Jordaania
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Jordaania: Lähis-Ida pailaps

detsember 2005
Lähis-Ida

Oleme liikumas ümber Iisraeli nagu kass ümber palava pudru. Parem on kui selle riigi nime siinkandis üldse ei nimeta. Iisraelil on kõikide oma naabritega kana kitkuda - Liibanoniga käib võitlus põhjaterritooriumi pärast, Süüriaga on nad vaenujalal Golani kõrgustiku küsimuses, Jordaaniaga on tüliõunaks Jordani jõe läänekallas ning Egiptusega käib vaidlus Gaza maakitsuse pärast. Kui passis on märge Iisraeli külastuse kohta, siis suure tõenäosusega eelnimetatud riikidesse siseneda ei saa. See on ka põhjus, miks me Iisraeli sel korral oma reisikavast välja jätsime, kuigi kiusatus oli suur.

Jordaania on osa "Pühast maast" ning siin on lisaks islamile ka mitmeid judaismi ja kristlusega seotud kohti, mida on asjakohane siduda Iisraeliga. Just praeguse Jordaania kuningriigi aladel asusid kunagi kurikuulsad Soodom ja Gomorra ning siin ristiti Jeesus.
Meie külastasime Nebo mäge, kust Mooses nägi Tõotatud maad. Siia olevat ta ka maetud kuigi täpset kohta ei teata. Suurema meediatuntuse sai Nebo millenniumivahetusel kui Rooma Paavst siit oma palverännakut alustas. Vaade mäelt on hingematvalt ilus, ümberringi on mäed ja orud ning selge ilmaga võib siit näha Surnumerd ja Jeruusalemma katuseid.

Nebo mäest alla, mõned kilomeetrid edasi asub väikelinn Madaba, mille valisime oma esimeseks ööbimiskohaks Jordaanias. Linnas asub Jordaania suurim kristlik kogukond, mida oli tunda ka tänavapildis. Inimesed olid tunduvalt vabameelsemad ja isegi õlut võis baaris leida. Madaba suurimaks vaatamisväärsuseks on kirik, kus on säilinud 6 saj pärit "Püha maad" kirjeldav geograafiline kaart, see on laotud mosaiigina kiriku põrandale. Kiriku kõrval asub katoliiklik kirikukool, kus lapsed vihikutega ringi silkasid. Tunda oli tõsist kogukonnavaimu ja see oli eristuv, sest ümberringi on tugeva identiteediga islamimaailm.

Hotell, kus peatuma jäime, kandis Jordaania rahvuslille nime: Must Iiris.

Väljas oli suhteliselt jahe ja kuna saabusime linna õhtupoolikul, siis oli ka juba küte sisse lülitatud. Õhtupooliku veetsime linnakeses ringi käies ja leidsime ka ühe kohviku, kus päris korralikult süüa sai. Hommikusöökidega on siin mureta, sest hotellidest on seda reeglina võimalik saada. Mustas Iirises hommikusööki nautides, istusid meie lauda kaks ameeriklast. Olime tõeliselt üllatunud, sest ameeriklasi teataval põhjusel siinkandis just palju liikumas ei ole. Kuulsime, et nad olid saabunud Dubaist ja liikusid edasi Iisraeli poole. Kuuldes, et oleme Süüriast läbi käinud, tegid nad suured silmas ja ühel hakkas lõug värisema. Lugesime nendest märkidest, et selle riigi kohta on nende kodumaal eriti kurje jutte räägitud. Igatahes ei olnud nad Süüriast isegi mõelda julgenud. Et passi Iisraeli templiga "mitte ära rikkuda" olid nad end kurssi viinud Iisraeli viisa topeltsüsteemiga. Nimelt loodavat soovijatele tempel piiriületuse kohta mitte passi vaid eraldi lehele ja sel viisil on võimalik sama passiga teistessegi araabia riikidesse siseneda.

Maailma madalaim punkt

Madabast paarikümne kilomeetri kaugusel asub Surnumeri. See on väidetavalt maailma madalaim punkt, asudes ca 400 m allpool merepinda.

Meie silme ees kangastusid juba imelised soolakristallidest tornikestega rannad, mida Surnumere kosmeetikapurkide pealt ikka leida võib. Hiljem lugesime, et efektsed soolakristallid pidavat olema siiski mere lõunaosas. Meie poolt külastatud rannariba oli suhteliselt hariliku mudase kaldaga, nii et pidime kaks päeva oma jalanõusid sellest kititaolisest kõrge väärtusega mudast puhastama. Kuna meri on allapool merepinda, siis saab siin päevitada nii, et kahjulikud UV kiired sinuni ei jõua (enne filtreeruvad). Jordaania valitsus on Surnumere hoidmiseks käivitanud keskkonnaprojekti, sest oma kõrge mineraalainete sisalduse tõttu kasutatakse meres leiduvat väga palju kosmeetika-tööstuses ning see ei taastu samavõrd kiiresti.
Pealinnas Ammanis otsustasime pikemalt mitte peatuda ja libisesime linnast vaid paaritunnise peatusega läbi. Linn on väga kaasaegne ja ei erine eriti muudest suurlinnadest. 50 km Ammanist põhja suunas asub aga hästisäilinud roomlaste linn Jerah, mis on Decapolise piirkonna ja ilmselt üks maailma paremini säilinud roomaaegsetest linnadest. Jerahi ala oli asustatud juba 6000 a enne Kr. kuid suursuguseks linnaks ehitati ta roomlaste poolt 1-2 sajandil enne Kr. Linna eristab teistest see, et keskväljakul on suur ringikujuline keskplats, mis on palistatud sümmeetriliselt paigaldatud sammastega. Linna kompleksis on säilmed nii pronksi kui rauaajastust ja ka Bytsantsi ajast.

Nabatealaste kaljulinn

Suurimaks üllatuseks ja eredaimaks emotsiooniks sellel reisil sai Petra! Linn asub paarsada km Jordaania pealinnast Ammanist lõuna suunas ja on asutatud nabatealaste poolt ca 6 sajandil e.m.a ja täiendatud Roomlaste aegadel. Nabatealastel oli oma kuningriik ja nad olid väga osavad käsitöömeistrid ning ehitajad. Tegemist oli rändrahvaga, kes asustasid ala Punase Mere rannikul ja lõuna-Araabias ning tänast Jordaania ala kuni Damaskuseni välja. Kuni roomlaste saabumiseni 1 saj m.a.j õitses kaubateede ristumiskohal asuv linn taies hiilguses.

Piinlik tunnistada, aga meie ei olnud Petrast enne siia tulemist suurt midagi kuulnud. See aga mis me eest leidsime on oma kaalult võrdne Angkor Wat'iga Kampocheas ja Maccu Piccuga Peruus. Muljetavaldav on juba linna sisenemine, mis kulgeb kitsa teena läbi kõrgete kaljumassiivide.

 

Mida enam edasi liikusime, seda kõrgemaks kerkisid kaljuseinad meie kohal, küündides kohati 100 meetri kõrguseni. Teerada vonkles lõputuna näivate kaljude vahel salapäraselt ning iga järgmise pöörde taga oli uus ja veelgi võimsam taevani kõrguv kaljusein.

Ühel hetkel hakkas aga tee lõpp paistma ning see, mis kaljude vahelt paistis võttis hinge kinni. Punaka valguse kumas joonistus kaljuseinast välja kõrgete sammaste ning meisterlike nikerdustega mitmekümnemeetrine templifassaad!

Erakordselt müstiliseks muudab templi see, et ta on välja tahutud kaljuseina seest. Edasi liikudes tõusevad kaljudest välja üha uued ja uued templifassaadid. Linna keskel on samal meetodil välja tahutud ka suur amfiteater, mis omal ajal mahutas kuni 7000 vaatajat. Omaette jõukatsumiseks on teekond kõige võimsama templi juurde maä tipus. Suurt vaeva kompenseerib sinnatõusmisel teekonda saatvad vaated ja kui ca tunnise teekonna lõpetad, kõrgub su ees ca 50 meetri kõrgusena efektne templisein.

Sügavat muljet avaldab see, kuidas 6 sajandit enne Kristust tolleaegsete lihtsate ja primitiivsete vahenditega seda kõike teostati. Kuna kaljumassiiv on punakas-roosa, kutsutakse linna ka Roosaks Linnaks. Olenevalt kella-ajast ja päikese nurgast värvuvad mäed roosaks, tumepunaseks, purpurpunaseks või oranžiks. Kivised kaljud on andnud sellele linnale ka nime, tõlkes vana kreeka keelest tähendab Petra "kivi".
Kunagi 20-30 000 elanikku mahutanud kaljulinn on välja ehitatud koos tervikliku infrastruktuuriga. Mööda kaljuseinu, piki kitsast teerada, jooksevad seina sisse tahutud "veetrassid", mida mööda suunati linna vesi. Mäekülgedes olid linnaelanike kodud, mis meenutavad tänaste beduiinide elamiskohti mäekoobastes.
Linn avastati lääne maailma poolt alles suhteliselt hilja, 19 sajandil, mil Šveitsi rändur Johann Ludwig Burckhardt siia kanti sattus. Petra hõivanud beduiinid varjasid seda varmalt ja võõrastele oli sissepääs linna piiratud. Nabatealased ise on tänase päevani jäänud suhteliselt salapärasteks ja nende kohta ei ole just palju teada. Senini ei teata ka seda, miks linn maha jäeti. Üsna sama lugu, mis oli Angkor Watiga Kampucheas ja Teotichuakaniga Mehhikos. Läänemaailmale on Petra vaated tuntud filmist "Indiana Jones" mida filmiti siin 80ndatel aastatel.
Kui 1980ndate keskpaigas otsustas Jordaania valitsus Petra eraldi vaatamisväärsuseks kuulutada, kanti ta ka UNESCO pärandite nimekirja.

Sellest ajast sai sisse erilise hoo ka turismindus. Hiilgeaegadel, enne segast poliitilist olukorda riigis, oli Petras ca 30 000 külastajat päevas. Täna on külastajaid päevas pea kümme korda vähem kuid arv kasvab iga päevaga. Väike linnake Petra külje all, Wadi Musa, elatub täielikult turismindusest. Linnatänavad kubisevad siin hotellidest ja neid ehitatakse aina juurde.

Vaatamata kõigele sellele ilule oli Petras aga jahe, nii väljas kui hotellis sees. Küttesüsteem töötas taas vaid öösiti ja seepärast võtsime oma reisikotid ja panime ühel varahommikul Aqaba poole tulema.

Teekond Petrast Aqabasse oli kontrastina eelnähtule üsna uinutav. Tee ääres kõrgusid vaid ühenäolised kiviklibused ja ilma ühegi rohelise tutita punakad mäed. Tee oli uskumatult korralik, nii et buss isegi ei rappunud selle kahe tunni jooksul pea kordagi. Paar korda pidime peatuma sõjaväe kontrollpostides kuid see oli ka kõik.
Aqaba on Jordaania kuurortlinn ja nende ainuke väljapaas merele, seega riigi jaoks strateegiliselt väga oluline koht. Aqaba ei suutnud meid siiski millegi erilisega võluda, rannaalale väga lähedal jookseb suur autotee ja rannamelu peaaegu ei märkagi. Linnas levisid aga kuuldused, et Dahabis Egiptuses olla täiesti korralik rannailm ja võttes arvesse ka vaatamisväärsusi vee all, otsustasime aastavahetuseks sinna sõita.

Aqabast Nuweibasse

Lehvitades Jordaaniale suundusime praamiotsingutele Nuweibasse. Päevas liigub kaks reisilaeva Jordaania ja Egiptuse vahel, üks kiirlaev ja teine aeglane. Sadam võttis meid vastu pehmelt öeldes Segasumma suvilana, mis oli seni Jordaanias kogetu põhjal üsna ootamatu üllatus. Kuskile tuli tasuda sadamamaks, kuskilt saada maaltlahkumise tempel passi, siis suunduda piletikassa otsingutele, siis veel midagi arusaamatut teha ja nii lõputult edasi.
Järjekordadest iga selle protseduuri juures parem ei räägigi. Järjekord tundub Araabiamaades olevat üsna olematu mõiste või kui see on olemas, siis see kujutab midagi lehtri või poolringi taolist, mis kaootiliselt ümber kassa moodustatakse. Peale pikka rüselemist kui oled jõudnud kassaluugini ning sulle hetkeks tundub, et oled nüüd esimene, avastad vähemalt nelja tursket kätt, mis on läbi kassaluugi surutud ning sinu käsi ei ole kindlasti üks nendest.
Lõpuks, kui olime läbi käinud kuus kassat, selgus tõsiasi, et samal päeval enam laevale ei saa. Oli õnn, et ennem piletiostu veel templeid passi ei võtnud, sest muidu oleks meil tulnud öö siin sadamas veeta. Leppisime olukorraga ning suundusime tagasi linna. Tutvusime ülejäänud päeva Aqabaga ja peesitasime hotelli basseini ääres.
Järgmisel hommikul püüdsime olla juba nutikamad ja alustasime sadamateed aegsasti ehk kolm tundi väljumisajast varem. Seekord osutus suurimaks probleemiks taksojuhile seletada, mis asi võiks olla praamisadam, inglise keele oskusega on neil nagu on. Viimases hädas üritasime selgitusi jagada ka kehakeeles ning tegime lisaks veel vett imiteerivaid ujumisliigutusi, mille tulemusena sai meie esimeseks sihtkohaks sukeldumisklubi. Aega läks mis ta läks, aga lõpuks me uuesti pärale jõudsime.
Sadamakail ootas meid ees kihisev inimparv, kes olid siia kokku kuhjanud kogu oma elamise. Tohutute pampudevirnade taga ja otsas ukerdas igasuguseid tegelasi, igal ühel neist mingi tähtis asi ajada. Olime arvanud, et satume reisipraami sadamasse, aga tundus et olime vist sattunud elava kaubavahetuse keskmesse. Igatahes kogu see kraam kanti laeva peale, mille tõttu praam hilines väljasõiduga pea poolteist tundi. Kuid lõpp hea, kõik hea, lõpuks läks sõit lahti ning paari tunni pärast paistis Egiptus, Nuweiba.



Egiptuse poolel ei paistnud asjad paremini korraldatud olevat. Meeletu seltskond igasugu asjapulki tormas mööda sadamat ringi. Millega keegi tegeles, suurt aru ei saanud. Kotivalgustuses üritasid kõik korraga oma kotte läbi valgustusmasina toppida. Kui proovisime metallidetektorit läbida, suutis viis kohalikku enne meid korraga ukse suurusesse avasse tormata. Tragikoomilise pildina puselesid nad seal paar minutit nagu karpi surutud kilud kuni lõpuks kokkuleppele said, kes esimesena läbi läheb.
Lõpuks kui olime paarkümmend minutit mööda erinevaid ametiasutusi ringi käinud ja templeid kogunud, astus meie jalg üle sadama piiri. Kohalikus bussijaamas saime kokku mitme saatusekaaslasega ning suundusime koos ühises minibussis teele Dahabi poole, mis asub Nuweiba ja Sharmel Sheiki vahel, vaid 85 kilomeetrit Sharmist põhja poole.
TEEKONDVIDEOD