REISIKIRI

Laose Rahvavabariik

No ei olnud tõesti iial mõelnud sellele, et võtta seljakott ja minna Laosesse. Nii ta aga välja kukkus kui juba sealkandis olla. Ja minna tasub, sest tegemist on mõnusalt chill - olemisega riigikesega.

Laose Rahvavabariik on alles viimasel kümnendil hakanud ennast hoogsalt turismindusele avama. Iseseisvus prantslaste üle saavutati 1949. aastal ning kodusõda, mis päädis kommunistide võimule tulekuga, lõppes ametlikult 1975. aastal.

 

Alates 90-ndatest, peale N. liidu lagunemist, toimusid suured majanduslikud reformid, mis on toonud kaasa vilka äritegevuse ning hoogsa majanduskasvu (8-10% aastas). Kuid hoolimata sellest on Laos veel senini üks madalaima majandus ja poliitilise vabadusega riike maailmas. Peamised huviobjektid on siin iidsed templid Luang Prabangis, Vientianes ja Champasakis ning müstilised kivistruktuurid Phonsavani lähistel (Plain of Jars). Viimasel paaril aastal on avatud muule maailmale vaatamiseks ka kommunistliku partei Pathet Lao revolutsiooniline peakorter Vieng Xai kaljukoobastes, mida kasutati varjupaigana teise Indo-Hiina sõja ajal.

Reisimine Laoses ei ole lihtsamate killast. Põhiprobleemiks on vähemalt kümnetunnised vahemaad üle kurviliste mägiteede, mis ühendavad omavahel riigi erinevaid piirkondi. Alati saab muidugi ka lennata aga see muutuks iga linnast linna liikumise puhul liiga kurnavaks. Seetõttu valisime Laoses välja kaks sihtpunkti - Luang Prabangi ja Vientiane.

Luang Prabang on kahtlematult Laose kõige suurem turistimagnet. Siia saabutakse kas Taist (reeglina alustatakse Chiang Maist ning sõidetakse mööda Mekongi jõge ülesse), Lõuna-Hiina Yunnani provintsist või pealinnast Vientianest. Meie saabusime Myanmarist lennukiga, tehes ka vahemaandumise Bangkokis.
Luang Prabang moodustab väikese paarikümne- tuhandese elanikuga linnakese Mekongi jõekäärus ning on saanud tuntuks muule maailmale tänu oma suurepärastele UNESCO kaitse all olevatele Budistlikele templitele.

Kui oled näinud juba korra Angkori templeid või Bagani stuupasid, siis on alati pisuke hirm, et uued kohad võivad kippuda eelnevat kordama. Positiivne on aga see, et ikka ja jälle suudab sind miski üllatada ning pakkuda midagi täiesti uut ja erinevat. Sama kehtib ka Luang Prabangi kohta. Siinsed templid on kõik renoveeritud ning seetõttu väga kaunid ning nende imetlemist jätkub siin mitmeks päevaks.

Luang Prabangis, kui endises pealinnas, asub ka muuseumiks renoveeritud Kuningapalee. Siin resideerus Lao viimane kuningas, kes 1975-ndal aastal kommunistide poolt maha võeti ning millega ühtlasi enam kui pooletuhande aastane kuningriik hävitati.

Kuningapalee kõrval asub Kuninglik teater, kus saime kohalike etniliste vähemuste esituses näha Lao traditsioonilist rahvamuusika saatel toimuvat tantsu.

Nendest ühed tuntumad on väga visad ja isemeelsed Hmongid, kes pidasid 70-ndatel USA Luure Keskagentuuri tugeval toetusel ja ässitusel nn „salajast sissisõda“ Põhja-Vietnami kommunistide vastu. Üle kümne aasta kestnud sõjast sai muu maailm ning seal hulgas ka ameeriklased ise teada alles 1973-ndal aastal.

Rääkides Laosest ei saa üle ega ümber Laose köögist.

See on väga tugevasti mõjutatud oma naabritest, eelkõige Tai aga loomulikult ka Hiina ja Vietnami köögist. Sellegipoolest on siin ka midagi vaid Laosele ainuomast. Üks, mis koheselt silma torkab, on söögipulkade puudumine. Selleks on ka oma põhjus, sest traditsiooniline Laokas sööb kätega ning seetõttu on nende põhitoiduseks kleepuv riis (sticky rice), mida on mugav käte vahel süüa. Kohalikus enimsoovitatud restoranis „Tamarind“ saime ka ise autentset Laose kööki proovida ning peab möönma, et oli tõeliselt hõrk ja huvitav maitseelamus!

Lisaks templitele saab Luang Prabangi lähistel käia ka matkamas ning tutvuda kohalike mägihõimudega. Meie jätsime ajapuudusel selle etapi vahele ning võtsime suuna Vientiane poole.

 

Bussisõit osutus aga õige vaevarikkaks. Tegemist oli küll riigi kõige paremas korras oleva maanteega, aga mis sest korralikust teekattest, kui pikemat sirget, kui10 meetrit lihtsalt geograafilisest iseärasusest tulenevalt (loe: mäed, mäed ja veelkord mäed) ei ole. Pidev käänutamine ning paarkilomeetrise amplituudiga tõusud- langused muutsid siseorganite järjekorda totaalselt. Kui peale esimest paaritunnist sõitu kogu bussitäis oma sisikonda tühjendama tormas, oli see nii meie bussijuhile kui ka küla elanikele vägagi ootuspärane tegevus. Nad noogutasid mõistvalt ja pakkusid abivalmilt ingverijuurt närida. Selline saatus pidavat siin teedel turistide ikka tabama. Kui silme ees on aga kümnetunnine teekond ilma tagasipöördumise võimaluseta, tundus see lausa lõputu õudus olevat.
Bussijuht oli aga kogu tee õnneks heas vormis ja selgitas meile tee äärde jäävaid vaatamisväärsusi. Näiteks piirkonda, kus viimase sõja ajal toimus Ameeriklaste poolt korraldatud ülitihe pommitamine. Ühe ülivõrdena tuuakse Laose kohta alati välja, et tegemist on maailma enim pommitatud riigiga, mis numbrites tähendab pool tonni pomme ühe inimese kohta. Siinne piirkond oli selle epitsentriks. Mitte just eriti rõõmustav fakt.

Esimeses „nõudepeatuses“ märkasime bussijuhi istmetaskus kapsaksloetud laose-vene sõnaraamatut. Kui tegime seepeale paar arglikku katset, et juhi vene keelt testida, läkski see täkkesse – nimelt oli ta unistanud viimased kaheksa aastat võimalusest mõne inimesega vene keelt praktiseerida! Nüüd olime me tal peos ja nii see läks. Kuulasime ta muljeid õpinguaegadest kaugel Venemaa avarustes, mis oli osake meie endise suure kodumaa integratsiooniprogrammist Aasia suunal. Pealinnas lahkudes surus ta meile sõbralikult peopessa oma visiitkaardi ja palus, et kui me peaksime kunagi veel Laosesse sattuma, kindlasti astuksime ta juurest läbi, et ta edasist vene keele arengut testida.

Laokad ei hiilga väga oma suure töötahtega. Üldarvamus on, et liiga palju tööd ei ole hea ajule. Ja kuigi prantslastest kolonisaatorid on selle üle tihti iroonilist nalja heitnud, pole nad suutnud selle minnalaskmise kütkestavale jõule ka ise vastu panna. Sestap ei leia Laoses liikudes väga palju seda, mida võiks seostada prantslastega. Erinevalt Briti endistest kolooniatest, kus on sageli kuni tänini tunda tugevat endiste peremeeste mõjutusi, prantslaste puhul seda täheldada ei saa.

Vientiane on selles suhtes siiski väikeseks erandiks. Üheks silmatorkavaks mõjuks endistest kolonisaatoritest on siin söögikultuur. Suurepärased söögid ning ka prantsuse enda köök on väga autentselt esindatud, rääkimata väikestest ülihõrgutavaid saiakesi pakkuvatest kohvikutest-pagaritöökodadest, mida siin iga tänava nurga pealt leida võib.

Linna keskväljakul kõrgub Pariisi võidukaart meenutav betoonist monstrum Patuxai, mis siiski hoolimata oma kitšilikust välimusest võimaldab suurepärast vaadet üle kogu linna.

Ka peateed, mis siit vanalinna poole suundub, tavatsetakse aeg-ajalt ida Champs Elysee`ks kutsuda. Patuxaist edasi viib pikk maantee linna kõige tähtsama rahvusliku monumendini Pha that Luang, mis on nii Budismi kui ka Lao suveräänsuse sümboliks.

Laoses on kombeks, et iga budistlik noor mees elab vähemalt lühikesegi perioodi oma elust mungana. See on suurepärane võimalus omandada haridust, mis ei ole siin riigis veel eriti kõrgelt hinnatud. On väga tavapärane, et ennem abielu või töökarjääri algust tullakse templisse, tutvutakse pühakirjade ja budistliku elukorraldusega ning suundutakse seejärel ilmalikku ellu tagasi. Sestap on budism siin veel endiselt seotud igapäevaeluga ja kõrgelt au sees.

Tutvunud Vientiane peamiste vaatamisväärsustega, hakkasime tasapisi oma otsi kokku tõmbama. Viimasel õhtul lasime hedonismil domineerida -andsime söögil hea maitsta ning nautisime üliodavat Lao massaaži. Järgmisel hommikul pakkisime oma asjad ja astusime lennukisse, suunaks Hanoi.

"Kagu-Aasia tuur vol.2" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD