Kuuba
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Kuuba

märts 2007
Kesk-Ameerika ja Kariibid

Laulusalm ütleb: “Jamaikal ja Kuubal on ühised tähed”. Paraku tundub see olema ka nende kahe Kariibi mere saare ainuke ühine osa (kui mitte silmas pidada sarnast loodust ja kliimat). Kuuba on fantastiline, täis lugusid ja vaatamisväärsusi. Kuubat peab oma silmaga nägema.

Maandusime Havanna lennujaamas varajasel hommikutunnil. Mitmesajakohalises Boeing`u lennukis istus vaid kümmekond inimest. Oli tunda, et saabume riiki, kus reisimine on luksus.
Leidsime kiiresti ööbimise Havanna kesklinna eramajutuses (casa particulare) kunagise revolutsioonieelse kaubandustänava De Italia nurgal.

Keskkond kuhu sattusime, oli rabav - meeletult kaunis koloniaalarhitektuur. Asuks nagu kuskil teises ajastus. Või õigemini, aeg oleks nagu seisma jäänud.


Jalutasime terve päeva mööda Havanna pikki koloniaalaegseid tänavaid nii kesk- kui ka vanalinnas (Viejas). Vanalinnas on tehtud hulgaliselt renoveerimistöid ning on taastatud suur osa endisest keskkonnast. Palju maju on säilinud isegi 16ndast ja 17ndast sajandist. Samas aga on see väga turistikeskne, vähe kohalikke ning seetõttu ka elutu. Kesklinn (Centro Habana) on seevastu justkui üks suur nostalgia – meeletult ilusad majad lagunevate suurepäraste fassaadide ning eenduvate rõdudega, pesud rippumas rõdult rõdule ning kohalikud havannalased oma igapäevastes askeldustes. Ja loomulikult fantastiline autopark – Chevroleed, Cadillacid, Dodged, Fordid aastast 50-60 ehtimas majaesiseid ning andmas viimast lihvi kogu atmosfäärile.

Peale revolutsiooni, aastast 1959, on aeg tõesti seisma jäänud. Turisti jaoks on see kõik nostalgiline ja meeleolukas. Aga kahjuks mitte kohalikule kuubalasele. 48 aastat kestnud eksperiment on jätnud oma jälje. Istusime kohaliku inglise keele õpetajaga pikki tunde tema suurepärases neljameetri kõrguse ja nikerdatud karnituuridega laega toas, lahtised värvikihid rippumas alla kõrgetelt seintelt, kõikusime kiiktoolides ning õppisime tundma elu läbi kuubalase silmade.

Tegelikkuses on see kõik meile üsnagi tuttavlik. Kuubas puuduvad elementaarsedki inimvabadused ja -õigused. Juurdepaas infole on reguleeritud: interneti kasutada ei saa või see on piiratud juurdepääsuga, televiisorist tuleb vaid neli kohalikku programmi, mobiiltelefoni ei saa omada (kui just ei leia tuttavat välismaalast kelle nimele see kirjutada). Kõrvalistel tänavatel jalutades tavatses politsei meiega kaasa kõndida. Arvasime algselt, et tegemist turistipolitsei hoolsa järelvalvega ohutuse eest. Hiljem selgus - peaeesmärgiks on siiski jälgida, et turistide ja kohalike vahel ei tekiks liiga tihedat kontakti. Teab mis kõike ohtliku infot võib nii edasi kanduda.
Kuidagimoodi info siiski liigub. Hotellides on satelliittelevisioon ning väga suure saladuskatte ja tasu eest on võimalik tekitada eraldi juhtmeke oma koju. Selliseid tarbijaid pidavat peremehe jutu järgi olema siin sadu. Võib vaid arvata, millised riskid sellega seotud on. Paar kuud tagasi oli nende tänavas keegi vahele jäänud ja pidanud trahvi maksma 5000 CUCi (konverteeritavat peesot), mis tegelikkuses tahendab kogu vara konfiskeerimist ja aastaid trahvi järelemaksu.
Aastast 1962, üsna pea peale revolutsiooni, on Kuubas kasutusel toiduratsioonikaardid, mis reguleerivad täpsed kogused, kes ja kui palju endale toiduaineid lubada saab. 

Nõnda puuduvatki kuubalase jaoks sisuliselt poed. On vaid nummerdatud jaotuspunktid, millega kaasneb kahtlematult ka suur korruptsioon, nagu igasuguse limiidi jaotamisega. 70ndatel ja 80ndatel, kui Nõukogude Liit ja Ida-Euroopa riigid Kuuba majandust tugevalt subsideerisid, tekkis vahepeal isegi lootusepuhang, et kaartidest võiks loobuda, aga peale toetuste lõppu ning seoses NLi kokkukukkumisega, muutusid need uuesti vägagi aktuaalseks. Väidetavalt olevat sellel kriisiajastul keskmise kuubalase eluskaalu kaotuseks olnud viis kilo.

Soovisime oma Kuuba külastusel jääda mitte liiga Havanna keskseks. Tahtsime näha kindlasti ka Kuuba keskosa, käia Trinidadis ning sõita lääne piirkonda, Pinar del Riosse ja Vinjalesesse. Otsustasime auto rentida, mis oli iseenesest lihtne tegevus, sest Kuubas on 4-5 riigile kuuluvat rendifirmat (Arusaamatuks jäigi, miks peaks üks omanik niipalju erinevaid, sama teenust pakkuvaid, firmasid haldama!?). Oluliselt keerukamaks osutus liiklemine ise. Teedel liiklusmärgid sisuliselt puuduvad ning hispaaniakeelses keskkonnas õiget teeotsa leida on omaette trikk. Teed ise on aga igati korralikud, läbi kogu riigi kulgeb kahe kuni kolme realine automagistraal, mis kõlbaks häda korral ka lennukite maandumisrajaks (ja seda on ka tõenaoliselt sõjalisel eesmärgil arvestatud). Autoliiklus on iseenesest väga hõre ning seega saab laiadel teedel hästi laiutada.
Kuuba omapäraks on ka efektiivne riigile kuuluvate autode kasutamise süsteem. Igal teeristil on spetsiaalsed inimesed, kes peatavad vabu istekohti omavaid autosid ning paigutavad sinna kuubalastest hääletajaid. See on päris halenaljakas. Rendiautodele ja eraautodele (nende arv on väga minimaalne) see kohustus ei laiene.

Jõudsime Trinidadi hilisel lõunapoolikul, kui hakkas juba hämarduma. Olime kuulnud, et tegemist kena huvitava arhitektuuriga linnakesega, kus võiks, siis kui aega on, ära käija. See mis aga nägime, oli ju lausa suurepärane. Täiesti uus atmosfäär - madal tihedad koloniaalaegsed majakesed üksteise küljes pikkade rividena, nende vahel meile Tallinna vanalinnast tuntud munakiviteed.

 

Teedel kulgevad läbisegi hoburakendid, tuk-tukid ja loomulikult vaga koloriitsed trinidadlased ise. Tänav on nagu suur ühine elutuba. Inimesed istuvad oma ustel, vestlevad üle tänava, kõik nagu yks suur pere. Uksed avanevad otse tänavalt otse tubadesse, kus pea kõikidel on kohustusliku elemendina alati televiisor ning kiiktoolid, kuhu erinevad põlvkonnad õhtuti kokku kogunevad.
Uitasime mööda poolpimedaid tänavaid hiliste õhtutundideni ning ööbisime eramajutuses. See on ka parim (ja soodsaim) viis, kuidas siin kandis tutvuda kohalike elu-oluga.
Trinidad on aastast 1988 UNESCO kaitse all ning väärib seda täiega. Kuuba puhul on olnud meeldivaks üllatuseks, et just linnad on olnud parimaks vaatamisväärsuseks vastandina meie senistele kogemustele, sest mujal maailmas kipuvad linnad üha sarnastuma ning eripära näeb vaid maapiirkondades.

Kogu järgmise päeva käisime selles muuseum-linnas ringi, tutvusime erinevate vaatamisväärsustega ning tinistasime väikestes õdusates baarikestes moijtosid.

 

Üks asi mis Kuubas häirib, on erinevad rahasüsteemid. Välismaalaste jaoks on loodud oma konverteeritav raha CUC, kohalike jaoks oma (mittekonverteeritav ning väärtust kaotav) peeso. Kuubalase jaoks on olemas ka teine ja võib-olla isegi suurema kattega raha - need on toidutšekid. Sestap ongi nii, et avastad ennast liikumas vaid no valuutapoodides, kus toimib vaid “kõva” raha. Tavaline kuubalane vaatab seda vaid kõrvalt pealt, kuigi on ka erandeid. Need kes turistidega kokku puutuvad või mingit hämarat äri ajavad, omavad ka “kõva” raha. Siis kui Havannas kohalikku vaid CUCides arveldavat ööklubi külastasime, tundsime uksehoidja käest huvi, et kuidas siin niipalju kohalikke käib. Uksehoidja vastas (selges vene keeles), et need kes siin käivad, ei oma peaaegu keegi töökohta. Raha aga …. on neil alati ja piisavalt...

Tasapisi hakkab varikapitalismi kõrval edenema siin ka legaliseeritud kapitalism. Seda võiks nimetada mikrokapitalismiks. Lubatud on väikeettevõtlus st võid olla iseendale tööandja. Jumal kaitsku aga selle eest, kui peaksid kellegi toole palkama. See on keelatud. See on röövkapitalism ja ekspluateerimine. See oleks lausa vastuollu minek kogu revolutsiooni ideega.
Väikeettevõtlus aga vaikselt areneb. Eramajutused, puuvilja müüjad, pizza valmistajad tänavatel jpm ettevõtmised on selle kinnituseks. Ja seda hoolimata karmidest maksudest. Meie perenaine peab maksma oma eramajutuse eest iga kuu 200 CUCi riigile (sõltumata kas turiste on või mitte). Arvestades, et majutus maksab 15-25 CUCi, peaks nullpunkti jõudmiseks suutma kolmandiku aastast välja üürida. Väga tihti on aga kuusid, kus tuleb peale maksta. Ning tagatipuks, selleks, et eraettevõtlus mingil juhul ei ohustaks ebaefektiivseid riigiettevõtteid, on täielikult keelatud ka reklaam. Tänavatel näeb vaid ideoloogiast kantud temaatilisi plakateid. Ja loomulikult suuri kuulsaid revolutsioonääre, Ernesto Che Guevaraga eesotsas. Che kultus ja usk temasse tundub olevat õige siiras.

 

Kui Fideli poliitikast räägitakse kidakeelselt ning kirutakse halba majanduslikku olukorda (NB! Fideli kultus on ametlikult keelatud, mistõttu ei ole ka tema pilte kuskil domineerimas), siis Che on kõigi jaoks sügavalt austatud kangelane – märter, kes suri ülla idee nimel Boliivias. Tänini on jäänud saladuseks, mis põhjustel Fidel käskis Chel Kuubast lahkuda ning arvatavasti läheb see teadmine ka koos Fideliga hauda kaasa. Uus tõenaoline juht, Raoul Castro, seostub kuubalase jaoks pigem senisest suurema kontrolliga inimõiguste- ja vabaduste üle.

Trinidadist suundusime Cienfuegosesse, kus tegime vaid väikese põgusa peatuse. Kesklinn on päris kena, aga ei midagi üleliia erilist. Auto juurde tagasi naastes oli registreerimisnumber ja firmamärk pihta pandud. Hiljem saime teada, et see on siin üsna levinud tegevus. Edaspidi ehib see tõenäoliselt mõne kohaliku kuubalase koduseina.

Enne Kuuba lääne ossa minekut plaanisime teha vahepeatuse Varaderos, mis on teatavasti teada tuntud Kuuba turismiparadiis. Mis me siis oskame selle koha kohta öelda? Mõnikord tundub, et turistikülad on loodud selle jaoks, et kaotada igasugune respekt kohalike vastu. Vähemasti Varaderos saime selle kohta igati kinnitust. Ükskõik, kus kauplusest midagi ei ostnud, igalt poolt üritati kaks korda suurem summa sisse kasseerida. Sellist nahaalsust polnud me veel oma reisikogemuste juures seni näinud.
Aga suurimad tänud Miinale, kelle pärast me Varaderost läbi põikasime ning tänu kellele saime öömaja ja söögi, kõik nii nagu all inclusive hotellides valgele inimesele kohane.
Ah jaa, tänu Miinale õnnestus meil teada saada, et meie kellad olid Jamaikast tulekuga üks tund ajast ette jäänud. Huvitav, igahommikused söögiajad, mis olime perenaisega kokku leppinud, olid seni igati paika pidanud!? Siit õpetussõnad: hoia kell üks tund ees ning kõik kokkulepped püsivad graafikus

Võtsime nüüd suuna lääne poole. Sõitsime läbi Havanna, kus vahetasime oma auto ümber, kuna ilma esinumbrita hakkas juba liiga palju politseisid (Kohalikus keeles “Patrulla”. Kas pole tore ja tabav nimetus?:) meie vastu huvi tundma ning suundusime edasi Vinjalesesse. See koht oli reisiraamatus ja ka paljude tuttavate poolt üleskiidetud ning oli kindlasti ka seda väärt. Loodus on siin imekaunis. Eriti kauniks teeb selle järskude seintega kõrged mäed, mis on tekkinud sadu miljonid aastaid tagasi seoses ümbritseva maapinna langemisega sadakond meetrit madalamale, maa-aluste jõevõrgustike poolt uuristatud tühimikesse.

 

Ka kliima on siin soojem ning troopilisem. Veetsime Vinjaleses kaks ööd eramajutuses nimetusega “Gastronoomilne teenus”. Päeval tutvusime kõikvõimalike koobastega (mis oli siiski liiga turistiko) ning käisime tubavabrikus. Nagu arvata võiski on tubaka valmistamine õige keerukas tegevus. Kohati lausa nagu veinitootmine. Kuuba tubakas on maailmatuntud ja algas see kõik Christopher Columbuse saabumisega. Randudes leidis ta eest indiaanlased, kes suitsetasid pikki torusid kasutades läbi nina. Toru kutsusid kohalikud tobagoks ja taime, mille suitsuga nad head õnne toovaid vaime välja kutsusid nimetasid nad cohibaks. Hispaanlased muutsid aga tava ja hakkasid kokkurullitud tubakataime lehti suitsetama sel moel, nagu meie seda täna teame. Vinjalese tubakatehases nägime, mis saab lehtedest peale noppimist.

 

Kui lehed kokku korjatud, pannakse nad puntide kaupa 50ks päevaks põldudele päikese kätte kuivama, kus nad saavutavad punakaspruuni värvuse.

 

Seejärel tuuakse nad tehasese ja pannaks ca 30 päevaks puidust restidele õhkama ehk fermenteeruma. Siin saavutavad nad ühtlaselt pruuni tooni. Järgmine fermentatsioon on 2 kuuline ja algab kohe peale esimest, kui lehed on niisutatud ja sorteeritud. Nüüd algab detailne käsitöö, kus lehed ükshaaval lahti rullitakse, keskmine roots eemaldatakse ja nad grupiti sorteeritakse. Kui laudadel kuhilad valmis, saabub brigadir, kes vastavalt pundikese kvaliteedinumeratsioonile selle õigesse virna laob. Eraldi töötoas pressitakse lehed neljakandilistesse paunadesse ja köidetakse kotiriidega kokku. Siit alates sõltub juba konkreetse sigari liigist, kaua lehed enne kokkurullimist fermenteeruma jäävad. Ühe sigari valmimiseni võib kokku minna 1 kuni 5 aastat.

Lääneosale ring peale tehtud suundusime tagasi Havannasse. Linna sisenedes põikasime läbi Hemingway majamuuseumist.

 

Tuleb välja, et see igavene seikleja ja rahutu hing on siin Havanna külje all elanud lausa 22 aastat, kuuludes ka Fidel Castro sõpruskonda.

Viimased õhtud pühendasime Havanna glamuursemale küljele ning võtsime piletid linna nooblisse uuskoloniaalstiilis hotelli “Nacional” kabareesse, mis asub Vedados - kunagises USA idakalda maffia poolt kontrollitud linnaosas. Ajalooliselt kõige kuulsam ja tuntum kabaree Havannas on muidugi “Tropicana”, mis on vabaohu show mitmele tuhandele vaatajale. Aga “Nacional” kabaree oli samuti uskumatult hea. Täielik troopiline kokteil – kaks tundi katkematult afro-rütme, hispaania meloodiaid, lõunamaiselt värvikaid kostüüme ning meelaid neidiseid napis rõivastuses. Show´d kogu raha eest.

Järgmisel õhtul külastasime Bueno Vista Social Clubi meeleolukat kontserti ühes Havanna vanalinna vanimas pubis, kus sai terve õhtupooliku nautida Kuuba 50ndate muusikat Kuuba parimate vanameistrite esituses. Jättis vaga hea mulje. Õhtu lõppes ühendkooris Kuuba tuntuima lauluga „Guajira guantanamera” (tõlkes „Tüdruk Guantanamost”, sic! sealt samast kus USA oma Iraagi sõjavange piinas).

 

Üks huvitav teema, millega meil kahjuks ei õnnestunud oma reisi jooksul lähemalt tutvuda, on levinuimaid Afro-Kuuba usundeid nimetusega Santeriini, millesse uskujaid pidavat erinevate spekulatsioonide kohaselt olema isegi rohkem kui katoliiklasi. Santeriini tekkis erinevate Lääne Aafrika animistlike usundite ja katoliikluse seguna, kasutades tänini hulgaliselt katoliikliku ikonograafiat ja tseremoniaalseid elemente. Nii Trinidadis kui Havannas õnnestus meil paaris kohas mõne Santeriini tseremooniaga ka kokku puutuda, kuid kahjuks jäi see liiga pinnapealseks, et sellest põhjalikumat ülevaadet saada.

Tasapisi hakkab meie aeg Kuubal otsa saama. Käisime linnas ringi ning tõmbasime endasse seda sarmi, mida siit kõikjalt leida võib.
Eelistasime liikuda jalgsi, sest kohalik transport annab rõõmu pigem silmale. Unikaalseks leiutiseks Havannas on nn veoauto-bussid, mida nimetatakse kaamel-bussideks. See on veoauto taha kinnitatud mitmekümne meetri pikkune plekkhaagis, mis mahutab ca 300-400 inimest ja loodi 80ndatel metroo aseainena, mis majanduskriisi tõttu rajamata jäi.

 

Mingitel aastatel on Kagu-Aasiast kampaania korras hangitud ka tuk-tukid, mille puhul on olulise tootearendusena juurde lisatud suured kõlarid ja magnetofon.

Hoolimata viimaste aastate väiksest majanduskasvust on Kuuba püsinud muutumatuna. Suur osa sellest, mis loob Kuubast Kuuba – unikaalne autopark, suurepärane arhitektuur ja palju muud, on paraku loodud ennem revolutsiooni. Võib vaid ette kujutada, mis võib juhtuda, kui kapitalism hakkab siia suurema hooga sisse tulema. Sellest lihtsalt ei ole pääsu, sest sedalaadi tsentraalne plaanimajandus, mille tulemusena uksehoidjad ja taksojuhid teenivad kordi rohkem õpetajatest ja arstidest, ei saa olla lõputult jätkusuutlik. Mis saab aga sellisel juhul kinnisvarast ja tehastest, mis kõik omal ajal natsionaliseeriti...? On raske uskuda, et see kulgeks vägivallatult. Kui küsisime oma inglise keele õpetajast tuttavalt, kuidas kuubalased homsesse päeva vaatavad, vastas ta: “Oleme täis lootust”.
Nõnda siis jäidki need vaprad kuubalased meie meeltesse - jätkuvalt paremasse tulevikku lootvad unistajad.

Aive&Andrus,
Havannas 24.03.2007

TEEKONDVIDEOD