Mehhiko
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Mehhiko: Rännakul asteekide kodumaal

aprill 2002
Ladina-Ameerika

Valisime reisi sihtkohaks Ladina - Ameerika seetõttu, et sealne kant oli meile siiani tuttav vaid reisikirjade, Lonely Planety ja Discovery filmide läbi. Oli päris põnev kujutada end ette ühel hetkel seismas Teotihuakani püramiidil, seigelda ehedas vihmametsa jõgedes, käia läbi samu radu, mida sajandeid tagasi Inkad kasutasid, seilata merihobude vahel, näha oma silmaga kondori lendu, lennata Nazca kõrbejooniste kohal ja mis kõige põnevam – jõuda nende punktideni omal käel, kohalikke võimalusi ning olusid kasutadas.


Kuna olime planeerinud reisile minna kahekesi, kaasas vaid kahe seljakoti jagu varustust, siis oli ettevalmistavas perioodis päris palju Lonely Planeti raamatute lugemist, et marsruut ja kliimat arvestades asjade vajadused paika pannna. Olime seda reisi mõttes kogu aeg edasi lükanud, sest sinna piirkonda kahekesi reisile minna tundus siiski veidi kõhedust tekitavana. Ei saa muidugi mainimata jätta, et olulist rolli mängis siin kindlasti ka Lonely Planet’ist loetud hoiatavad rubriigid, mis kirjeldasid elavalt selles regioonis levinud kuriteoliike. Nagu Mehhiko puhul näiteks taksokuriteod (taxi crime), mille puhul ei saa end turvalisena tunda isegi taksot kasutades. Liikus palju jutte sellest, kuidas valget inimest märgates teevad võltstaksojuhid kõik endastoleneva, et klient taksosse meelitada, seejärel kulgeb teekond esimese sularaha-automaadini ning sealt ei ole sul enne pääsu, kui kaart on tilgatumaks võetud. Liikusid ringi ka kuuldused võltspolitseist, kus politseimundrisse riietatud mestiitsid etendavad oma rolli osavalt ning eesmärgiks on taas turisti käest raha kätte saamine jne.

Oluline on siinkohal märkida, et kui pidada kinni kõikidest ettevaatusabinõudest, mille hulka kuulub kindlasti ka peale päikeseloojangut ja enne päikesetõusu mitte ringiliikumine, siis on vähetõenäoline, et valge inimesega midagi hullu juhtub.
Samuti ei tohi kindlasti mitte ära unustada, et kõik, mille paned endast veidigi eemale (kott näiteks) ja ei riputa enda külge, ei ole enam sinu oma.

Vähetähtis ei ole ka hispaania keele oskus, sest teatavasti vaid inglise keelega sealmail läbi ajada on suhteliselt raske kui mitte päris võimatu. Saime selle omal nahal järgi proovida ja soovitame soojalt omapäi reisijatel elementaarsõnavaraga juba enne reisile asumist agaralt tutvust teha.

Kui need reeglid teadmiseks võtta, on reisimine Kesk- ja Ladina Ameerikas muidugi äärmiselt põnev ja ootuspäraselt meeldejääv. Alustasime oma reisi Mehhikost.


Esimene asi mis meile selgeks sai oli see, et nii sellel kui ka kindlasti kõikidel järgnevatel riigipiiridel tuleb valmis olla piiriametniku suurteks silmadeks ning karjatuseks üle piiripunkti. Ning sellest kõigest tuleb välja lugeda vaid üht - oleme tundmatust riigist. Õnneks oleme aga valged inimesed ja see andis neile siiski, peale omavahelist aktiivset ning valjuhäälset konsulteerimist, meie passi tempel panna ning seeläbi riigi jaoks sisenemiskõlbulikuks kuulutada.

Siinkohal tuleb olla tähelepanelik, et kuumisest rabatud ametnik ei läheks kergema vastupanu teed ning meie riiginime kolme esimese tähe sisestamise asemel (Est) kontolliks ikka terve riiginime üle. Probleem, kui ta seda ei tee, tekib riigist väljudes, mis avastad, et sinu päristolumaaks on märkamatult saanud Ameerika Ühendriigid (Estadas Uniodas).

Mehhikosse joudes jäime pidama pealinna, Mexico City’sse.


Linn on rajatud 1325. aastal ning seal elab täna 20 miljonit inimest. Linna südameks loetakse Zocolo väljakut, kus toimuvad riigi tähtsaimad üritused.


Lisaks elanikele on linnas ligikaudu 3 miljonit autot ning tingituna süvenevast õhusaaste probleemist nädalapäevad autode väljalaskeaastate järgi liiklemiseks ära jaotatud. Vanematel autodel on sellest tingituna suhteliselt vähe liikumisvabadust.
Mexico City antropoloogiamuuseumit loetakse üheks põhjalikumaks maailmas. Sealt saab hea ülevaate kogu kontinendi ajaloost, asteekide kalendrisüsteemist ehk päikeserattast


ning kindlasti ka head eelteadmised Teotihuacani külastamiseks.
Teotihuacan asub pealinnast tunni tee kaugusel ning on lahkelt külastajatele avatud. Tänaste varemete kohal on kunagi eksisteerinud uhke tsivilisatsioon (250-750 a) ning 60 – 80 tuhandete elanikuga organiseeritud administratiivsüsteemiga linn – kogu piirkonna religioossne keskus. Tänaseks kõrguvad linnas veel uhkes suuruses kaks hiiglaslikku trepp- püramiidi - Kuu ja Päikese püramiidid, kuhu viivad mitmesaja astmelised kivist tahutud trepid.


Omal ajal oli tegemist maailma suuruselt kuuenda linnaga. Seitsmendal sajandil toimus aga midagi seniteadmatut ning ühtäkki hüljati kogu linn. Versioone on mitmeid, kuid kõige tõenäolisem arvatakse olevat versiooni, et tegemist oli ökoloogilise katastroofiga. Seda seepärast, et Teotihuakani elanikud olid agraarrahvas ning sel ajavahemikus oli 100 aastane põudaperiood, millest nad üle ei osanud saada. Linna rajanud rahvus on siiani selgusetu – linna on nimetanud Teotihuakaniks Nahuatli rahvus.


Mehhiko pealinnas asub muuhulgas ka üks maailma suurimaid Härjavoitluse Areene. Peab küll tunnistama, et ega ma enne oma silmaga nägemist, sellest kunstist suurt ei arvanud. Pigem oli härjavoitlus minu jaoks brutaalne vaatepilt, kus ebavõrdses võitluses demonstreeritakse inimese üleolekut loomast. Härjavõitlus toimub seal igal pühapäeval ning terve päeva kestvas programmis on kuni kümme võitlusround’i. Pean aga tunnistama, et peale kolmanda härja tapmist hakkas isegi hasart tekkima. Kahel juhul kuuest jäi ausas võitluses peale härg ja toreadoorid viidi kanderaamil minema... Seal saab ehedalt kogeda seda, et alati ei jää inimene võtluses loomaga võitjaks.

Härjavõitlust käsitletakse Mehhikos kunstiliigina ning turistidele pakutakse igal pühapäeval programmi, kus päeval elatakse kaasa Härjavõitluse Areenil toimuvale ning õhtul nauditakse suurepärast Mehhiko Balletti. Peab tõesti tunnistama, et seesugune kooslus iseloomustab mehhiklasi ja nende emotsioonide väljenduse joudu.

Mexico City’st 200 km kaugusel mägedes asub maaliline hõbedakaevanduse linnake – Taxco.


Linn on pilgeni täidetud hõbedakauplustega, kus kõigis käib sarnase kaubaga kauplemine – leidub nii ehteid, sööginõusid, tarbeesemeid, pildiraame jms. Kokku on linnakeses ca 300 hõbedapoodi.


Meil küll hõbedat ei õnnestunud ehtsas kaevanduses kaevata, kuid usina hõbedakaupmehe käest õnnestus paar tükki maaki ka mälestuseks endale kingiks saada küll.
Selles linnakeses on olemas tõeline kohaliku olustikuga feeling. Tänavatel on sombreerodega pillimehed ja Corona õlu voolab sellises kuumuses vaid ojadena.


Peale paaripäevast ringituuritamist Taxcos siirdusime tagasi pealinna, et siit lennukiga suund Costa Rica’le võtta.

TEEKONDVIDEOD