Montenegro
oktoober 2015
Balkani tuur
Olemegi otsaga Aadria mere ääres tagasi. Peale Albaania-Montenegro
piiri ületamist muutus kõik – meid tervitasid korrastatud teed ja külad.
Kitsas aga heas korras tee lookles läbi külakeste kuni
merekallasteni välja. Tegime peatuse tee peale jäävas Bari vanalinnas. Sellelaadseid
kindlus-muuseume oli nüüd tee peale
jäänud pea kümneid, aga siiski oli hea selga sirutada ning kohustuslik käik
läbi turistitänava kindlustuseni ja tagasi ära teha.
Edasi jõudsime Montenegro „glamuuripealinna“ Budvasse. Ka
siin on kena vanalinn, aga kõik näib väga kaubanduslik, hinnadki mitmekordselt
kallimad ning muidugi ka sedavõrd uhkemad ja läikivamad. Siin saime lõpuks ka ujuma
minna. Ükski kohalik sügisel loomulikult ujumas ei käi. Naljatasime, et
tõenäoliselt võib siin mererannas vaid skandinaavlasi kohata, ... mis osutuski tõeks,
kui kõrvalt koduselt tuttavat soome keelset vadinat kuulsime. J
Enne õhtu tulekut jõudsime kohale UNESCO kaitse all
olevasse Kotori vanalinnas, mis on paarkümmend kilomeetrit Budvast edasi. Saime
suurepärase ööbimiskoha vanalinna müüride vahel asuvas hostelis, otse
linnamüürile suunduva värava lähistel. Kuigi kõiksugu vanalinnasid oli sel
reisil juba hulgaliselt nähtud, siis Kotor suutis ületada kõiki ootusi. See on on
tõeliselt elav linn, mis ei ärka ega sulgu koos äride avanemise ja sulgemisega,
vaid siin keeb oma rahulik igapäeva elu, mida aeg-ajalt turistihordad vaid segada
püüavad. Kitsastel tänavatel on üsna lihtne ära eksida, sest linnas puuduvad
tänavanimed, on vaid maja numbrid. Ainsaks orientiiriks on kohe vanalinna külje
alt püstloodselt ülesse kerkiv kaljuseljak, mida mööda kulgeb ka linnamüür.
Seda mööda käisime hommikul ka oma sportliku vormi testimas. Täpselt 1350 sammu
on tipuni ning see võtab korralikult võhmale küll. Ülevalt on see eest aga
päris korralikud vaated vanalinnale ja lahesopis kaarduvale meresadamale.
Kotorist pisut edasi asub linnake nimega Tivat, kus
endisesse laevatehase piirkonda on viimaste aastate jooksul rajatud tõeliselt
glamuurne ostuparadiis ja uhke jahisadam koos sinna juurde kuuluvate uhkete ja
ülikallite luksusjahtide ja -kaatritega. Tundub, et Montenegrost on saamas Aadria
mere põhjakalda luksturismi harrastajate üks lemmikkohti.
Siit edasi võis näha ka teisi luksuslikke kohakesi sh
püha Stefani saart, kus vaid Hollywoodi staaride masti kliendid liikuda
tavatsevad. Kõik see ilu jätkub mööda Kotori lahe äärt, kuni Horvaatia piirini
välja. Viimase peatuse tegime Perastis, mille vaateid täiustavad kaks imekaunist maalilist saarekest.
Kokkuvõttena jättis Montenegro meile üllatavalt
positiivse mulje. Tegemist ei olnud lihtsalt ühe järgmise Balkani riigiga, vaid
riigiga mis selgelt eristub oma naabritest. Riigi eripärale aitab kaasa ka
eristuv ajalugu - ajal mil kogu Balkani poolsaar oli Türgi ülemvõimu all, suudeti
siin säilitada iseseisvus. Kalda joonel asuvates linnades on tunda eelkõige
Veneetsia Vabariigi aegseid mõjutusi. Samuti jäi Montenegro Serbia liitlasena
puutumata ka Jugoslaavia kodusõjast ning eraldus lõpuks Serbias Montenegro liitvabariigist
ja iseseisvus lõplikult aastal 2006. Tänaseks tunnustatakse ka Montenegro keelt
eraldi keelena, kuna Jugoslaavia liitriigis oli see pigem serbia dialekti
staatuses, mil riikliku kirjakeelena tunnistati vaid serbohorvaadi keelt.