Laose Rahvavabariik
jaanuar 2008
Kagu-Aasia tuur vol.2
No ei olnud tõesti iial mõelnud sellele, et võtta seljakott ja minna
Laosesse. Nii ta aga välja kukkus kui juba sealkandis olla. Ja minna
tasub, sest tegemist on mõnusalt chill - olemisega riigikesega.

Laose Rahvavabariik on alles viimasel kümnendil hakanud ennast hoogsalt
turismindusele avama. Iseseisvus prantslaste üle saavutati 1949. aastal
ning kodusõda, mis päädis kommunistide võimule tulekuga, lõppes
ametlikult 1975. aastal.
Alates 90-ndatest, peale N. liidu lagunemist, toimusid suured
majanduslikud reformid, mis on toonud kaasa vilka äritegevuse ning
hoogsa majanduskasvu (8-10% aastas). Kuid hoolimata sellest on Laos
veel senini üks madalaima majandus ja poliitilise vabadusega riike
maailmas. Peamised huviobjektid on siin iidsed templid Luang Prabangis,
Vientianes ja Champasakis ning müstilised kivistruktuurid Phonsavani
lähistel (Plain of Jars). Viimasel paaril aastal on avatud muule
maailmale vaatamiseks ka kommunistliku partei Pathet Lao
revolutsiooniline peakorter Vieng Xai kaljukoobastes, mida kasutati
varjupaigana teise Indo-Hiina sõja ajal.
Reisimine Laoses ei ole lihtsamate killast. Põhiprobleemiks on vähemalt
kümnetunnised vahemaad üle kurviliste mägiteede, mis ühendavad omavahel
riigi erinevaid piirkondi. Alati saab muidugi ka lennata aga see
muutuks iga linnast linna liikumise puhul liiga kurnavaks. Seetõttu
valisime Laoses välja kaks sihtpunkti - Luang Prabangi ja Vientiane.

Luang Prabang on kahtlematult Laose kõige suurem turistimagnet. Siia
saabutakse kas Taist (reeglina alustatakse Chiang Maist ning sõidetakse
mööda Mekongi jõge ülesse), Lõuna-Hiina Yunnani provintsist või
pealinnast Vientianest. Meie saabusime Myanmarist lennukiga, tehes ka
vahemaandumise Bangkokis.
Luang Prabang moodustab väikese paarikümne- tuhandese elanikuga
linnakese Mekongi jõekäärus ning on saanud tuntuks muule maailmale tänu
oma suurepärastele UNESCO kaitse all olevatele Budistlikele templitele.
Kui oled näinud juba korra Angkori templeid või Bagani stuupasid, siis
on alati pisuke hirm, et uued kohad võivad kippuda eelnevat kordama.
Positiivne on aga see, et ikka ja jälle suudab sind miski üllatada ning
pakkuda midagi täiesti uut ja erinevat. Sama kehtib ka Luang Prabangi
kohta. Siinsed templid on kõik renoveeritud ning seetõttu väga kaunid
ning nende imetlemist jätkub siin mitmeks päevaks.


Luang Prabangis, kui endises pealinnas, asub ka muuseumiks renoveeritud
Kuningapalee. Siin resideerus Lao viimane kuningas, kes 1975-ndal
aastal kommunistide poolt maha võeti ning millega ühtlasi enam kui
pooletuhande aastane kuningriik hävitati.

Kuningapalee
kõrval asub Kuninglik teater, kus saime kohalike etniliste vähemuste
esituses näha Lao traditsioonilist rahvamuusika saatel toimuvat tantsu.

Nendest ühed tuntumad on väga visad ja isemeelsed Hmongid, kes pidasid
70-ndatel USA Luure Keskagentuuri tugeval toetusel ja ässitusel nn
„salajast sissisõda“ Põhja-Vietnami kommunistide vastu. Üle kümne aasta
kestnud sõjast sai muu maailm ning seal hulgas ka ameeriklased ise
teada alles 1973-ndal aastal.
Rääkides Laosest ei saa üle ega ümber Laose köögist.

See
on väga tugevasti mõjutatud oma naabritest, eelkõige Tai aga
loomulikult ka Hiina ja Vietnami köögist. Sellegipoolest on siin ka
midagi vaid Laosele ainuomast. Üks, mis koheselt silma torkab, on
söögipulkade puudumine. Selleks on ka oma põhjus, sest traditsiooniline
Laokas sööb kätega ning seetõttu on nende põhitoiduseks kleepuv riis
(sticky rice), mida on mugav käte vahel süüa. Kohalikus enimsoovitatud
restoranis „Tamarind“ saime ka ise autentset Laose kööki proovida ning
peab möönma, et oli tõeliselt hõrk ja huvitav maitseelamus!
Lisaks templitele saab Luang Prabangi lähistel käia ka matkamas ning
tutvuda kohalike mägihõimudega. Meie jätsime ajapuudusel selle etapi
vahele ning võtsime suuna Vientiane poole.
Bussisõit osutus aga õige vaevarikkaks. Tegemist oli küll riigi kõige
paremas korras oleva maanteega, aga mis sest korralikust teekattest,
kui pikemat sirget, kui10 meetrit lihtsalt geograafilisest iseärasusest
tulenevalt (loe: mäed, mäed ja veelkord mäed) ei ole. Pidev käänutamine
ning paarkilomeetrise amplituudiga tõusud- langused muutsid
siseorganite järjekorda totaalselt. Kui peale esimest paaritunnist
sõitu kogu bussitäis oma sisikonda tühjendama tormas, oli see nii meie
bussijuhile kui ka küla elanikele vägagi ootuspärane tegevus. Nad
noogutasid mõistvalt ja pakkusid abivalmilt ingverijuurt närida.
Selline saatus pidavat siin teedel turistide ikka tabama. Kui silme ees
on aga kümnetunnine teekond ilma tagasipöördumise võimaluseta, tundus
see lausa lõputu õudus olevat.
Bussijuht oli aga kogu tee õnneks heas vormis ja selgitas meile tee
äärde jäävaid vaatamisväärsusi. Näiteks piirkonda, kus viimase sõja
ajal toimus Ameeriklaste poolt korraldatud ülitihe pommitamine. Ühe
ülivõrdena tuuakse Laose kohta alati välja, et tegemist on maailma enim
pommitatud riigiga, mis numbrites tähendab pool tonni pomme ühe inimese
kohta. Siinne piirkond oli selle epitsentriks. Mitte just eriti
rõõmustav fakt.
Esimeses „nõudepeatuses“ märkasime bussijuhi istmetaskus kapsaksloetud
laose-vene sõnaraamatut. Kui tegime seepeale paar arglikku katset, et
juhi vene keelt testida, läkski see täkkesse – nimelt oli ta unistanud
viimased kaheksa aastat võimalusest mõne inimesega vene keelt
praktiseerida! Nüüd olime me tal peos ja nii see läks. Kuulasime ta
muljeid õpinguaegadest kaugel Venemaa avarustes, mis oli osake meie
endise suure kodumaa integratsiooniprogrammist Aasia suunal. Pealinnas
lahkudes surus ta meile sõbralikult peopessa oma visiitkaardi ja palus,
et kui me peaksime kunagi veel Laosesse sattuma, kindlasti astuksime ta
juurest läbi, et ta edasist vene keele arengut testida.
Laokad ei hiilga väga oma suure töötahtega. Üldarvamus on, et liiga
palju tööd ei ole hea ajule. Ja kuigi prantslastest kolonisaatorid on
selle üle tihti iroonilist nalja heitnud, pole nad suutnud selle
minnalaskmise kütkestavale jõule ka ise vastu panna. Sestap ei leia
Laoses liikudes väga palju seda, mida võiks seostada prantslastega.
Erinevalt Briti endistest kolooniatest, kus on sageli kuni tänini tunda
tugevat endiste peremeeste mõjutusi, prantslaste puhul seda täheldada
ei saa.
Vientiane on selles suhtes siiski väikeseks erandiks. Üheks
silmatorkavaks mõjuks endistest kolonisaatoritest on siin söögikultuur.
Suurepärased söögid ning ka prantsuse enda köök on väga autentselt
esindatud, rääkimata väikestest ülihõrgutavaid saiakesi pakkuvatest
kohvikutest-pagaritöökodadest, mida siin iga tänava nurga pealt leida
võib.
Linna keskväljakul kõrgub Pariisi võidukaart meenutav betoonist
monstrum Patuxai, mis siiski hoolimata oma kitšilikust välimusest
võimaldab suurepärast vaadet üle kogu linna.

Ka peateed, mis siit vanalinna poole suundub, tavatsetakse aeg-ajalt
ida Champs Elysee`ks kutsuda. Patuxaist edasi viib pikk maantee linna
kõige tähtsama rahvusliku monumendini Pha that Luang, mis on nii
Budismi kui ka Lao suveräänsuse sümboliks.

Laoses on kombeks, et iga budistlik noor mees elab vähemalt lühikesegi
perioodi oma elust mungana. See on suurepärane võimalus omandada
haridust, mis ei ole siin riigis veel eriti kõrgelt hinnatud. On väga
tavapärane, et ennem abielu või töökarjääri algust tullakse templisse,
tutvutakse pühakirjade ja budistliku elukorraldusega ning suundutakse
seejärel ilmalikku ellu tagasi. Sestap on budism siin veel endiselt
seotud igapäevaeluga ja kõrgelt au sees.

Tutvunud Vientiane peamiste vaatamisväärsustega,
hakkasime tasapisi oma otsi kokku tõmbama. Viimasel õhtul lasime
hedonismil domineerida -andsime söögil hea maitsta ning nautisime
üliodavat Lao massaaži. Järgmisel hommikul pakkisime oma asjad ja
astusime lennukisse, suunaks Hanoi.