REISIKIRI

Namiibia

Kõigepealt tulevad tuulehiilid, mis õige pea nooreks tormiks kasvavad ja siis juba mõne minutiga raju mõõtmed võtavad. Telk meie auto katusel on küll mitme poldiga kinni keeratud, aga arvestades meie auto kõikumise amplituuti ja koos sellega samas rütmis kiikuvat telki, tekib korduvalt kahtlus, kas see ikkagi peab. Kõrged põlispuud meie kohal kohisevad üha võimsamalt ning telgile langevate varjude lähenemine ja kaugenemine ei jäta fantaasiale palju ruumi. Ahvid puude latvades kiljuvad ja kriiskavad ning seda tugevaminie, mida rohkem tuul hoogu kogub. Siis hakkavad sähvatama esimesed välgud ja ikka nii, et kogu taevakuppel lööb kogu ulatuses valgeks, nagu oleks suur prozektor meie peale keeratud. Ja et sellest vähe poleks, kärgatab seejärel järsult kõuemürin, mis tahaks taeva pooleks murda. Ja siis uuesti, ja siis uuesti. Ning lõpuks taevas murdubki ja kõik see vesi, mis justkui oodanud põua ajal oma aega, hakkab täie hooga alla valguma. Õigem oleks vist öelda, kallama. Ning nii katkematult umbes neli tundi järjest.

See on tõeline Aafrika - kui loodus möllab, siis juba täiega, pooltoone siin ei eksisteeri.

Oleme juba kolmandat nädalat teel mööda meie jaoks käimata radu. Alustasime Namiibiast, külastasime Zimbabwet ning nüüdseks oleme jõudnud Botswanasse, Okavango Delta kaugeimasse soppi, Moremi rahvusparki. Mööda kitsaid ja käänulisi liivateid, läbi mudaste teeradade ja tihkete puutihnikute oleme  oma 6000 kilomeetri pikkusel teekonnal kogenud kõrbe, savanni ja troopika ürgset loodust, silmapiirini laiuvaid ebareaalselt ilusaid maastikke, võrratut loomariiki ja ka ülipõnevaid hõimurahvaid.

 

Saabumine Namiibiasse, Windhoek

Maandume Namiibia pealinna Windhoeki lähistel asuvasse lennujaama hommikul kella kümne paiku. Namiibia on Eestiga samas ajavööndis. Hea seegi. Vähemalt lisaks pikale ja väsitavale lennureisile, mis kulges läbi Amsterdami ja Angola pealinna Luanda, ei pea nüüd ajavahe käes kannatama. Lennujaamas ootab meid ees juba autorendi esindaja, kes meid koos kahe Šveitsi turistiga firma esindusse sõidutab. Šveitslased, nagu peagi selgub, on farmerid, omades oma kodumaal arvestatavat piimakarja ja meiereid ning kes nüüd on poolenisti nö töömatkal, et tutvuda kohaliku piimakarja kasvatusega. Namiibia ja piimakarja kasvatus kõlab küll ootamatult, aga nagu selgub, siis kohalik saksa kogukond on ka selles osas siin edusamme teinud.

Pealinn ise asub 50 km kaugusel lennujaamast. Nii et pisut alla tunni sõitu ja olemegi kohal. Linn on kaasaegne, puhas, mitte väga tormakas ja üldse mitte aafrikalik. Tänavad on nimetatud enamjaolt suurte Namiibia ja naaberriikide liidrite järgi, sekka ka endisest koloniaalperioodist Beethoven, Einstein ja paljud teised Saksa suurmehed. 

Auto vastuvõtmine võtab ajaliselt umbes 4 tundi. Auto on igati uhke, pikendatud kere ja kolme uksega Toyota Land Cruiser. Mäletan, et reisi ettevalmistades ei olnud sugugi lihtne leida firmat, kes pakuks autot kuhu kaks kolmeliikmelist peret sisse paigutada ning kuhu lisaks ka kogu matkavarustus mahutada, rääkimata katusetelkidest. Nüüd oleme siis aga siin kohal ja vaatame oma silmaga tellitu üle. Käime kohaliku esindajaga kõik detailid koos põhjalikult läbi, vahetame olemasoleva katusetelgi suurema vastu, pakime oma kohvreid ja kogu reisivarustust. Autorendi omanik, Saksa päritolu, aga ennast uhkusega namiiblaseks nimetav Morten, tundub olema naljamees. Meie eelhoiakuid Aafrika osas ennetades, rõhutab ta korduvalt: Namiibia on väga eriline Aafrika riik, see ei ole mingi ligadi logadi Kreeka või Itaalia. Iga meie suurema üllatuse, emotsiooni või tormaka küsimuse peale tõmbab ta silmad kavalalt kissi ja muheleb: piano-piano. Lõpuks kui autorooli istume ja rooli asetuse kohta, mis paremal pool paikneb, mõtlikuks jääme, rõhutab Morten: right side tähendab ju õige pool, rool on meil õigel poolel.

Paar vihmasahmakat kastavad meid vahepeal korralikult märjaks, andes märku algavast vihmahooajast. Etteruttavalt öeldes selgub hiljem, et need jäävadki järgneva paari nädala jooksul ainsatakse vihmapiiskadeks. Saame lõpuks liikuma ja jõuame esimesse söögikohta, mis asub kohalikus toidumarketis Superspar ning on igati eeskujulik. Mida aga pole, on elekter, mis on just enne meie saabumist lahkunud. Mõningase, nii umbes tunnise, ootamisega saame lõpuks oma salatid, mis on tõesti suurepärased. Sööme, teeme veel mõned ostud toidupoes ja suundume oma esimesse ööbimiskohta. See asub valgete linnaosas. Majad on siin kõik moodsad, väga euroopalikud, kõrgete taradega ümbritsetud, mis annab märku, et turvalisus on väljakutseks ka siin. Sätime ennast kolme magamistoaga Airbnb maija sisse, teeme esimesed kohalikud õlled ja siis lõpuks magama.

 

Sõit kõrbesse

Hoolimata korralikust väsimusest, ei lase 30- kraadine kuumus korralikult magada. Laura laiutab meie vahel, sipleb kogu aeg ning magada suurt ei saagi. Nüüd juba kolmas poolik öö järjest. Hommikuks oleme aga siiski uuesti jalul, kella üheksaks on asjad pakitud, killavoor koos ja reis võib alata.

Võtame oma esimese sihi lõunasse Namibi kõrbe suunas, et jõuda õhtuks Sesriemi, mis on väravaks imelistesse liivadüünidesse.

Namibi kõrb on maailma vanimaid kõrbi, mis oma laiemas tähenduses laiub kahetuhande kilomeetri ulatuses mööda kogu Namiibia Atlandi ookeani rannikut Lõuna-Aafrikast Angoolani. Kõrbe nimi tähendab tõlkes tohutut välja ja on andnud nime ühtlasi ka kogu riigile. Kui lääne osas laiub Namibi, siis kesk ja idaosas Kalahari kõrb. Riiki, mis on oma pindalalt pea 20 korda Eestist suurem, asustab vaid paar miljonit elanikku, olles sellega hõredaima rahvastikuga riikide hulgas teisel kohal peale Mongooliat. See tähendab ühtlasi ka seda, et vahemaad erinevate vaatamisväärsuste vahel on märkimisväärsed, reeglina 400-500 kilomeetrit. Kogeme neid lõputuid vahemaid kogu meie reisi ajal.

Esimesed 90 km on igati korralik asfalttee, teeme väikese vahepeatuse Rehobothis ja seejärel pöörame kursi lääne suunas, kus asfalttee läheb sujuvalt üle kruusateeks. Kõik eelnev tundubki juba liiga mugav ja mitte aafrikalik. Hea on aga see, et tee on lai ning kohati ei saa arugi, kust kollane kiviklibune tee samavärvi kõrbeliseks lauskjaks maastikuks üle läheb, nii et kuigi auto rapub korralikult, saame ikka 80-90 km rauas hoida.


 
Peale lõunat kella neljaks jõuame lõpuks Sesriemi, mis on kämping keset kõrbe. Kui hommikul alustasime Windhoekist, oli temperatuur 30 kraadi, sihtkohas aga juba 42. See on tõeline leitsak. Autost välja astudes lööb põrgulik kuumus pahvakaga näkku. Ei mäleta, et oleks sellist hõõguvat kuumust varem kogenud. See lausa kõrvetab. Eriti suureks katsumuseks on see lastele, kes kuuma trotsides uimastena autost välja taaruvad. Ainsaks varjualuseks on bangalo tüüpi õlgkatusega suur pambusseinadega vastuvõtu ala, kust aegajalt jahutavad briisid läbi puhuvad. Istume siin maailma servakese peal, joome külma õlut, puhkame kuumusest ja üritame aklimatiseeruda. Laura kirjutab koju Mammale oma esimese postkaardi värskete muljetega: Tsau Mamma, Mihkel ja Pets, meil on siin on üle 40 kraadi sooja ja palju loomi. Liiva tormab peaaegu kogu aeg. Kindlasti on teil Eestis palju parem. Aafrikas on suht nõme.

 

Sellise siira ülestunnistuse peale otsustame, et samal õhtul enam midagi uut ette ei võta. Sööme, joome, käime välibasseinis ujumas ja teeme korraliku õhtusöögi. Õhtul võtame esimest korda ka oma auto katusetelgid lahti. Kõik sujub kiiresti ja hästi. Isegi magamine on igati OK. Kuigi õhtul on temperatuur kuskil 30 kraadi kanti ning endiselt üsna raskesti talutav, siis hommiku poole on seda pisut üle 20 kraadi, mis tundus juba jumalikult jahe.   

 

Liivadüünid

Ärkame hommikul aovalges, kui enamus kämparitest on juba oma autosid käivitamas. Kõige varajasemad startisid juba viie paiku, et enne päikesetõusu kohale jõuda. Otsustame, et ei hakka lastega koos üle pingutama. Võtame rahulikult – ärkame, teeme kuuma termoseveega hommikupudrud, pakime asjad ja asume teele. Kummalisel kombel on kogu trass alates Sesriemi rahvuspargist asfalteeritud, sõida nagu linnas! Seda tunnet ei lase aga tekitada maastik, mis tee kulgedes üha ebamaisemaks muutub.
 
  

Liivadüünid nii vasakul kui paremal koguvad kõrgust ning hommikuse päikese valguses paistavad nad erakordselt ilusates punakates toonides, samal ajal kui düünide varjuline külg jääb kontrastselt tumedaks – väga maaliline!Esimene düün millega lähemalt tutvust teeme, on Düün 45, mis saanud oma nime kauguse järgi Sesriemist, asudes 45-ndal kilomeetril.
 
 
 
Varajased ärkajad on düünil juba käinud ja võtavad nüüd selle jalamil hommikusööki. Düün on suhteliselt kergesti ronitav, vaid 150 meetri kõrgune. Veidi tekitab vaid raskust imepeenes liivas sumpamine. Võtame ka meie selle matka ette. Laura on väga viril ja tuleb pika venitamise peale vaid poolele teele. Muus osas on aga kõik väga muljetavaldav. Kuigi päike on juba eredalt säramas, on düüni kontrastne ja looklev hari endiselt oma punakates varjundites teravalt uhke ja suursugune.

Siit 15 km edasi ning siis veel 5 km autoga liivas surfates, asub teinegi väga põnev koht - Deadvlei. Kuigi kraadiklaas näitab vaid 30 kraadi ja tuulehood on jahutavad, on päikese käes ikkagi juba päris karm olla. Sihtkohani on siit veel poolteist kilomeetrit jala astuda ning põrgukuumuses ei olegi see nii lihtne. Nüüd mõistame, miks enamus juba enne päikesetõusu siiapoole vurasid. Deadvlei asub kuni 400 meetri kõrgustest düünidest ümbritsetud oru põhjas, kunagises kuivanud jõe sängis, millest on tänaseks järgi jäänud praguliseks kuivanud savine soolaväli.
 
 
 
Ning see, mis selle koha eriti ebamaiseks teeb on rohkem kui paarituhande aastased mustjad kuivanud Akaatsiate puuvõrad, mis nagu kummituslikud luukered keset elutut välja kangestunult seisavad. Tõeline looduse poolt hüljatud koht. Kunstiliselt lausa postkaardivaadetega koht. 
  

 

Teekond Swakopmundi

Düünid ja Deadvlei külastatud, teeme veel kiire lõunasöögi Sesriemis ja võtame suuna Swakopmundi suunas. Enne sihtpunkti peatume ka Walvis Bays, mis on tuntud kui Lõuna - Aafrika suurimaid flamingode peatumiskohti. Hetkel on siiski merevesi madal ning seetõttu ka flamingod kaugel taamal nii et roosad väljad jäävad meil seekord kogemata.
 
   
Flamingosid otsides jõuame aga lõpuks ühe suure soola-tehaseni. Nagu kohapeal selgub, siis toodetakse Walvis Bays 90% kogu lõuna-Aafrika soolavajadustest. Avanev vaatpilt on vapustav – valged kõrged soolamäed loovad tunde justkui oleksime lumistesse mägedesse sattunud.

Korralik kõrgendatud asfalttee WalvisBayst Swakopmundi kulgeb 40 km mööda Atlandi ookeani kallast põhja suunas. Tee on just kui liivatamm, mis takistab liiva pealetungi sisemaalt ning kõik mis jääb maantee ja rannajoone vahele, on looduselt kätte võidetud maa. Sellel kitsal ribal käib aktiivne ehitamine ja uute asumite rajamine. Saksaliku täpsuse ja järjekindlusega.

 

Swakopmundis

Veedame kogu päeva Swakopmundis. Algselt olime plaaninud siinsetest supermarketitest kokku osta kogu oma reisi toiduvarud kuid Tallinnast sai viimasel hetkel päris korralik kuivtoidu tagavara siiski juba peale laetud ja tänu sellele saame tervet vaba päeva siin linnas nautida.

Swakopmundis domineerivad valged inimesed, enamjaolt Saksa päritolu, musta nahavärviga inimesi näeb vaid teenindavatel töödel. Namiibia oli kuni esimese maailmasõjani osa Saksa impeeriumist ja kandis tol ajal Saksa Edela-Aafrika nime. Hiljem liikus Namiibia Lõuna-Aafrika Vabariigi koosseisu ning saavutas isesesvuse aasta enne Eesti taasiseseisvumist. Kuigi saksa koloniaalperioodist on juba rohkem kui 100 aastat möödas ning riigi ametlik keel on täna inglise keel, on siin üllatavalt palju tunda Saksa mõjutusi nii kultuurilises plaanis kui igapäevases tänavapildiski.

Linn on ülimalt läänelik ning sellist Aafrikat, mida me seni Lääne- või Ida-Aafrikas kogenud olime, siin juba ei kohta. Söögikohad on enamasti Saksa köögiga. Nii et bratfursti ja hapukapsast saab vajadusel kõikjal. Leiame lõunasöögiks juhuse tahtel ühe Aafrikaliku restoran-kohviku, kus saame kenasti aega viita. Nagu ikka, siis Laura puhul läheb toidu valikuga taas asi nutuni välja, aga tasahilju oleme talle selgeks tegemas, et Aafrikas väga valikuid ei ole ning süüa tuleb seda, mis on.

 

Tuhanded merilõvid

Ärkame varavalge, kell kuus, et hiljemalt pool kaheksa startida. Lõpuks kui killavoori liikuma saame, selgub, et Laura poolne auto uks ei lähe lihtsalt enam kinni. Lukuga on mingi jama ja see ei kuuletu absoluutselt. Helistame autorendi firma omanikule Mortenile ja õnneks on tal siin linnas remonditöökojas ka oma kontakt olemas. Kimame sinna ja kella üheksast saame ka lõpuks liikuma. Täname õnne, et see ei juhtunud hiljem teel olles.

Cape Cross asub 125 km mööda Atlandi ookeani kallast Swakopmundist põhja suunas. Koht on tuntud, kui üks suurimaid merilõvide kolooniaid maailmas. Oleme loomade arvukuse osas pisut eelarvamuslikud, kuna Walvis Bay Flamingode vaatamiskogemus näitas, et lindude arvukus sõltub hooajast. Õnneks ei pea me pettuma. Merilõvid paiknevad siinkandis aastaringselt ja neid on siin tõesti kümneid tuhandeid. Külaliste keskuse tädi väitel lausa 150 tuhat.
 
  
November ja detsember on poegimise periood ning väikseid musta kasukaga hülgepoegasid on kõikjal kuhu silm ulatub. Mõned alles nabavöödiga emaküljes. Eriti lastele on see suurepärane ja vägagi elamuslik kogemus.
 
 

Swakopmundist põhja poole jäävat Atlandi rannikut nimetatakse Luukere rannikuks. Portugali meresõitjad nimetasid seda ka Põrgu Väravateks. Loendamatu arv laevu on siin rannikul jäänud tormide kätte. Merehädalised, kes imekombel pääsesid uhuti randa, kus neid ootasid vaid sadade kilomeetrite ulatuses elutud liivaväljad.

Veel tänagi on siin näha hulgaliselt kummituslikke laevafrakke vedelemas. Et seda kõike ka oma silmaga näha, peaks eraldi paar päeva selleks planeerima. Kuna eelistame elutule loodusele aga pigem elusat, liigume nüüd juba sisemaa suunas, et külastada kõigepealt Damara hõimusid ja seejärel liikuda Opuwosse, Himba hõimudele külla. 

                                     

Kaljujoonised

Valime õhtuseks sihtkohaks Twyfelfonteini, Damaara- maa südames asuva ja Unesco kaitse all oleva piirkonna, kus saab tutvuda siinsete kunagiste põliselanike, bushmanite, kuni 6000 aasta vanuste kaljujoonistega. Kohale jõudes selgub, et rahvuspark suletakse siin suht varakult ning olemegi jäänud värava taha. Õnneks on meie planeeritud kämpingukoht lähedal ja saame oma külastuse sujuvalt planeerida järgmiseks päevaks.

Ööbime Xaragu kämpingus, kirjade järgi lux kämpingus, kus luksus tähendab eraldiasuvat puidust hütti koos tualeti ja kraanivee toruga. Elekter sinna hulka ei kuulu, sest seda siin lihtsalt ei ole. Õhtu saabudes süüdatakse aga õlilambike ja valgus saabubki. Natuke kõhedust tekitab lisainformatsioon, et piirkond asub elevantide asualal ja juhul kui nendega ööbimiskoha jagamine ei peaks sobima, siis raha ei tagastata. Kuna aga vihmaperiood pole veel alanud, siis laagriplatsile meid segama keegi siiski ei tule. Nii et pakime end lahti ja jälgime kuidas Aafrika päike silmapiiri taha loojub.
 
 

Laagriplatsi töötajaskond on igati sõbralik, eriti üks nooremapoolne owambo naisterahvas, kes on siin tööd alustanud just äsja. Selgub, et ta oli üsna pika matka Angoola piiri äärest ette võtnud, et endale tööd leida ning lõpuks Xaragu kämpingusse maandunud. Naine oli uhke ja rõhutas korduvalt, et Namiibia esimene ja ka teine president olid mõlemad owambod. Mis peale hilisemat googel`damist vastas ka tõele ja oli igati loogiline, sest owambod on suurim etniline grupp Namiibias.

Ärkame taas kuue paiku, lapime telgid autokatusele kokku, pakime asjad, teeme kämpingus vastuvõtusaalis kaasavõetud pakinuudlitest kiire hommikusöögi ning asume uuele katsele Twyfelfonteini suunas. Seekord pääseme väravatest sisse ja uudistame kaljujooniseid, mida kohalik damaara rahva esindaja meile entusiastlikult tutvustab. Aeg-ajalt kasutab ta damara keelseid väljendeid ja lauseid ning need on ohtrasti täis klikke, mis muudavad keele kõla igati lõbusaks.

Damaarad

Tagasiteel põikame ka damaraade külasse sisse. Erinevate etniliste gruppide elustiiliga tutvumiseks on Namiibias loodud mitmeid nn elavaid muuseume. Siin saab tutvuda kohalike iidsete kommete ja rituaalidega. Damaarade elav muuseum, on igati autentne, tutvume siin nende igapäeva tegevustega – sepatööga, tule tegemisega, taimedest kogumise ning nendest rohtude kogumise ja kasutusega.
 
  
Kõige põnevam osa on mõistagi kohalik rütmikas tants ja laul. Tants ja laul tuleb neil väga hästi ja ehedalt välja, kõrvaltvaatajatel end absoluutselt segada ei lasta. Damaarad on ülevoolavalt sõbralikud ning isegi Laura, kes esmakordselt niipalju tumeda nahavärviga loomanahkades hõimlasi näeb, söendab nendega koos mõne pildi teha.
 
 

Damaarade juurest lahkudes jäävad teele veel orelivilesid meenutavad kaljuseinad, põlenud mägi ja kivistunud mets – põnevad looduse formatsioonid. Astume sealtki läbi aga kuumus on juba nii suur, et pikemalt olla väljas ei kannata ning võtame suuna Opuwo suunas, et minna külla himbadele. Erinevalt kõikidest teistest etnilistest gruppidest Namiibias ei vaja nemad enda tutvustamiseks elavaid muuseume. Himbad on suutnud säilitada oma kombed ja traditsioonid tavapärases elukeskkonnas külades kõige moodsa pealetungi kiuste.

 

Himbad

Esimesi himbasid kohtasime me tegelikult juba Swakopmundis, kus nad tänaval oma käsitööd müüsid.  Selline tänavakaubanduse tasemel kohtumine on aga pigem ebameeldiv, iga pildi eest nõuti eraldi raha ja oma käsitööd määriti meile kaela  suht agressiivselt. Opuwo ja selle ümbruses olevad himbade külad on aga täiesti vastand sellele, mida Swakopmundis kogesime. See on lihtsalt ebamaine, kui näed kaasaegses linnapildis loomanahkades poolalasti inimesi segamatult oma igapäevaseid toimetusi tegemas, laskmata häirida end muu maailma kulgemisest. Suurim üllatus himbade puhul ongi ehk see, et nad on vaatamata üleüldisele linnastumisele suutnud säilitada oma traditsioonid ja kombed.
 
 

Leiame Aive abiga Opuwost himba, kes on valmis meiega lähiümbruse küladesse kaasa tulema. Ta on ennegi teejuhiks olnud ja soovitab meile esimese asjana teha külaskäik kohalikku supermarketisse, et külakosti varuda. Ostame siit kaasa mõned suured riisikotid, erinevaid toidukaupu. See on oluline, et saada kohe alguses külaelanikega hea kontakt ning ei peaks iga foto pärast eraldi kauplema hakkama.

Himbade küla on nomaadidele omaselt tüüpiline primitiivne puitroigastest ümbritsetud territoorium, kuhu on püstitatud kümmekond õlgkatusega savihütti. Päevasel ajal on külas vaid naised ja lapsed, sest mehed on loomakarjaga väljas. Külas elavad koos ühe suure pere liikmed. Siin näiteks kolm täiskasvanud meest, kümme naist ja 30 last või umbes sinnakanti, sest täpset arvu ei saa isegi kohalikud kokku.

 

Mitme naise pidamine on siin normiks. Kuigi raha oskavad himbad üsnagi hästi lugeda, on tähtsaimaks käibevahendiks endiselt siiski lehmad. Traditsiooniliselt on siin kõik mõõdetav lehmade arvuga, ka elu. Näiteks kui tapad mehe, pead maksma 35 lehma, kui tapad naise, 45 lehma. Pangem tähele, naise elu on mehe omast väärtuslikum. See on patriarhaalses kogukonnas päris üllatav, hõimupealikuks on siin alati meesterahvas. Loogika on aga vastavalt kohalike selgitustele veenev - naine on väärtuslikum, sest annab järglasi ja näeb suuremat vaeva.

Visuaalselt on himbad teistest Namiibia hõimudest selgelt eristuvad eelkõige oma sügavpunaka nahavärvuse ja huvitavate saviga kaetud patside poolest. Välimuselt meenutavad nad vägagi lõuna-Etioopias Omo orus elavaid hamereid. Silmatorkavalt atraktiivne nahavärv kannab lisaks dekoratiivsusele ka praktilist eesmärki ning juustesse sätitud soeng näitab lisaks ilule ka sotsiaalset staatust. Puberteedieas on noorel himba tüdrukul vaid kaks patsi ja need langevad laubale, peale puberteeti kaunistatakse ennast rastapatsi sarnaste punutistega, mis kaetakse ookri ja võirasva seguga, need katavad endiselt ka nägu. Alles siis kui noor naine on valmis abiellumiseks, võib näo patside alt nähtavale tuua, et potentsiaalsed kosilased nägu näeks.

Kuna vesi on juba ajalooliselt siin piirkonnas olnud väga piiratud ressurss, siis pesemise peale seda ei raisata. Himba naised ei pese ennast kunagi veega vaid  kasutavad aseainena suitsuvanne, mis tehakse kohalike taimede baasil. Keha värvimiseks kasutatakse otjize pastat, mis saadakse võirasva, punase ookrikivi pulbri ja kohaliku aroomi taime kokku segamisel. Tulemuseks on savijas kehakreem, mis kaitseb kuuma päikese ja malaaria sääskede eest ning annab omakorda ka eristuvat aroomi, mida himba naised uhkusega looduslikuks lõhnaõliks kutsuvad. Laseme ka meie oma näod punase võidega üle maalida. Hiljem linnas punaste nägudega ringi käies on pettumus suur -  sellest ei tee ükski vastutulija erilist numbrit, sulandume sujuvalt massi.

 

Kergelt peale kantud näokatte maha saamiseks tuleb hiljem aga päris palju vaeva näha. See on korralikult nahal kinni ja kõik kraanikausski korralikult punane. Mälestuseks himbadest jääb meile aga hulgaliselt loomanahast, metallvõrudest ja sulgedest valmistatud kauneid eksootilisi ehteid, mida himba naised oma kaelas, juustes või kätel kannavad.

 

Hererod

Opuwo tänavatel jääb silma ka üks teine eristuv hõim – hererod. Nad on tegelikult lähedases suguluses himbadega, kes samuti räägivad bantu keelegruppi kuuluvat herero keelt. Kuid nende eripäraks on uhked silmatorkavad kostüümid, mida tunneb kaugelt ära nende värvikate toonide, laia joonega kleitide ja peakatete poolest.
 
     
  
Hererode lähiajalugu on tegelikult üsna kurb. Ligi kolmveerand hererode populatsioonist hukati eelmise sajandi alguses Saksa kolonisaatorite poolt. Seda peetakse ka 20-nda sajandi esimeseks genotsiidiks. Herero sõdalastel oli tavaks kanda hukatud saksa sõdurite vormi, uskudes et nii saavad nad osa surnud sõduri energiast. Ka herero naiste riietus on saanud mõjutusi Saksa misionäridelt ja kaupmeestelt.

Õhtu vedeleme Opuwo country lodges taastume päevasest kuumusest. Paarikümne kraadine basseini vesi tundub neljakümne kraadises õhus raudkülmana. Ööbime kohalikus kämpingus, mis on lodgest veidi eemal.

 

Etosha

Etosha rahvuspark laiub aukartustäratavalt suurel territooriumil, kattes võrdlusena mõõtmetelt enam kui pool Eesti pindalast. Algselt oli plaanis kasutada parki sisenemiseks lõunapoolset Andersoni väravat, aga Opuwo poolt tulles tundus mõistlikum siseneda teele jäävast Calteni nimelisest lääne väravast. See andis ühtlasi võimaluse sõita kogu rahvuspark risti läbi. Kohe värava ees tervitavad meid  nagu muuseas puude lehti ampsates kaks suurt kaelkirjakut. Eestis olles mõtled küll, et neid kõiki on ju nii mitmeid kordi loomaaias nähtud ja mis seal ikka üllatavat olla saab kui pärislooduses samu loomi kohtad aga reaalsus on siiski teine. Esimesel hetkel ikka täiesti üllatav ja isegi uskumatu vaatepilt. 
 
 

Selle tundega ostame rahvuspargi väravast endale ka piltidega kataloogi, kus on üles loetletud kõikvõimalikud loomaliigid, putukad, roomajad ja linnud, kellegi siin kohtuda võib ja neid liike on sadades. Teel Okaukuejosse, meie ööbimiskohta, kohtame peamiselt sõralisi - impalaid, antiloope, sebrasid, kaelkirjakuid ja lisaks ka elevante, jaanalinde.

  
Vihmahooaeg on rohkem kui kuu võrra edasi lükkunud ja tänu sellele saab loomi hõlpsasti näha veesilmade juures, mis siia Etoshasse on  loomade tarbeks loodud. Tee peal märkame asustuse silti, viita Dolomite lodge ja otsustame sisse keerata - huvitava kohaliku disaini ja supervaadetega koht! Saame siin lõunatada ja end veidi sirutada ning liigume tempokalt edasi järgmise ööbimiskoha poole.

Eelmisel ööl Opuwos hakkas üks telk avanedes liigendkohast murduma ja helistasime rendifirmasse, et meile asenduse saadaksid. Nüüd kämpingusse jõudes oligi meie üllatuseks asendustelk kohale saabunud. Transport oli ikka ootamatult kiire ja operatiivne kui arvestada siinseid vahemaid.

Kämping ise oli väga rahvarohke ning esimese tutvuse loomadega saab siin teha ka kohe kämpingu territooriumi kõrval oleva veesilma juures. Kui väga kannatlik olla ja kogu päeva viitsida siin istuda võiks pea pool kõikidest siinsetest loomadest ära näha, no vähemalt enamuse suurest viisikust – elevandi, lõvi, pühvli, võib olla ka leopardi ja ninasarviku.

Kuna aga kihk on siiski pigem ise metsikut loodust avastama minna, võtame esimese sõidu ette juba vahetult enne päikeseloojangut. Loomade vaatlemiseks ongi parimaks ajaaknaks kas päikese tõus või loojang. Keset päeva on shansid juba oluliselt väiksemad, sest vähemasti suuremad kaslased on siis oma öise jahisaagi juba pintslisse pistnud ja selle peale uinakut tegemas.

Sõidame kämpingu tarastatud territooriumilt välja ja võtame suuna Etosha soolaväljade suunas. Pöörame spontaanselt esimesest kõrvalteest väiksemale haruteele võsade vahele ja kaua polegi vaja tiirutada - ühel hetkel seisab meist kümnekonna meetri kaugusel uhke ninasarvik ja põrnitseb meie poole. See on hea üllatus, sest suur ja maskuliinne ninasarvik, kel sisuliselt puudub looduslik vaenlane, on siiski suhteliselt arglikud ning naljalt sa nendega silmitsi ei satu. Sõidame edasi ning üsna pea märkame lõvisid, kes rohu sees otsivalt ringi vaatavad. Pimedus on saabumas ning õhus on tunda ärevust, ööelu intensiivistub ning siis kui meiesugused tavaliselt magama suigatavad, siin alles tegelik elu hakkab. Tiirutame pikalt ringi, näeme naudime avanevaid vaatepilte. Ühel hetkel kui olime valvsuse kaotanud, turgatab meelde, et kas polnud mitte nii, et enne päikeseloojangut peaks kämpingus tagasi olema. Kontrollin märkmetest üle - jah, loomulikult nii ongi! Pool tundi juba loojangust möödas, pimeneb kiirelt ja meie alles 30-ne kilomeeri kaugusel kämpingust. See võtab mõneks hetkeks ikka päris kõhedaks, sest olime eelnevalt juba kuulnud legende, kuidas peale päikseloojangut pannakse väravad kinni, sisse ei saa ning ainsaks valikuks oodata aia taga autos hommikut. Mis siis, et oled ju kämpingusse sisse registreerunud ja ööbimise eest tasunud.

Lisame kiirust, aga palju ei saa, sest üha rohkem on oht mõni metsakodanik pimedas alla ajada. Ühel hetkel ongi suur emalõvi risti tee peal ees. Aga see pole veel kõik. Teeserval seisab vähemalt seitse hüääni, kes lõrisedes lõvi poole jõllitavad. Seisatame auto ning üritame mõista, mis toimub, aga väljas on juba liiga pime. Viimased päiksekiired veripunasel horisondil heidavad punakat varjundit üle maantee, mis muudab nähtavuse veelgi raskemaks ning nii jääbgi meile selgusetuks, kas hüäänid ka tegelikult üritavad rünnata lõvi, mis tundub vähetõenäoline, või hoopis käib võitlus murtud saagi või territooriumi pärast.

Lõpuks peame siiski mootori käivitama ja edasi liikuma. Väga kahju, sest tundub, et nüüd see õige elu alles hakkab. Kämpinguni jõudes, on kogu territoorium kummaliselt kottpime ja väravad suletud. Prõmmime uksel ja lõpuks ilmub üks unine vennike välja, kes meid asjasse süvenemata varuvärava juurde suunab. Sõidame sinna ja õnneks on pargist väljuva tee väravad veel avatud, kust kohe ka luba küsimata vastassuunas sisse pressisime. Kohe on ka kohalikud valvurid kohal, vehivad närviliselt oma taskulampidega kottpimeduses, sest nagu peagi selgub, on elekter kogu territooriumil kadunud ning meile hakatakse selgitama rangeid reegleid. Kuna aga oleme end juba parki sisse pressinud, on selge, et vabatahtlikult me end siit loomade vahele välja tõsta ei lase. Seletame põhjalikult, kuidas auto mootor tee peal katki läks, millist vaeva me selle parandamisega nägime ning lõpuks päädib vaidlus sellega, et jätame oma paberid valvuri lauda ning lepime kokku kohtumise hommikuks, kui suur ülemus kohale tuleb.

Hommikul ärkame enne kuute ja läheme pargi kõrval oleva veesilma äärde loomi vaatama. Selgub, et oleks pidanud veerand tundi varem tulema, sest äsja olevat looduse kroon lõvi just lahkunud. Meile jäävad vaatamiseks vaid toiduahela järgnevad osad - sebrad, impalad ja antiloobid. Nüüd kus päike väljas ja linnud rõõmsalt sädistamas, tundubgi kõik vastukaaluks eelneval õhtul nähtule jälle taas nii üllas ja sulnis. Nagu paradiisi kujutaval maalil, kus kõik loomad sõbralikult koos eksisteerivad. Paraku näeme meie siinsel pildil vaid neid, kes öises olelusvõitluses ellu jäid.
 
 

Võtame täna väga rahulikult, sööme hilist hommikusööki ja vedeleme basseini ääres. Päike on kuum ning kaua ei kannata päikese käes olla, varju all on veel olla täiesti talutav. Vahepeal käib Aive ka suure ülemusega kohtumas, et dokumendid tagasi saada. See läheb õnneks libedalt, sest onule on vahepeal kümme korda suuremaid probleeme tekkinud ning meie teema on selleks korraks maas.

Edasi liigume ida suunas, Namutoni kämpingusse. Lõuna ajal kerkib temperatuur taas üle kolmekümne ja see tähendab ühtlasi, et sellise kuumusega siin suurt kedagi ringi uitamas ei näe. Kui mitte arvestada antiloobilisi, kes on juba nagu tapeet seinal. Tasapisi oleme ka juba ise kuumusega harjumas ning aru saanud, et autos ei ole konditsioneeri tark kasutada. Pigem hoiame auto aknad lahti ja üritame tuulebriizidest kosutust saada. Teeme vahepeatuse Halali kämpingus, mis on suurepärane koht järgnevaks kosutavaks supluseks jahedas basseinivees ja karastavaks õlleks ning jätkame matka. Namutoni, kuhu õhtuks jõuame, on oluliselt rahulikum koht, vähem inimesi ja looduski juba rohelisem. Esmakordselt on kämpingu koht muru peal.

Järgmisel hommikul teeme veel viimased tiirud lähimate veesilmade ümber. Kaelkirjakuid on seekord kohal kohe hulgim. Loendame siin neid kokku pea paarkümmend!

Ilus punkt Etoshale, lehvitame neile ja vurame edasi Rundu suunas, mis jääb Namiibia lõuaserva, vastu Angola piiri.

   

 

Jõulud Rundus

Nelisada kilomeetrit ning kliima ja loodus muutub pea täielikult. Liigume poolkõrbelisest kliimavöötmest pool-troopilisse. Kõik läheb silme all aina rohelisemaks ja lopsakamaks. Mida lähemale Rundule, seda sünkjamaks läheb ka taevas. Esmakordselt peale teist nädalat saame näha vihma ja see on ikka tõeline vihm. Taevas müristab täie raginaga, tuuleiilid puhuvad hooti üle tänavate nii, et roigasaedadega ümbritsetud bambushütid kohati liiva iilide alla mattuvad, välk sähvib täiega. Kohalikud ei lase sellest end aga väga segada. Lapsed sebivad karjakaupa mööda teeääri ja lehvitavad sõbralikult kui neist möödume. Tasapisi hakkame harjuma juba ka vasakpoolse liiklusega. Vasakusse ritta hoidmine tundub juba iseenesest mõistetav, ka vasaku käega käigu vahetamine ei tundu enam suuremat sorti väljakutsena. Mis aga endiselt harjumatu, on vastaspool asuv suuna näitamise kang. Ikka ja jälle lõppeb suuna näitamine sellega, et kojamehed käivad klaasil edasi-tagasi.

Lõpuks maabume Kawai jõe kaldal, Tambuti lodege`s. Üle jõe paistab juba Angoola. Igati kena  kohakene, kus jõulud rahulikult vastu võtta. Tellime õhtuks Oryxi liha ja kohalikku jõekala, lisaks ka Lõuna Aafrika Pintoage`i. Liha ja kala ei ole kül suuremat sorti maitseelamused, aga see eest eksootilised ja Aafrika kohta võib igati rahule jääda. Lastele on vahepeal päkapikud külas käinud, vaatame kinkide lahtiharutamist ja elame üllatustele kaasa.

Jõulu esimest püha tähistame kohalikus katoliku kirikus, mis on omaette kogemus. Kirik on pidulikes rõivais inimesi ääreni täis, meeleolu ülev. Kõik õõtsuvad edasi- tagasi käte ja kehaga hoogsalt õõtsudes, teada- tuntud jõululaule saadavad afrotrummid ja häälekad huilged. Arvestades meie põhjamaist ülimalt tõsist ja konservatiivset jõululiturgia formaati, on see siin kõik vägagi elamuslik ja nauditav.

 

Kawango jõgi

Jõulukontserdi meeleoludes jätkame oma reisi edasi mööda Caprivi maakitsust ida suunas läbi Divundu ja Kongola, et jõuda õhtuks Kawango kämpingusse. Caprivi on kitsas pea 500 km pikkune maakitsus, mis jääb põhjast Angoola ja lõunast Botswana vahele. See rajati jõuga Saksa okupatsiooni ajal, et saavutada juurdepääs Zambesi jõeni ja sealt edasi Saksa Ida-Aafrika kolooniani, mis oli osa tänasest Tansaaniast.

Teepeale jääb mitmeid rahvusparke. Peame aga tegema valikuid ning eelistame otse Kawangoni sõita ja külastada sealset rahvusparki.

Kawango lodge`i jõudes selgub ootamatult, et oleme meie tegelikust telkimiskohast juba mööda põrutanud. Kohapealne vaatepilt hellitab silmi, disain on elegantne ja lux-Aafrikalik. Arvestades võimalikku vihmasadu, maksame seekord lisaks ning saame ööbimiskohad telkmajades või täpsemalt öeldes luksustelkides, mis kujutavad endast postidele tõstetud puitalustel olevaid presentriidega kaetud karkasse jõe kaldal. Telgid on igati toredad ja mugavad, eraldi magamistoa ja maitsekalt sisustatud tualetiga. Ning väga ilusa vaatega jõele, mis otse meie juurest mööda vuliseb.
  
 

Enne pimeduse saabumist sõidame ka rahvusparki. Esmane eelistus on võtta pigem jõematk, aga kuna kauguses juba müristab ja lööb välku, siis paadisõitu ei söendata pererahva poolt ette võtta. Paat on metallist ja liigagi magus sihtmärk äikese jaoks.

Paneme oma autole käigu sisse ja kimame pargi suunas. Mõnikümmend kilomeetrit sõidetud, läbime ühe paljudest tavapärastest küladest, kus rahvas veel meeleolukalt jõulu esimese püha järgselt külatänaval ringi hängib. Liigume mõõduka kiirusega, nii umbes 50 km tunnis, kuni ühel hetkel üks uljas noor neegrinaine hakkab kätt vibutades meie auto poole liikuma. Jüri on seekord roolis ning üritab kiirelt auto vastassuuna vööndisse kallutada, et mitte lasta ennast üksikust lehvitajast segada. Naisterahvas aga läheneb ja läheneb ning lõpuks hakkab hoo pealt auto poole hüppama. Jüri teeb veel viimase järsu pöörde vasakule, et kokkupõrget vältida, mis ka õnnestub, aga naine jõuab siiski käega vastu juhi poolset peeglit prahmatada nii, et killud lendavad ning seejärel vajub teele kotina kokku.

Peatume kohe ning peale esimesest ehmatusest taastumist saab üsna pea selgeks, et kogu küla on end pühade puhul pildituks joonud ja ei saa veel arugi millisest õnnelikust õnnetusest on nende suguõde pääsenud. Õnneks tuleb juba eemalt vanemaid inimesi ning naisterahvas, kes kerge käekriimustusega pääseb, toimetatakse tee äärde istuma.

Kõik oligi seni juba siinset liikluskultuuri arvestades liiga hästi läinud. Ohkame sügavalt ning kaalume selles parajas shoki olukorras ka lodge`i tagasi minekut, aga kuna päike pole veel loojunud, otsustame kõige kiuste ikkagi rahvuspargi üle vaadata. Temperatuur on juba õhtuselt jahe ning park on võrreldes seniste Namibia poolkõrbeliste loodusparkidega väga lopsaka taimestikuga. Kohati läheb tee puude vahel nii kitsaks, et autoga on suisa keeruline läbi pressida. Looduslik keskkond on igatahes ümberringi väga eksootiline. Maha kukkunud puud ja nendel kasvavad erinevad ronitaimed, huvitav linnulaul ja taimestik.

Mida aga ei ole, on loomad, sest ohtrad vihmavalingud on sundinud neid pigem põõsaste varju, kui lagendikel ja teeradadele huitama. Enne lahkumist märkame aga siiski puude all esmakordselt pühvleid ja päris hulgaliselt. Neli suurest viisikust on nüüdseks nähtud.

 

Peegli paranduses

Alustame päeva lahenduste otsingutega, kuidas katkine juhipoolne autopeegel korda saada, mis eelmisel õhtul puruks löödi. Ilma tahavaate peeglita edasiliikumine oleks ilmselgelt liiga riskantne. Autoremonditöökojast pole mõtet muidugi unistadagi ning sobilikes mõõtmetes peegli aseainet ei leia me ka lähimast suveniiripoest. Lõpuks sebib üks kohalik külamees meile umbes käelaba suuruse murtud servadega peeglitüki, mille ta ilmselt kodus suurema peeglitüki purustamise tulemusena on saanud. See tundub igati sobilik ning rullime tüki isoleeriga korralikult auto peeglihoidja külge kinni. Tulemus on täitsa talutav ning nagu hiljem selgub, kestab see kenasti meie reisi lõpuni välja.

   

 

Kawango küla: Elevandi kaka insight

Auto taas liiklemiskõlbulikuks saadud, jätkame oma hommikut Kawango küla tuuriga. See osutub senistest külastustest paraku kõige turistilikumaks aga mõningaid tarkuseteri on siit siiski kõrva taha panna. Nagu näiteks see, et elevandi sõnnik on igati praktiline abivahend. Hambavalu korral pannes seda vastu hamba iget, on tal paistetust leevendav toime. Veelgi enam, kui elevandi sitt alla neelata, aitab see kõhulahtisusest kergesti jagu saada. Lisaks on ta tänuväärne lõkkematerjal ning selle aromaatse lõhna ja suitsuga kõik sääsed eemale peletada. Vot nii!

Täna on plaanis kahe riigipiiri ületamine, kõigepealt Namiibia-Botswana piir ja seejärel Botswana-Zimbabwe piir, et õhtuks ühe otsaga Viktoria joani jõuda. Arvestades meie seniseid piiriületamise kogemusi nii lääne- kui ka ida-Aafrikas, kõlab kõike seda ühe päevaga teha võimatu missioonina. Tuginedes aga kohalike soovitustele, võtame selle siiski ette. 

"Namiibia-Botswana-Zimbabwe" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD

PILDID