Offroad algab
oktoober 2019
Madagaskar
Morondava on meie jaoks vaid eelpostiks,
kust alustada reisi kõige väljakutselisemat teekonda mööda teid, mida Google`i
kaartidelt ei leia. See on ka peamisi põhjuseid miks me endaga Luci kaasa
võtsime, sest tee ei ole siin püsiv nähtus. See võib oma trajektoori muuta
vastavalt vihmahooaegade mõjutustele ning vihmahooaegadel on need kohati üldse läbimatud.
Stardime kella üheksast, kui päike on juba
kõrgel. Kulgeme pool tundi veel põhja suunas mööda troopiliste puudega
palistatud asfaltteed, kuni Luck palub hoo maha võtta ning teha pöörde teelt
kõrvale, nii umbes 45 kraadise laskumisnurga alt hüplikule liivateele. Siit see
nüüd siis algab – järgmised 6 päeva ja 650 km offroadi mööda pööraseid radu.

Loodus on väga muutlik, lopsakad puusalud
lähevad järsult üle lagedateks maalilisteks lagendikeks ning siis jälle
tihedateks troopilisteks põõsastikeks. Teeme vahepeal peatuseid, et nautida uhkeid
vaateid baobabidele ja jalgu sirutada. Esimesse külla sisenemine on suletud
tõkkepuuga. Nagu peatselt selgub, avaneb tõkkepuu koheselt, kui mõõdukas tasu
tasutud. Positiivne on see, et selle eest pakutakse siin siiski ka
lisaväärtust, sest kohe peale küla läbimist laiub meie ees jõgi, kuhu koolmekohad
on roigastega ette märgistatud. Läbime need hõlpsasti, vesi tõuseb vaid pisut
üle rataste ning esimesed katsed näitavad, et auto uste tihendid, mis
sisuliselt puuduvad, suudavad siiski ka vett pidada ning salongid jäävad
kuivaks.

Vahepeal tuleb tõkkepuid veelgi. Seekord
on liivasemad teerajad kinnijäämise vältimiseks palmilehtedega kaetud. Lõpuks
jõuame ka tõkkepuuni, kus arvatakse, et raha võib ka lihtsalt niisama küsida.
Aive üritab Lucile, kes kohalikega malagassi keelt mõistab rääkida, survet
avaldada, et väljamõeldud hindade osas võiks ka pisut kaubelda. Aga üsna pea
saab selgeks, et kohaliku tegelasega, kel ühes käes kirves ja teises malakas,
väga palju läbirääkimisruumi pole. Maksame kohalike „katusemaksud“ ja põrutame
edasi.
Vezo kalurikülas
Hoolimata sellest, et päev on veel pikk
ning kiiret sihtkohta jõudmisega ei ole, peame siiski pedaali vajutama, kuna
loodusel on teised plaanid – mererannikul olevas kalurikülas, kuhu sõidame, on
tekkimas ookeanivee tõus, mis sunnib meid enne kella kahte kohale jõudma.
Peale lõunat jõuamegi kohale. Belo sur Mer
on Vezo kalurite küla, mis on ühtlasi ka piirkondlikuks laevaehituskeskuseks, siin
valmistatakse endiselt veel araabia maadest pärit traditsioonide kohaselt dhousid
ehk kaubalaevu, nagu neid tehti neli sajandit tagasi. See on ka üks peamisi
soola tootvaid piirkondi, mille kaevandusi nägime mõni kilomeeter enne külla jõudmist.

Küla ise kulgeb mööda pikka kitsast liivast peatänavat. Keskpäevase
kuumava päikese käes näeme vaid üksikuid inimesi ringi liikumas. Aeg on siin
sõna otseses mõttes seisma jäänud.

Läbime külatänava ning lõpuks jõuame oma
ööbimiskohta Tsaro Belosse, mis asub paarikümne meetrit kaugusel
rannast. Siin on ka esimene koht, kus saame end ookeani lainetesse visata
(või kui täpne olla, siis Mosambiigi kanalisse). Vesi on ülimalt soe, aga
erinevalt Pärnu ranna veest, mis kuumusega sinivetikaid täis ajab ja naha
kipitama paneb, on siin selge helesinine vesi, mida kõrge soolasus tervisliku ja
läbipaistvana hoiab. Istume vees ja laseme end kerge lainetusega kaasa loksuda
ning ühel hetkel avastame, et minutitest on saanud tunnid. Ülilahe!

Õhtul teeme veel jalutuskäigu mööda
kaluriküla ning naudime päikeseloojangut koos õhtusöögiga kõrvalasuvas bangalo
tüüpi rannabaaris.

Üle pika aja on võimalik pikemalt magada.
Kuna aga kella kaheksaks on päike juba kuumatuurid ülesse kruttinud, siis
tekitab pikem magamine seekord pigem uimasust. Otsustame, et Kirindi Midea
rahvusparki ei hakka me eraldi minema, kuna juhtumisi olime suure osa eelmise
päeva trassist seda parki juba läbinud ning nautinud suurepäraseid baobabe, mis
aegajalt meie tee peale jäid.
Hommikusöök söödud, läheme mere äärde,
mida aga üllatus-üllatus enam pole. Hommikune mõõn on vee kogu ulatuses
laguunist välja uhtnud ning vaid üksikud loigud sillerdavad liivasel ja korallidest
palistatud tasandikul. Kasutame kohe juhust ja lähme jala üle vee teisele poole
maasäärt, mis on tihedalt täis pikitud Vezo kalurihütte.


Külas käib vilgas elu. Kuigi suurem osa
meestest on varahommikul enne mõõna merele kalu püüdma läinud, siis on siiski
neid, kes kohalike piroogide ehitamisega tegelevad.


See on siin omaette kunst.
Paate tehakse ühepuu tüvest ja oma kindla tehnikaga. Seegi kunst ei ole
kohalik, vaid tulnud siia Aasia maadest. Naised ja lapsed on hüttides varju all
ja valmistavad sööki.


Kalurihüttidele ring peale tehtud,
jalutame külakeskusesse. Tutvume küla keskplatsil asuva juurvilja turuga, kus
kaubeldakse casava, ubade, tomatite, sibulate, riisi ja värske kalaga. Lõpuks
maandume ainsas kõrtsis, kus jahedat õlu pakutakse. Kõrval lauas on käimas
kihutustöö, kus kohalik pealik oma kandidatuuri eesolevateks valimisteks
tutvustab. Võtame tema terviseks esimese õlle.

Lõunat sööme Eco lodge Menabes, mida peab
külalislahke prantslastest vanapaar. Vanaproua tundub siin ainus olevat, kes ka
inglise keelt mõistab. Selgub et nende eluke on üsna vaheldusrikas - pool
aastat siin Belo sur Meris ja teine pool aastat Prantsusmaal Provences, oma
kodukohas. Huvitaval kombel viibivad nad mõlemas kohas talviti. Nii et nende
jaoks on tegemist igavese talvega.
Pealelõunaks on laguun taas vett täis
valgunud ning saame ujumist täie rinnaga võtta. Laste jaoks on see nagu
paradiis.
Halleluuja
Pühapäeva hommikul ärkame varakult, sööme
hommikust Eco lodge Menabes ja asume teele Manja suunas. Olles mõned
kilomeetrid edasi liikunud, kuuleme tee serval olevast kirikust lõbusaid
rütmikaid helisid. Peatame autod ja kaeme perra. Nagu kiirelt selgub, on käimas
iga- pühapäevane jumalateenistus. Aafrikale omaselt on see eelkõige
motivatsiooni üritus, mis on täis lõbusat laulu, rütmis kaasa plaksutamist ja
kehade õõtsutamist. Vahele hüütakse ka piiblitekste, mis lõppevad üle kiriku
skandeerides: halleluuja-halleluuja.


Rahvas on väga rõõmus ja eriti kasvatab
elevust see, kui vazahad (loe: valged inimesed) kirikusse astuvad. Kõik see
meenutab vägagi aasta tagust jõuluteenistust Rundus, Namiibias. Veedame siin
lausa pool tunnikest. Autodesse tagasi minnes selgub, et meie auto kumm oli
vahepeal vahetamist nõudnud. Luc oli seda autosid valvates märganud ning selle
ajal, kui meie kirikus viibisime, ära vahetanud. Nii et kaks kärbest ühe
hoobiga. Halleluuja!
Liigume edasi, looduslik keskkond on igati
eksootiline. Erinevad maastikud on pidevas vaheldumises. Taimestik on oma
liigirohkuses väga põnev. Mis iganes taime vaatad, siis tead, et vähemalt
kaheksa kümnest erinevast liigist kasvavad vaid ainult siin Madagaskaril.
Igakord kui arvame, et baobabid ei saa enam jämedamaks ja majesteetlikumaks
minna, siis alati leidub taas ja taas veel suuremaid hiiglasi.


Manja sharm ja viletsus
Manjasse jõuame kella 3-4 vahel. Manja ei
ole sihtkoht kuhu poole püüelda, vaid hädavajalik vahemaandumine ehk ööbimiskoht
enne järgmisesse sihtkohta, Morombesse, jõudmiseks. Manja, mis kannab küll linna tiitlit, on oma olemuselt
suur slumm-küla. Seni nähtuist üks mahajäetumaid nurgakesi.


Siseneme linna oma
neljal rattal veerevatel turvakodudel, mis meie jaoks kujutavad kõike seda,
mida siinsed olud ei paku - mugavust, turvalisust, jahedust ja puhtust.
Kohalike jaoks, kes meiega tänaval kaasa jooksevad, on see pigem märk
ihaldusväärsest rikkast maailmast. Ja kindlasti on ka neid, kelle jaoks on see
pigem jõu ja jõukuse demonstratsioon. Elu käib siin nagu keskajal. Kaks
ristuvat tänavat on peamisteks tuiksoonteks, kus loomad, inimesed, kärud,
jalgrattad ja üksikud autod kulgevad mööda mullast aukliku ja künkliku pinnast
risti-rästi läbisegi. Üksikute kahekorruseliste hoonete rõdudel võib täheldada
veel puupitsidest kaunistusi, mis oma hiilgeaegadel kindlasti väga uhketena
keset linna särasid. Peale prantslastest kolonisaatorite lahkumist 60 aastat
tagasi pole aga keegi rohkem kätt siia külge pannud. Ristmikul asuval linna
kõige uhkemal hoonel ilutseb lausa tuhmunud Air Madagascari reklaamsilt.

Veel hiljuti
sai siia ka lennukiga, täna aga müüakse siin juurvilju ja muud eluks-oluks
vajalikku Veel uhkem silt on aga kõrvaltänava ukse kohal ilutsev pilt
prantslaste lennufirmast Concorde, mis 19 aastat tagasi oma viimase fataalse
lennu tegi. Ilmselgelt sellega siia lennata pole kunagi saanud, aga uhke mulje
jätab ta sellegipoolest.

Märkame tänaval ka
veevõtu kohta, mis on ümbritsetud kollaste veekanistrite ja kilkavate lastega.
See tundub olema pigem jõukamatele inimestele. Tavaline lihtne inimene võtab
vett jõest.

Keskmine teenistus, üks dollar päevas, võimaldab vaid hädavajaliku
toidupoolise. Eluase on kokku lapitud palmilehtedest ja juhuleidudena
kokkukorjatud plekktahvlitest, magatakse muldpõrandal. Riided tulevad humanitaarabist, jalanõud on
liigne luksus. Hambaharjast ei teata midagi, hambaid saab puhastada ka näpuga.
Elu ühe dollari segmendis pole kiita. Veel 30 aastat tagasi elas maailmas ligi
kolmandik inimestest sellistes tingimustes. Tänaseks on see langenud alla kümne
protsendi. Elatustase maailmas paraneb kiiremini kui me oskame arvata. Kurb
küll, aga Madagaskar vaatab eest ära sõitva maailma tagatulesid. Siin tundub
veel vähemasti pool rahvastikust lootusetus vaesuses siplevat. See muidugi ei
tähenda, et inimesed üleliia kurvad ja nukrad on. Tugevad kogukondlikud sidemed
ja traditsioonid hoiavad elu rööbastes ning küsimusele – Kummad on õnnelikumad,
kas meie või nemad? – ei olegi lihtne vastata.

Mangoky jõe ületamine
Täna on üks kurnavamaid teekondi - oleme
12 tundi teel. Teekond Manjast Morombesse kannab nimetust RN9, mis tähendab
teisisõnu riiklik maantee nr 9. Kui meie jaoks tähendab riiklik maantee midagi
uhket ja toekat, siis siin riigis piisab ka lihtsast mullaliivateest, et seda
riiklikuks maanteeks kutsuda. Tõele au andes on 60 aastat tagasi, enne
iseseisvumist, siin maantee isegi olemas olnud ning nii mõneski kohas võib aeg
ajalt asfalti meenutavaid fragmentegi näha. Õhkame sügavalt: Kui vaid autode
rehvid ja veermik vastu peaksid, muus osas on kõik tehtav.
Päeva suurimaks elamuseks kujuneb Mangoky jõe
ületamine. Kui seni oleme autodega otse läbi jõgede sõitnud, siis nüüd on
sügavus juba selline, et tuleb praami abi kasutada. Sadamas on metallist praami
meenutav alus loksumas, aga kiiresti selgub, et see olevat juba paar aastat
tagasi otsad andnud. Käepärase lahendusena on aga kolmest plekkpantoonist kokku
lapitud puit parv, kuhu on risti rästi palgid peale asetatud.

Parv on parajasti
nii suur, et sinna mahub ära tihedasti kõrvuti kolm maasturit ning lisaks ka
reisilised. Kõige selle nägemine meis turvatunnet ei tekita, kuid suuremaks
küsimuseks on hoopiski see, mis jõul see kipakas monstrum üle jõe saab? Õige
pea selgub ka lahendus - parve otsas on ca 10-meetrine köis ning see osutub
parajaks pikkuseks, millest 8 köievedajat saavad kinni haarata. Pilt nagu Ilja
Repini 19. sajandi maalilt „Burlakid Volgal“. Suur erinevus on aga selles, et
kui loomarakmeis burlakid vedasid kaks sajandit tagasi lotjasid vastu voolu
mööda maad rügades, siis meie head abilised teevad seda 21-sel sajandil mööda
jõepõhja rühkides. Uskumatu, aga see on tõsi. Jõevesi ulatub koolmekohtades
rinnuni ning see võimaldab mööda liivast põhja parve enda järele sikutada. Ei
ole võimalik …, aga siiski on. Seisame parvel kuumuse käes nõretades ja jälgime
toimuvat, suud ammuli.

Ning selleks et asi liiga tõsine ei
tunduks, tekib Jüril meie seltskonnast loominguline mõte: oluliselt parem kui
parve peal lõõskava päikese all higistada, on ju hüpata jahedasse vette ja anda
ka omapoolne panus parve tirimisse. Mõeldud-tehtud ning sellest sünnib palju
nalja nii kohalikele kui ka pilti jälgivatele vazahadele.

Parve vedajad teenivad siin kahest
allikast. Kõigepealt parve üleveost ja teiseks parvelt maha sõitvate autode
liivast lahti lükkamise eest. Selleks, et tagada võimalikult suur tõenäosus
liiva kinni jäämiseks tuleb parve maabumine sättida kohta, kus on võimalikult
liivane ja järsk ülestõus. Mis siis, et kõrval on ka lauskjam ja tugevam põhi. Sellise
äriplaaniga teenitakse meie pealt üsna edukalt kahekordne tasu.
Teisel kaldal olevasse külla jõudes saame
teada, et küla nimi on tõlkes ”Hästi palju krokodille”. Nimi on muidugi
hirmutav ja nagu selgub, siis vastab ka täielikult tõele. Aga õnneks väldivad
krokodillid inimasustusi, nii et parve tarijatele see õnneks ohtlik ei ole.
Tagasi ookeani ääres
Hiliseks lõunasöögiks oleme jõudnud läbi
sisemaa taas ookeani kaldale, Morombesse. Üle mitme päeva on jälle taas ülimalt
värskendav hingata soolast mereõhku, süüa kohalikus hotelli restoranis
suurepärast kala barbeque`d ja lasta
end loksutada ookeani soolastes lainetes.

Edasine teekond kulgebki suuremas osas
mööda ookeani kallast ning on taas ülimalt maaliline - vaatad ookeani suunas
vastu õhtuse päikese punast veesillerdust ja põõsaste varjusid ning kohati
tundub nagu oleksid Muhumaal, siis aga vaatad paremale ja näed sadu baobabe
taeva suunas kõrguvat … hm, vist ikka ei ole Muhumaa. Täiesti ebareaalne
kooslus! Õhtuseks päikeseloojanguks jõuame Andavadoakasse, senise reisi kõige maalilisemasse
ööbimiskohta, Laguna Blusse.

Üle pika aja saame magada pehmes voodis,
vedrustusega madratsitel ning uni maitseb vägagi magusalt. Tänase päeva agendas
on vaid üks punkt - käia snorgeldamas ja see järel lihtsalt lebotada ehk teha
mitte midagi.
Pikki Madagaskari edela kallast kulgeb 450
kilomeetri pikkune korallrahu, mis reastub maailma samaväärsetega võrreldes
neljandale kohale. Sellega parimaks tutvumiskohaks on Andavadoaka. Tõeliste
vaadeteni jõuab sukeldudes, aga ühtteist saavat näha ka snorgeldades.
Kohtumine meresiiliga
Hommikul on Vezo kalurid oma paatidega
meid juba ootamas. Need on tüüpilised ühest tüvepuust valmistatud piroogid,
mille servadesse on lisatud pisut kõrgendust. Parema tasakaalu saavutamiseks on
paadi ühele küljele eenduvate puuritvade külge kinnitatud palk. Puri on lihtne
kahvelpuri, aga toimib hästi ja hea tuulega saab korraliku hoo sisse.

Poole
tunniga oleme lähimal saarel, et ennem rifile minekut pisut mererannas supelda
ja snorgeldada. Viimane tegevus meile siiski mingeid erilisi elamusi ei paku,
sest rannaäärsed korallid on valdavalt tuhmid ja värvitud, vaid üksikud
meresiilid varjavad ennast kivide vahel. Tutvustan merisiile ka Laurale ja
seletan nende ohtlikkust, kui nende peale astuda.
Kahjuks ei lähe kaua aega, kui Laura
oiates kaldale tormab: „Meresiil, astusin meresiili peale!!!“ Peale kiiret
vaatlust on selge, et asjaga on tõsi taga. Okkad on tihedalt jala päka ja
varvaste sisse tunginud ning jalatald on kiiresti okastest mustaks tõmbumas.
Abivahendeid, millega okkaid välja tõmmata, muidugi saarele tulles kaasas ei
ole. Üritame kohalikelt kaluritelt abi saada, kelle pilkudest tundub, et
tegemist ei ole millegi erakordsega. Aga kuna keegi neist inglise keelt ei
valda ja meie omakorda ei mõista malagassi keelt ning läheduses pole ka
tõlkijana Luci, siis üritame kuidagi viipekeeles üksteist mõistetavamaks teha.
Samal ajal kui Laura valust oiates rannaliival lamab, hoiab vanem elatanud
kalur ühe käega Laura jalga ja teises käes rusikasuurust korallitükki, üritades
meile selgeks teha, et sellega on vaja okkalisi kohti kohe taguma hakata. See
tundub meie jaoks siiski niivõrd radikaalse mõttena, et palume peale väikest
mõttepausi purjed paadile taas ülesse seada, et mandrile tagasi seilata,
lootuses, et sealt kellegagi, kes inglise keelt oskaks, täpsemalt
konsulteerida.
Tagasi Laguna Blusse jõudes selgub
rõõmusõnumina, et lodge`i itaallasest
perenaisele kuulub külas ka erahospidal. Haarame Luci õllepudeli tagant
tõlkijana kaasa, käivitame auto ja sõidame kohe külasse.
Hospidal on oma loomult meie mõistes
muidugi väga spartalik. Kliiniku keskel on avatud aatrium, mis on täis
ootejärjekorras tsementalustel lösutavaid malagasse. Aatriumist avanevad uksed
omakorda väikestesse klaasimata aknaavadega protseduuritubadesse, mille ustel
võib lugeda silte hambaarstist kuni onkoloogiani.

Siseneme protseduuride ruumi
ning esmaseks leevenduseks on kergendav näha itaallastest arstitädisid. Midagi
pole parata, valge inimene tekitab siin keskkonnas teatavat usaldust. Esmasel
vaatlusel saab aga siiski selgeks, et voluntaristidest medõdedel on õige vähe
teadmisi, kuidas meresiili okastega hakkama saada. Nad üritavad ogasid
pintsettidega kätte saada, aga tulemusi see ei anna. Ogad on pehmed ja jäävad
pudedalt naha sisse. Lõpuks tuleb üks inglise keelt valdav kohalik malagassist parameedik,
kes teeb neile kiiresti selgeks, et pintsettidega
torkides ogad murduvad ja lähevad vaid sügavamale naha alla. Nende
kättesaamiseks tuleb neid hoopis raskema esemega taguda, et nad katki läheksid
ja siis ise välja tulema hakkaksid. Ehk täpselt nii, nagu elutark kalur meile
rannas õpetas. Nii ka siis tehakse. Jalale tehakse tuimestavad süstid ning
tunni aja jooksul on valulised protseduurid läbi viidud. Edasi peame
alustama antibiootikumi kuuriga ja jalale spetsiaalset salvi määrima, mis meile
kaasa pannakse.
Autosaaga algab
Järgmine hommik algab Laura jala
ümbersidumisega kohalikus hospidalis, et siis kohe sealt edasi põrutada. Hospidal on vaatamata
varajasele hommikutunnile juba rahvast pungil. Õnneks pääseme vaid pooletunnise
ootamisega ning kella üheksast oleme valmis startima Mikea suunas, mis on
plaanide kohaselt meie reisi kõige lühem ots nii kilometraažilt (vaid 60 km)
kui ka ajaliselt (planeeritult vaid kolm tunnikest). Tegelikkusel on meiega aga
teised plaanid. Vaevalt, kui oleme saanud 2-3 kilomeetrit külast välja, jääb
meie ette umbes paarikümne sentimeetri kõrguse veega kaetud valgala. Otsustame
Luci soovitusel veeteed eirata ning sõidame mööda kõrval olevat näiliselt
kuivemat teed, sealt oli meile just üks kohalik jalgrattur vastu tulnud ja see
tekitas usaldust. Pinnas osutub aga petlikuks. Kõigepealt jääb Jüri auto kinni,
siis Priidu oma. Meie auto on viimane ning meil õnnestub tagurdades pehmest
pinnasest välja tulla. Siis aga teeme järgmise vea. Luc soovitab ainsa mitte
kinni jäänud autoga püüda teisi välja tirida. Peas käib küll kiire mõte läbi,
et targem oleks sellega hoopis külla sõita ja abiväge otsima hakata, aga
usaldame Luci ja teeme siiski proovi. See lõppeb aga juba esimesel katsel
sellega, et kõik kolm autot on kõhtupidi sügaval mudas.

Meie kõikvõimalikud
pingutused autod liikuma saada ei kanna vilja. Õnneks on veel mobiilside külaga
olemas ning Lucil õnnestub küla ainus veoauto, mida juba hospidali juures juhuslikult
kohtasime, meile appi kutsuda. Lõpuks, kui kell on 11.00, saamegi suht lootusetust
seisust uuesti liikuma!

Andavadoakast Mikeani kulgev tee jookseb sisuliselt
mööda mereranda ning on seetõttu sõit mööda pehmeid sügavaid liivarööpaid. Seni
kuni hea hoog on sees, on kõik OK. Kui aga hoo maha võtad ja seda eriti
tõusudel, siis on kohe väga suur risk kinni jääda. Algus sujub hästi, autod
undavad, liiva lendab vasakule ja paremale, aga edasi me liigume. Umbes poolel
teel tulevad meile ka esimesed autod vastu. Möödsõidud on üsna väljakutselised,
kuna puudetihnikus kulgeval teel laiema koha leidmine pole lihtne ning alati on
risk rööpaid vahetades autodega kinni jääda või puuogadest kubiseval pinnasel
rehvid purustada. Mõnda aega lähebki kõik veel hästi, kuni lõpuks peame oma hoo
maha võtma, sest meie ees on meist juba tunnikese varem startinud turistid oma
maasturitega liiva totaalselt kinni jäänud. Kogu lähedalasuv küla elab protsessile kaasa kui märulifilmile.
Läbi mitme maletamise saame oma kaks autot eesolevatest autodest mööda. Kolmas
auto, mis on meie kõige probleemsem, jääb aga rööbastest välja sõites liiva
kinni, mootor sureb välja ning taaskäivitamisele enam lihtsalt ei allugi. Peale
mitmeid katsetusi on selge, et mootor on üle kuumenenud ning sellega enam
niipea edasi ei liigu. Juba reisi alguses oli meil antud auto suhtes tugevaid
kahtlusi ja nüüd see siis realiseerub. Aga mis seal ikka, selle autoga tuleb
hüvasti jätta. Pakime kotid ja paigutame end kahte allesjäänud autosse ringi.
Soovime kaasa võtta ka Luci, aga Luc leiab optimistlikult, et paari tunniga on
mootor jahtunud ning ta tuleb üksi autoga järgi. Ning pealegi olevat meie
sihtkoht Mikea lodge vaid ca kümne
kilomeetri kaugusel ning kuna eksitavaid teede ristumisi ega hargnevusi ei ole,
siis oleme otse sõites peagi kohal. Luci maha jätmine on muidugi suur viga.
Esimesed haruteed on meie ees juba seitsmendal kilomeetril. Mobiililevi ei ole
enam ammu ja üritame kaasas oleva satelliittelefoniga nii Tana kontorist kui ka
Mikea lodge`ist teejuhiseid saada,
aga kuna keegi inglise keelt ei oska, peame lootma vaid intuitsioonile.
Edasiliikumise teeb keeruliseks ka tõdemus, et Mikea ei saa olla vaid kümne
kilomeetri kaugusel, sest reisiraamatu järgi peaks veel vähemasti kolmkümmend
kilomeetrit minna olema. Ning 10 km tunnikiirusega liikudes on see suur vahe,
kas olla teel üks või kolm tundi, enne pimedat tuleb siit metsast välja saada. Saab
selgeks, et Luc on meile kergekäeliselt valet infot jaganud.
20 kilomeetrit sõidetud, saame esimeselt
vastutulevalt autolt siiski kinnitust, et oleme õigel teel. Seejärel tulevad
uued teede hargnevused ning üks nendest viitab Shangri La lodge`ile, kuhu läheme viimases hädas teeinfot küsima.
Suures uhkes lodge`is on vaid kaks
saksa turisti, kellega saame kokkuleppele, et nende autojuht sõidab meie ees ja
aitab ööbimiskoha üles leida. Võtame kosutavad õlled ja põrutame optimistlikult
edasi. Mõned kilomeetrid sõidetud jääb meie teejuht oma autoga liiva sisse
kinni, seejärel ka meie.

Nüüd selgub, et kõik labidad, tungrauad ja
väljatõmbamise trossid on jäänud meil ju Luci autosse. Õnneks saame aga
kohalikud appi ja jätkame teekonda. Lõpuks, kui kell lööb juba viiendat
keskpäeva tundi, pöörame oma maasturite rattad ööbimiskoha parkimisplatsile.
Sõit, mis pidi kestma kolm tundi, kestab kokku kaheksa, ilma oleme ka ühest
autost ja teejuhist. Suureks kergenduseks on aga see, et meil siiski üldse kütust
jagus! Arvestuslikult olime plaaninud sellega hakkama saada kuni järgmise
bensiinijaamani offroadi lõpus
Toliaras aga teeolud nõudsid enam.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab
Peamine põhjus, miks Mikeasse tulime, oli
soov kohtuda Mikea kütt-korilastega – inimestega, kes elavad juba aastasadu
siin piirkonnas ilma tsivilisatsiooniga kokkupuudet omamata. Algsete plaanide
järgi pidime tegema seda kohale jõudmise päeval, aga kuna päike on juba tunni
aja pärast loojumas, peame sellest mõttest loobuma. Nüüdseks on meil kogunenud
kokku kolm väljakutset - leida (ei tea kust) kütust edasi sõitmiseks; jääda
lootma, et meil õnnestub veel Luciga enne hommiku saabumist kohtuda (sest ilma
teed tundva ja inglise keelt valdava kohaliku abita ei ole meil lootustki edasi
liikuda) ning organiseerida metsinimestega kohtumine järgmiseks hommikuks.
Tasahilju hakkavad probleemid lahenema.
Kohalik baarinaine lubab hommikuks diislit hankida. Peagi saame kokkuleppele ka
kohaliku giidiiga, kes meid hommikul Mikea rahva juurde lubab viia. Ning vahetult
enne magama minekut saabub ööpimeduses ka kõige suurem rõõmusõnum - meie
reisisaatja Luc on elus ja ühes tükis kohale jõudnud. Luc näib esmapilgul
rõõmsailmeline, aga tegelikkuses tõsiselt kurnatud. Nagu selgub, oli ta tunnikese
peale meie lahkumist üritanud masinat käima saada ning viimaks otsustanud selle
võsa vahele maha jätta ning jalgsi Mikea suunas astuma hakata. Ning seda kohver
turjal kuumas liivas sumbates. Peagi, kui selgus, et teekonda on kordades rohkem
kui kümme kilomeetrit, palkas ta viimases hädas võsa vahelt ühe kohaliku
kohvrit tassima. Kuna sularaha tal piisavalt polnud, siis andis ta tassijale kauba
peale oma jalast lühikesed teksapüksid. Ning nüüd ta siis istub meiega koos
baari leti taga, jalad pikast käimisest krampis ja joob oma päeva esimest
kosutavat õlut. Ühel hetkel tunneb Aive huvi: Kas maha jäänud auto võtmed sai
ikka kaasa võetud? Luc hakkab oma pükste taskuid kompama ning pikkamisi vajub
ta nägu ehmatusest väga pikaks: Shitttt,
võti jäi ju nende lühikeste pükste taskusse … mis sai kohvrikandjale
vaevatasuks antud … ning kohvrikandja on muidugi ööpimeduses juba oma teed
läinud. Vaatame üksteisele murelikult otsa: Milline suurepärane kingitus -
püksid koos auto võtmetega.
Kell lööb ööpimeduses kaheteistkümnendat
tundi ning tundub, et meil on tekkimas ka neljas väljakutse.
Inimesed minevikust
Ärkame järgmisel hommikul varakult, et
minna Mikea rahvaga kohtuma. Lodge`is
pakutakse selle tarbeks ATV-sid, millega saame mugavalt tihedates põõsastihnikutes
liigelda. Peagi läheb tee aga nii kitsaks, et peame jätkama jalgsi. Laura jalg
pole veel meresiili torgetest taastunud, nii et tema liigub enamalt jaolt minu
kukil.

Väljas on juba põrgulik kuumus. Kilomeeter-kaks astutud, jõuame pärale! Põõsastikus,
okstest põimitud varju all, istub neljaliikmeline perekond suitseva tuleaseme
ees. Pereise ja -ema on niudevöödes ja lapsed ukerdavad mõnusalt kuuma
liiva peal.

Kuna giid mõistab nendega suhelda, saame teada, et perel on ka
viies liige. Kuna aga pereisal on jalahaav, mis ei lase tal pikemalt liikuda, siis on perepoeg
ümbruskonnas toidupooliseks juurikaid ja marju otsimas. Toitu ei kasvatata,
vaid seda saadakse otseses mõttes läbi koriluse. Kui oma senistel reisidel
Etioopias, Paapua Uus-Guineas ja Namiibias oleme kohtunud hulgaliselt
inimestega, kes kannavad loomanahku ja
viljelevad väga primitiivset elulaadi, siis toit on lauale tulnud ikkagi läbi
põllumajandusliku tegevuse – läbi karjapidamise või maaviljeluse. Siin Mikea kuivades
lehtmetsades toitutakse sellest, mida mets pakub, nii nagu meie kauged
esivanemad muiste. Hommik hakkab pihta suupäraste juurikate või marjade
otsimise või mõne linnu või rotti kinni püüdmisega. Elu ainus mõte on ellu
jäämine.
Küsimusele,
kui vanad nad on, tuleb kummastav pearaputus, millest võib välja lugeda, et
sellel ei ole ju mingit tähtsust. See teadmine ei aita kuidagi kaasa söögi
otsimisele, ööbimiskoha leidmisele või järglaste saamisele. Elu käib looduse rütmis päikese tõusust
päikese loojanguni, vihmahooajast kuiva perioodini ning aja mõistmine sellisel
kujul nagu meie seda teame, ei ole ellujäämiseks vajalik. Elu elatakse hetkes,
tulevik ei ole oluline.

Nad ei
ela siin üksi. Nende ümber on nii head kui halvad vaimud ja haldjad, kes elavad
puudes ja kivides. Mikea mets, mille järgi on nad saanud ka oma nime, on nende
jaoks püha.

Istume
vaikselt mõtteid mõlgutades nendega tunnikese ja sätime sammud tagasi lodge`i poole.
Väljakutsed jätkuvad
Lodge`i tagasi jõudes
kohtame Luci, kes on etteaimatavalt närviline ning teatab, et on olnud
kontoriga ühenduses ning peab minema tagasi autovõtit otsima, kuna ilma selleta
ei kehti autole kindlustus. Probleem on meile igati mõistetav, aga see ei lange
meie edasiliikumise plaanidega kuidagi kokku. Teeme koheselt kontorisse kõne ja
selgitame, et Luc peab meiega olema vähemalt kuni asustuse ehk Toliarani ning
sinna tuleb meile uus vahetusauto ja giid vastu saata. Vastasel juhul ei saa me
hakata Mikeast liikuma, kuna pole kedagi, kes teed näitaks. Peale pikki ja
segaseid vestlusi nii ka jääb. Tangime autod ja asume viimast offroadi otsa võtma. Tee on tõeline
autode õudusunenägu - kord on sumamine sügavas liivas, siis lõpututes aukudes
ja seejärel mööda teravaid kivinukilisi tõuse ja languseid. Autojuhtidele on
see põnev väljakutse, kaassõitjate jaoks aga paras piin. Neli tundi totaalset
raputuskuuri ja lõpuks on meie 650 km kulgev eepiline teekond läbi jõgede,
pori, liiva, muda ja kivide läbi saanud. Kohtumine asfaltteega on nii
kummastav, et esimese hooga ei oska autoga teepeal sirgelt püsidagi. Viimati
nägime sellist teed nädal tagasi. Tere tulemast tsivilisatsioon!
Sellega aga seiklused ei lõppe. Toliaras
näeme oma uut autot, Suzuki Vitarat. Peagi selgub, et auto kohale tooja ongi
vaid auto kohale toimetaja ning inglisekeelt sõnagi ei valda. Aive teeb
kontorisse pika kurjustava kõne ja nõuab, et Luc peab meiega jätkama. Peale
korduvaid läbirääkimisi saame kokkuleppele, et Luc tuleb meiega Ranohirani,
kuhu peame veel sama päeva õhtuks jõudma. Stardime edasisõiduks tund enne
päikeseloojangut, ees veel vähemalt neli tundi sõitu. Õnneks on sedapuhku
asfalttee, aga kuna aegajalt on keset teed ootamatuid teravaservalisi sügavaid
auke, peab kogu aeg olema rehve hoides väga ettevaatlik. Lisaks selgub üsna pea
ka tõsiasi, et uus auto ei taha eriti vedu võtta. Mootor töötab katkendlikult, jõudu
justkui ei ole ja kipub tõusudel seisma jääma. Luc tegeleb teemaga ning jõuab
lõpuks arvamuseni, et ilmselt on põhjus ebakvaliteetne bensiin, mis pidavat
siinkandis tavaline teema olevat. Jätkame jõnksutava autoga sõitu.
Nii kaua kuni on päikesevalgust, saame
nautida panoraamseid vaateid, mis jäävad mõlemale poole teed. Suured ja avarad
väljad ning võimsad kaljumassiivid jätavad mulje nagu kulgeksime kuskil
Põhja-Ameerika loodusparkides.

Peagi läheb aga päike looja ning edasi kulgeme
juba kottpimeduses. Kella üheksaks õhtul jõuame Ilakakasse, mis on vaid kolmkümmend
kilomeetrit enne meie sihtkohta Ranohirasse. Linnast aga välja enam ei saa,
sest politsei patrull on tee naelroomikutega tõkestanud. Selgub, et edasi saab
liikuda vaid politsei eskordiga, mis toimuvat alles keskööl, niikaua kogutakse
autode kolonni kokku. Ilakaka on Madagaskari kuulsaim kalliskivide kaevandamise
koht. Kolmkümmend aastat tagasi oli siin külakeses vaid 40 elanikku, täna aga
60 000 õnneotsijat. See on omakorda kaasa toonud ka kõrge kriminogeensuse
ning üksteise vastastikune maha kõmmutamine pidavat olema tavapärane. Eriti
ööpimeduses on siin vähegi jõukama ilmega autodele kallaletungid üsna
sagedased. Kuna keskööni me siin konutada ei kavatse, tellime Ranohirast eraldi
tasu eest politsei vastu. Poole tunni pärast on politsei kohal ning alustame
sõitu, soovitavalt kiires tempos. Mõned minutid sõites hakkab meie uus auto
jälle jupsima ning kohati tundub, et peame seisma jääma. See oleks ju
suurepärane saak maanteeröövlitele. Justkui kuuldes meie sagenevaid
südamelööke, võtab aga Suzuki tuurid jälle ülesse ning varsti oleme lõpuks
ometi oma uues ööbimiskohas!