Uus-Meremaa
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Mööda Sepiku ürgjõge

september 2011
Melaneesia saarestikus

Alustasime oma värvika seltskonnaga Sepiku avastamist Sepiku jõe ülemjooksult Ambunti külast, kuhu jõudsime peale kahepäevast teekonda, loksudes arutult kihutava bussiga mööda maalilisi mäekülgi Gorokast Madangi, sealt lennukiga üle Sepiku valgala, suunaga Wewaki poole, kust omakorda minibussiga mööda mäeharju ja auklike teid Pagwisse ja lõpuks kitsa ühepuu kanuuga Ambuntisse. Selline teekond on tõsine seiklus koos sinna juurde kuuluvate üllatuste ja ootamatustega.

Lohutab vaid see, et mida raskemini on kohad ligipääsetavad, seda rohkem saab näha puutumatut loodust ning põnevaid hõimuinimesi ja nende erakordset kultuuri.

Sepiku jõgi on üks maailma suuremaid jõgikondasid, voolates üle tuhande kilomeetri ulja serpentiinina läbi mägede, troopiliste vihmametsade ja soomaade, suubudes lõpuks Paapua põhjarannikul möllavasse Bismarcki merre. Sepiku ümbrus ehk kaldapealsed on põnevad selle poolest, et on olnud tuhandeid aastaid tihedasti asustatud asuala paljudele erinevatele hõimukultuuridele ja  kümnetele erinevatele keeltele. Kuigi tänapäeval liiguvad edumeelsemad kohalikud siin juba motoriseeritud kanuudega ja kannavad suht läänelike riideid – sortse ja T-särke, siis eluviis ja kombed on endiselt väga paljus samad, kui nende esivanematel sajandeid tagasi.

Ehk siis nii algas meie visiit kiviaegsesse troopilisse kogukonnaellu.

Seiklesime kohalike hulgas viis päeva ja tunnetasime oma keha iga rakukesega seda olemist, mida nad tuhandeid aastaid viljelenud on. Liikusime sarnaselt kohalikega ehedas ühepuu kanuus ja jagasime meie giidi Cyriliga tema koduaset. See oli tüüpiline paari-meetri kõrgustele vaiadele ehitatud hütt, bambusmattidest seinte ja saagopalmi lehtedest katusega. Majas on kaks tuba - pererahva magamisruum ja üks suur eesruum. Magasime eesruumis madratsitel sääsevõrgu all. Samas ruumis tegi peretütar nii meile kui kogu perele savikausile laotud tuleasemel iga päev süüa. Korstnat tare-tarekesel ei olnud ning suits otsis inimeste vahelt ise teed majast väljumiseks, meenutades vägisi meie suitsutaresid paar sajandit tagasi. Toit oli väga tagasihoidlik, valdavalt pataat, saagopalmijahust tehtud leib ning praetud kala. Maitset andsid juurde Wewakist kaasa ostetud konservid ja nagu meil kõnekäänuks sai: ei ole maitsetut sööki vaid on vähe ketšupit:) Söömine toimus põrandal ja luksuslikku pesemisvõimalust pakkus vihmavee tünn maja ees, kust sai kopsikuga endale vett pähe kallata. Kui sellest küll ei saanud, võis end vabalt ka mudases jõevees loputada.







Ambunti küla ülem-Sepikul, mida kõige esimesena külastasime oli igati kena olemisega. Õhtuhämaruses jõudsime teha veel pooleteise tunnise külastuse Kamandjani külla, mis asus umbes 400 meetri kõrgusel jõe pinnast ning pakkus imelisi vaateid looklevale Sepiku jõele.



Kui liikuda siit mööda jõge veel kolm päeva ülespoole ning ronida mööda mägesid, võib jõuda ka päris ehedate, läänelikest elukommetest veel täiesti puutumatute, hõimudeni. Selleks meil aga sel korral paraku aega ei olnud ning polnud ka hullu, sest traditsioonilist eluviisi koos sinna juurde kuuluvate rituaalidega kohtab kuni alamjooksuni välja. Kuid midagi peabki alati jääma kripeldama, et oleks põhjust kunagi taaskord tagasi tulla.

Vaikse ookeani saared sh Paapua Uus-Guinea on olnud lääne misjonäride üks lemmikpaiku, kus oma usku kuulutada. Kuigi nende mõjutusel on nii mõnedki tavad muutunud, näiteks kadunud on peaküttimine ja inimliha söömine, siis kristlus on endiselt sügavalt segunenud vanade uskumuste ja kommetega. Sepiku inimesed on tõsine nn krokodilli- rahvas, nähes nendes elukates suurt hingelist jõudu. Kesk-Sepikus viiakse veel tänini läbi initsiatsioone ehk meheks saamise riitusi, kus noorte metsaelanike rinnale, seljale ja reitele lõigatakse sadade lõigetena krokodilli nahka imiteeriv reljeefne muster.  No kas pole muljetavaldav tulemus:



"Teostusviisilt" on see aga tõeliselt brutaalne vaatepilt, võiks isegi öelda, et inimpiinamine. Meie kui valgete inimeste jaoks on selle protsessi jälgimine vägagi kainestav, tuues sind samale tasandile kohalike inimeste elu -oluga, kõik see on niivõrd ehe kogemus, et puudutab kaugeimatki südamesoppi ja paneb üle keha võbelema.

Külastasime Palambei küla varahommikul. Jõudsime siia pärale  peale 3-tunnist ööpimeduses kanuutamist ja pooletunnist jalgsimatka läbi vihmametsa.



Oli suur juhus, et just meie sealoleku ajal viidi siin piirkonnas läbi selle aasta esimest initsieerimist kolme meheikka jõudva metsaelanikuga. Initsiatsiooni läbiviimise koht asus mõnisada meetrit külast eemal ja siia võisid tulla vaid initsiatsiooni läbinud mehed. Keskkond ei olnud meie mõistes kindlasti mitte hügieeniline. Rääkimata initsiatsiooni läbiviimisest.



Alasti noorsandid suruti palkidele lamama ning lõiked sooritati žiletiteraga, mida veel kümmekond aastad tagasi asendas tömp bambuseteravik. Et veritseva kihi alt nahka näha, puhastati seda aeg- ajalt määrdunud käterätikuga. Lõikamise protseduur kestis paar tundi, mille järel saabus protsessi kõige valulikum osa – vette heitmine ja mudase veega haavade hõõrumine.



Kui see üle elatud, kanti haavadele õli ning mehed viidi esimest korda pühamajja - Haus Tambarani, kus nad asetati trummikongide saatel pidulikult lõkke äärde istuma. See pidavat aitama valu leevendada ja soodustama haavade kinnikasvamist.





Valud taanduvad alles mõne nädala jooksul. Seejärel tuleb selgeks õppida küla tarkadelt saadud õpetussõnad ja alles siis on õigus naisevõtule mõtlema hakata. Sedamoodi siis.

Haus Tambaran on Sepiku piirkonnale iseloomulik ehitis ja tähtis osa siinsete rahvaste kultuurist. Tambaran tähendab hinge ja Haus Tambaran tähendab maja, kus elavad hinged. Haus Tambarani nimetatakse tihti ka meeste majaks, sest siia võivad siseneda vaid initsieeritud mehed (ja tänapäeval muidugi juba ka valged turistid), kes istuvad siin tundide viisi mööda seinaääri kulgevatel vaiadele ehitatud bambusmattidel. Majas asuvad ka tabu esemed, mida ei tohi mingil juhul puutuda.
Turisti pilgu jaoks pakub enim silmarõõmu Haus Tambaranide arhitektuur. Need 30-50 meetri pikkused majad on põneva vormiga, mis külade lõikes varieerub.





Lisaks võib leida siit ka kohalikku käsitööd. Maskid, kootud kotid, puunikerdused, kõikvõimalikud kivi ja loomaluudest ehted on väga pilkupüüdvad.





Eriti sümboolsed on kivikirved, mis on veel paarkümmend aastat tagasi olnud täisväärtuslikud tööriistad igapäevase töö tegemisel ja jahi pidamisel.

Peaküttimise meenutusena, mis alles eelmise sajandi alguses lõpetati, on nii mõneski kohas veel alles verekivid, kuhu vastaste pead trofeedena torgati.



Chambri järve ääres valmistatakse savipotte, millest levinumad on poolkausjad tuleasemed, millel ka meie ööbimiskohas sööki vaaritati.

Mõnedes külades, eriti Blackwatersi harujõgede ümbruses, võib näha Kina ja Toea merekarpe, mida veel üsna hiljuti kohaliku raha aseainena kasutati. Selleks, et pärisrahale üleminek lihtsam oleks, andis Paapua riik rahadele samad nimed – rahaühikuks on täna kina, mis jaguneb toeadeks. Metallist ühe kinasel mündil on isegi auk keskele tehtud, nagu endisel kina merekarbil, et seda oleks lihtne nööri otsa lükkida.

Elu Sepikul ei ole lihtne, eriti naiste elu. Suuremas osas näebki tööd siin tegemas just õrnema soo esindajaid. Näiteks isegi kalapüük on puhtalt naiste töö. Tõsi, ohtlik tegevus, nagu krokodillide jahtimine on jäetud meeste teha. Ülejäänud aja võib kohalikke mehi vaid meestemajades mõtisklemas ja elu üle arutlemas näha.

Käisime meiegi kohalikega ööpimeduses krokodille jahtimas, kuigi tulemus oli üsna nigel. Rohkem saime hoopis kalu, mis krokodillide sukeldudes hirmust veepinna kohale hüppasid ja hulgaliselt nõndaviisi meie kanuusse maandusid. Kinni õnnestus püüda vaid üks alamõõduline, alla meetrine krokodilli beebi, mis leidis selle tulemusena uue eluaseme Cyrili koduses krokodillifarmis. Krokodillifarme ehk -aedikuid leiab siin paljude majapidamiste juurest nagu meil kanalaid. Muide, krokodilliliha, mida Cyril meile õhtusöögiks valmistas, meenutas maitselt väga kana liha.

Kui fotodel paistavad Sepiku jõe äärsed külad romantilised ja idüllilised, siis kohapeal olles lisanduvad siia põrgulik kuumus, niiskus ning lõputud sääseparved. Tegemist ju soomaaga, mis on malaariasääskede lemmik-taimelavaks. September on Sepikul üks kuivemaid perioode ning sel ajal langeb veetase mitmeid meetreid madalamale, sulgedes juurdepääse järvedele ja küladele. Päeval on siin temperatuur lausa üle 40-ne kraadi ning madala sügavusega Chambri järvel kuumeneb vesi nii üle, et keeda kasvõi mune. Vee jahutavast toimest ei ole juttugi. Ülekuumenenud vesi tekitab omakorda toksilisi aineid, mis suretab igal aasta hulgaliselt kalu. Veelindudel on siis tõelised pidupäevad, et mitte öelda söömaorgia :)

Viie päeva jooksul sõitsime läbi pea 500 kilomeetrit mööda pea- ja harujõgesid ning ega palju rohkem poleks füüsiliselt suutnudki. Meie giidi Cyrili kohta saab vaid kiidusõnu öelda, sest ta oli igati tasemel ja taibukas, orienteerudes hõlpsasti kõikvõimalikes jõesopikestes ja tundes kõiki külainimesi, kes nendel kallastel elasid. Kui vaadata konteksti siis elada sellistes tingimustes ja samas jõuda välja valgetega aetava turismiärini, on omaette lugu vääriv saavutus. Kohalike hulgas reaktsioone jälgides võis hõlpsasti kogeda, et mees on kõigi kohalike silmis hinnatud ja lugupeetud tegelane.

Cyrili vanemad puutusid valgete inimestega kokku esmakordselt eelmise sajandi alguses ning see oli olnud kummastav kogemus. Suurem osa külast jooksis metsa pakku, kui valge mees mööda jõge paadiga tuli. Vaid Cyrili hulljulge vanaisa oli südant rindu võttes valgetele vastu läinud. See esmakohtumine lõppes kahjuks kinninabimisega kuid hiljem õnnestus tal siiski end vabaks rabeleda. Kui see lugu oleks lõppenud teisiti, ei oleks meil ilmselt täna ka CyrilitJ

Nii et valge mees ei ole siin alati head tähendanud.

Siin me siis koos nüüd seisame: valge turist ja Cyril:


 

TEEKONDVIDEOD