Vatikan
REISIKIRI
Aive ja Andrus

90 reisikirja
83 riiki

Kosovo

oktoober 2015
Balkani tuur

Kiireim tee Belgradist Kosovosse oleks olnud kindlasti otse läbi Serbia. Seda ei võimaldanud aga meie auto rendileping ning isegi kõik reisiraamatud alates Lonely Planetist soovitasid otsemarsruuti kindlasti vältida. Sõnaga, kõik mis saabub Kosovosse Serbiast, on saatanast :) Sestap sõitsime kõigepealt Makedoonia pealinna Skopjesse, jätsime oma reisikotid kodumajutusse, rentisime uue Kosovo loaga rendiauto ning suundusime Kosovo pealinna Pristinas suunas, mis asub siit vaid 80 km kaugusel.

 

Piiri ületades muutub tee oluliselt halvemaks ning mägistel kurvidel oli eelmise päeva vihmadest palju kivisid tee peale uhtunud. Midagi hullu ei olnud, tuli vaid kiirust vähendada ja pisut hoolikamalt silmad lahti hoida. Liiklemiskultuur on senini olnud nii Bosnias, Serbias kui ka Kosovas ülimalt vaoshoitud. Olime valmis millekski selliseks, mida võib kohata Kaukaasias, kus kurve läbitakse vilistavate kummidega, rääkimata Araabiamaade liikluskultuurist. Kohati tundus, et meie oleme siin ise kõige kiiremad sõitjad. Nii et mägedes 50-60-ga sõitmine oli siin täiesti tavaline.

 

Sõda lõppes Kosovos vaid 16 aastat tagasi ning sõja märke võis aeg ajalt tee äärtes märgata. Eriti silmatorkavad olid sildade ees olevad tankikujutisega liiklusmärgid. Tundub, et see on siin senini aktuaalne teema.

 

Pristina kesklinnas on kena keskväljak. Jalutasime mööda väljakut, kuni jõudsime välja vanalinnani, mis ei olnud küll võrreldav Sarajevo omaga, aga siiski. Külastasime etnograafia muuseumi ning meie õnneks olime seal ainsad turistid, mis andis hea võimaluse võtta kohalik muuseumi juhataja ristküsimuste alla ja üritada mõista, kuidas kohalikud tajuvad kujunenud olukorda.

 

Kes on Kosovo tegelikud algasukad, on tänagi veel vaidlusalane küsimus. Albaanlased väidavad, et nemad kui illüürlaste järeltulijad olid siin kuni seitsmenda sajandini, peale mida slaavlased selle enda valdusse võtsid. Alles 17-ndal sajandil, kui ala oli türklaste käes hakkasid siia islamiusu vastu võtnud albaanlased uuesti sisse rändama. Eelmise sajandi alguses oli siin Serblaste osakaal veel 60%, täna aga alla 10%-di. Vaen Serblaste ja Kosovo albaanlaste vahel on olnud põline, mis kulmineerus eelmise sajandi lõpul Serbias võimule tulnud Slobodan Milosewichiga, kes sisuliselt likvideeris Kosovo autonoomia sh keelati koolides albaaniakeelne õpe.

 

Muuseumi juhataja vestis oma isiklikest kogemustest serblastega oma kodukülas. Nende külas, kus elasid valdavalt albaanlased, oli ka üks serbia perekond, kes elas külg külje kõrval kõigi albaanlastega. Koos peeti tähtsamaid sünnipäevasid ja abistati teineteist. Koheselt kui aga tärkas Serbia natsionalism, toimus ka totaalne ümberkehastumine – lähimast peresõbrast sai üle öö suur-serblane, kellest kujunes tagatipuks üks Punaste Barettide liidreid, kes võitlesid agressiivselt Kosovo iseseisvumis püüete vastu. Sõjaajal küüditati ligi miljon albaanlast riigist välja. Serblaste käekiri on olnud kõikjal sarnane - pole inimest pole probleemi.

 

Tänaseks on valdav osa serblastest Kosovost välja surutud. Suurem osa nende kogukondasid on veel vaid riigi põhja osas. Huvitava faktina asub Pristinast 80 km edasi üks 14-ndast sajandist pärit Visoki Decani klooster, kus elavad NATO range kaitse all muust maailmast täielikult isoleeritud 25 serbia munka. Seda piirkonda on üritatud kohalike poolt ka mitmed korrad rünnata, aga seni mitte tulemuslikult. Kahjuks ei jäänud aega sealt läbi minna. Pidavat olema looduslikult väga kaunis koht.

 

Tagasiteel Pristinast Skopjesse saime ka aru, miks tee lähima suurlinnani on unarusse jäetud. Riigi suurim ja korralikeim maantee kulgeb hoopiski Kosovo teiseks suurima linna Prizreni suunas, mis ühendab Kosovot nabanöörina oma peamise toetaja Albaaniaga. 

TEEKONDVIDEOD