REISIKIRI

Keenia: Nakuru ja Masai Mara

Seda, et Keeniasse saabudes oled saabunud Obama – riiki on tunda igal sammul. Kohalikel on seljas Obama T-särgid, poelavkadel ripuvad tema piltidega kangad ja käterätikud ning turismifirmad reklaamivad usinalt Obama-tuuri. Obama-tuur on reis tema kodukülla, kus Obama vanaema võib-olla näha saab. Keenia on küll Obama koduriik kuid Obama-maania on vallanud kogu Aafrika. Igal sammul on õhus tunda „yes, we can” ideoloogiat ja suure muutuse lootust.

Rääkides Nairobist endast, kuhu öö hakul Kampalast bussiga maabusime, siis tegemist on suhteliselt noore linnaga, üle saja-aastaseid maju siit ei leia. Linn tekkis kunagise ajutise raudteetööliste linnaku kohale, kui britid rajasid Ida-Aafrika raudteed Mombasa ja Kampala vahele. Täna võib siit leida vaid „moodsa” aja sünnitisi – alates klaasist ja terasest pilvelõhkujatest kuni linnaäärsete näotute slummideni. Nairobit peetakse mitte väga turvaliseks linnaks ning on isegi neid kes ütlevad, et see on üldse Aafrika kõige ebaturvalisem koht. Üldjuhul väidavad seda küll inimesed, kes pole käinud Lõuna Aafrika Vabariigis. Näiteks Johannesburgis, mille keskus muutub õhtu saabudes tondilinnaks - kus ei ela ühtegi inimest ning ringi luusivad vaid kodutud kriminaalid. Nairobi on sellest veel väga kaugel.

Ega me siin pikalt aega veetnud. Tulime siia peaasjalikult vaid selleks, et startida safarile läbi masaide asualade, mis jäävad Lõuna-Keenia ja Põhja-Tansaania aladele. Valisime kümnepäevase paketi, mis kulgeb Keenias läbi Nakuru järve ja Masai Mara rahvuspargi ning jätkub Tansaanias Serengeti rahvuspargi ja Ngorongoro vulkaanikraatriga. Safariauto oli mõeldud kuuele kuid kuna  ülemaailmne majanduslangus on jõudnud ka siinsesse turismitööstusesse ning kohalikel korraldajatel on tõsiseid probleeme safarite täituvusega, siis kohalike kahjuks ning meie õnneks, saime jagada autot privaatselt kahekesi. Lisaks siis veel giidist autojuht Augustino ja kokk Kimani.

Peale kümne-päevast seiklust avalikus transpordis läbi Ruanda ja Uganda külade, oli üsna kosutavaks vahepalaks teadmine, et nüüd saab mõnda aega taas lasta elul ennast taas lihtsalt edasi kanda ning unustada kõik need mõtted, kuhu ja kuidas järgmine päev edasi liikuda.    

Tõeline võlukokk Kimani suutis kolm korda päevas tekitada peaaegu eimillestki nauditava söömaaja. Kämpingutes olid tsemendist alused ehk kööginurgad, kuhu ta osava liigutusega alati oma söevirna ladus ja potid-pannid reastas. Päevaplaan oli neil koos söögipausidega täpselt välja kalkuleeritud nii et igaks söögikorraks oli ta eelnevalt suutnud midagi juba ette mõelda. Tõeliselt muretu kümme päeva. Peale Kimanist ja Augustinost lahkumist tundsime neist veel mõnda aega tõsist puudust :)

Safari endaga on muidugi nii, et seda ei tohi kunagi liiga tõsiselt võtta, vähemalt selles osas, mis puudutab loomade ja eriti suure viisiku nägemist. Tee peal kohtasime üsna mitmeid kolme-nelja päevaseid safari tuure, kes olid oma pakette suure viisiku nägemise pähe müünud. Selle tulemuseks võis vägagi tihti näha naljakaid pilte, kus kümned ja kümned autod tunglesid kobarates mõne tihniku juures ning üritasid pingsalt turistidele selgeks teha, millise puuvõra peal asub leopard. Tegime ka ise sellest kohast pilti ning õhtul tegelesime mõistatusmänguga „Leia leopard pildilt”. Peale mõningast otsimist saime mõistatuse lahendatud. Päris palju nalja tegi.

Esimene hingetõmbepaus Nairobist tulles on Nakuru järve äärne rahvuspark. See on hea vahepeatus enne Masai Marad ning loodusvaated on siin tõesti ilusad. Eriti siis, kui järv täitub roosade flamingo- ja pelikaniparvedega.

Loomi kohtab igal sammul, alates kõikvõimalikest sõralistest, kuni ninasarvikute ja kaelkirjakuteni välja.

Valmis tuleb aga olla tõeliseks tolmurünnakuks. Kuiva ilmaga keerutab auto ülesse imepeenet valget tuhkjat tolmu, mis katab mõne minutiga kogu auto sisemuse ja sealt edasi juba ka su enda hingamisteed.

Keenia kõige kuulsamaks rahvuspargiks on mõistagi Masai Mara. Kuigi Keenias elab kokku üle 70-ne erineva hõimu, on Masaid, kellede järgi on park ka oma nime saanud, nendest kõige silmatorkavamad.

Sõna „Mara” tähendab täpilist ning peegeldab sellega suurepäraselt siinset maastikku – kuni silmapiirini laiuv savann, millele on üliiseloomulikud üksikute täppidena sirguvad puud keset tühja välja.

Savanniline maastik hakkas pihta juba pikka aega enne rahvusparki jõudmist. Tühjal väljal tiirutav tugev tuul keerutas tornaadodena ülesse kuni taevani ulatuvaid liivasambaid, mis kõrgusid kahel pool autoteed, jättes iseenesest väga mõjusa mulje.

Masaid moodustavad täna vaid 5% Keenia rahavastikust ning sellest hoolimata on nende elujõuline kultuur hästi säilinud. Masaid on rändava eluviisiga nomaadid-karjakasvatajad ning elavad peaaegu täielikult proteiini dieedil, süües vaid veise või kitse liha ja juues lehma verd ja piima. Tänapäeval on menüüsse üha rohkem lisandumas ka maisi-põhised sööke ning pastoraalne eluviis on asendumas aina rohkem ka muude eluks vajalike tegevustega. Ühes masai külas nägime isegi kooli, kus klassitäis väikseid masaisid usinalt numbreid õppis. See on selge märk paikseksjäämisest. Igal masaikülal on oma vanem, kes kasvatatakse sel moel, et külarahva seast valitakse välja 1-2 noormeest, kellel võimaldatakse edasi linna kooli minna ja nendest kasvatatakse edasi uued juhid ehk külavanemad.

Masaide külaarhitektuur on ülipraktiline. Kõik külad koosnevad ringikujuliselt paigutatud savimajakestest, mis ääristavad keskplatsi. Ööseks tuuakse kari küla keskele, et kaitsta neid kiskjate ja teiste hõimude varguste eest. Väiksemad vasikad võetakse enda juurde majja, selleks on eraldatud spetsiaalne nurgake iga maja sissepääsu kõrval. Kui hommikul kari väljale sööma aetakse, on küla keskplats kui sõnnikuhunnik, kus algab sitamardikate ja porikärbeste party.

Kohe asuvad tööle ka naised ja lapsed, kes koguvad lehmakoogid kokku ning löövad need kas maja seintele lisakihiks või kuivatavad küttematerjaliks. Lehm tundub siin olevat üldse tõeline ja ainus valuuta, mida saab vahetada muuhulgas ka nais(t)e vastu.

Majas endas on tavaliselt üks suurem tuba (ca 5-6 m ²), mille seina äärde on ehitatud puidust madal lavats. Madratsit asendab lehmanahk ja seega on magamisase vägagi askeetlik. Voodi kohal ripub nagi, kuhu ööseks ehted riputatakse. Teises toa nurgas on põrandas auk, milles tehakse lõket ja keedetakse süüa. Akendeks on kitsad pilud katuseserva all.

Masaid on üliefektsed oma pika ja sihvaka kehavormiga, punaruuduline hõlst üle õla visatud. Ühes käes on igal masail kindlasti kepp, mis pidulikul juhul külla minnes asendatakse kaunistatud kepiga. Kepp on nii oluline sümbol, et isegi Keenia president kannab kullatud masaide keppi riiklikel tseremooniatel.

Jala- ja käevarred on ehitud nii naistel kui meestel värvilistest pärlitaolistest kivikestest punutud võrudega ja naistel on kõrvadesse venitatud suured augud, mis on polsterdatud suure hulga kaunistustega.

Masaid on ka ainsad, kes põliselanikena võivad vabalt elada Masai Mara rahvuspargis. Kõik ülejäänud st turistid, saadetakse õhtupimeduse saabudes pargist välja. Pargi algus ja lõpp on kokkuleppeline, milleks meie ööbimispaiga juures oli jõgi. Kesköised hüäänide ulgumised ja lõvide möirged teisel pool jõge on siin tavapärane. Nende helide saatel tähistasime ka oma jõulude saabumist.

"Ida-Aafrikat avastamas" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD