogeensuse ning üksteise vastastikune maha kõmmutamine pidavat olema tavapärane. Eriti ööpimeduses on siin vähegi jõukama ilmega autodele kallaletungid üsna sagedased. Kuna keskööni me siin konutada ei kavatse, tellime Ranohirast eraldi tasu eest politsei vastu. Poole tunni pärast on politsei kohal ning alustame sõitu, soovitavalt kiires tempos. Mõned minutid sõites hakkab meie uus auto jälle jupsima ning kohati tundub, et peame seisma jääma. See oleks ju suurepärane saak maanteeröövlitele. Justkui kuuldes meie sagenevaid südamelööke, võtab aga Suzuki tuurid jälle ülesse ning varsti oleme lõpuks ometi oma uues ööbimiskohas!

TEEKONDVIDEOD