Venemaa
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Jekaterinburg

oktoober 2007
Kolmas Venemaa
Kui Eestis tavatsetakse rõhutada, et meil on kaks Eestit, siis Venemaal on kombeks öelda, et eksisteerib kolm Venemaad – Moskva, Peterburg ja ülejäänud Venemaa. Ning seda mitte ainult majanduslikus mõttes, vaid ka lähtuvalt üsna erinevatest mentaliteetidest.
Venemaa kipubki arenema piirkondade kaupa. Moskvat peetakse üsna halvustava tooniga Venemaa New Yorgiks – raha linnaks ja rahvaste sulatusahjuks. Peterburglasele ei maksa kunagi mainida Moskvast midagi positiivset, sest Peterburg, kui kunagine pealinn, peab end mõistagi Moskvast paremaks. Seal on aktiivne kultuurielu, kuulsusrikas ajalugu ning elugi tiksub pisut rahulikumas tempos.

Meie plaanid viisid seega sel korral nn kolmandale Venemaale. Siinjuures tuleb rõhutada, et tegelikkuses hakkab ka see kolmas Venemaa ennast tükk haaval eristuvateks piirkondadeks rebima. Venemaa järgnevad kasvupiirkonnad on miljonilinnad, mida on tänaseks üle kümne. Suuremas osas asuvad nad Volga kallastel, aga ka Venemaa Aasia poolel. Meie valisime oma reisisihiks Jekaterinburgi – Uuralite pealinna, mis asub Euroopa Aasia piiril. See on lennukiga nelja tunni kaugusel Frankfurdist ja ajavaheks Eestiga kolm tundi. Veel mõned nädalad tagasi ei olnud me sellest linnast kuulnud suurt midagi. Isegi internetist info hankimine polnud lihtsaimate killast – mõned üksikud infolõigud vaid Wikipedias ja üsna vähe informatiivne linna kodulehekülg. Lühidalt, maandusime tundmatusse.

Sissejuhatuseks võib öelda, et Jekaterinburg asub Uurali mägede idajalamil, Isseti jõe kaldal. Veel 1990 aastal nimetati linna Sverdlovskiks, mis sai oma nime 1924 aastal ühe bolševike partei liidri Jakov Sverdlovi järgi. Oblast, mille keskuseks Jekaterinburg on, kannab veel tänini tema nime – Sverdlovski oblast. Uuralid moodustavad pika (ca 2500 km), kuid võrdlemisi madala mäestiku Venemaa lääneosas. Maandusime lennukiga mõned tunnid pärast keskööd, nii, et kahjuks oma silmaga ei õnnestunudki mägede reljeefsust hinnata.

Majutusime kesklinnas, võtsime veel paar tunnikest reisiväsimuse väljapuhkamiseks ning hommiku kümne paiku olime valmis linna avastama. Kuna linn asub geograafilise Euroopa ning Aasia piiri lähedal, siis on antud koht mõistagi ka siinse piirkonna üks tuntumaid vaatamisväärsusi. Piir ei asu linnast eriti kaugel, vaid pool tundi autosõitu. Mingeid suuri turismikomplekse pole siia loodud. Mõttelisel piiril asub sümboolne tähis ning iga soovija saab siin teha ulja pildi, seistes üks jalg Euroopas, teine Aasias.






Jekaterinburg on muule maailmale tuntud eelkõige kohana, kus aastal 1918 hukati jõhkralt Venemaa viimane kroonitud keiser ja Tsaar Nikolai II ja tema pere – naine ja viis last. Seitsekümmend aastat hiljem, 1998 aastal kuulutati Nikolai ja ta perekond pühakuteks. Täna on mõrvapaigale Tsaari mälestuseks ja auks ehitatud täissuuruses vene õigeusu kirik. Siin saab tutvuda Tsaari ajalooga, nautida ohtrate kaunistustega siseinterjööri ning vaadelda seinamaale pühast tsaari perekonnast.





Kiriku seintel on ära toodud ka foto keldrist, kus hukkamine toimus, kuuli jäljed seintel. Kõik toimus väga robustselt ja bolševikele kohaselt. Valged olid just linna saabumas ning seetõttu tuli tegutseda kiirelt. Veoauto töötas maja ees täisvõimsusega, et püssilasud kuulda ei oleks. Laibad toimetati autosse ning sealt linna lähistele šahtidesse, mis täna kannab nimetust „Hram na kravi“. Jälgede peitmine käis ülimalt võikal moel. Surnukehad valati üle autokütuse ja happega, et välistada hilisemat hukatute tuvastamist ning aeti auku nagu loomad. Sellele territooriumile on viimaste aastate jooksul ehitatud täismahus puidust vene kirikute kompleks, millede sibulkuplid kõrguvad üle kogu piirkonna. Šahtid, kuhu Tsaari perekond heideti, on tähistatud ristiga.
Teatavasti ei ole Inglismaa kuninglik perekond seda senini Venemaale andeks andnud ning seetõttu ei ole ka Briti kuninganna jalg veel Venemaa pinnale astunud.





Reisimise üheks suureks väärtuseks on alati see, et õpid tundma kohalikku ajalugu. Vähemasti meile tuli üllatusena, et Jekaterinburg on asutatud 1723. aastal Peeter I-se poolt ning linn on oma nime saanud tema esimese naise Jaekaterina I järgi. Kui Peterburg loodi aknana Euroopasse, siis Jekaterinburg asutati Peeter I-se poolt Venemaa aknana Aasiasse.

Alates 19-dast sajandist sai Jekaterinburgist kulla ja juveelide linn, kuldne Meka ja uus Eldorado. Kui maailma tuntuimad Põhja-Ameerika ja Lõuna-Aafrika kullaleiu kohtadest on loodud romantiline legend ja nendega saab turistina tutvuda koha peal, siis Venemaa analoogidest ei tea me suurt midagi. Kõik kaevandused on võõrastele suletud ning infot nende kohta on peaaegu võimatu saada. Tegemist on aga ühe maailma rikkalikuma maavarade piirkonnaga. Mida kõike siin ei leidu? Kulda, vaske, rubiine, teemante ja palju-palju muud. Kunagiste Uurali kuulsate vääriskivimeistrite ja kullaseppade maailmakuulsad saavutused on tänaseks tuhmunud ajalugu.Tänane Jekaterinburg on üsna näotu tööstuslinn. Siia teine maailmasõda ei jõudnud, see oli tagalaks ning siin asus suur osa militaartööstusest.



Linnas on lugematul arvul suuri metallurgia ja masinatootmistehaseid, mille tuntumaid esindajaid on Uralmash – Venemaa suurim ja võimsaim rasketööstuse tehas, kus toodetakse mäetehnikat ning sammuvaid ekskavaatoreid.
Linnas elab ametlikult 1,2 miljonit elanikku, aga mitteametlikult 1,5-2 miljonit. Jekaterinburg on kontrastide linn, nagu suurem osa Venemaast. Keset mitte midagi ütlevat ja halli tänavapilti kõrguvad kaasaegsed büroohooned ja kaubanduskeskused, mis annavad silmad ette ka parimatele sarnastele keskustele Lääne-Euroopa linnades. Rääkimata Eestist. Ja neid ehitatakse pidevalt juurde. Uhkest kaubanduskeskusest tavapärasesse tänavapilti tagasi astumine on justkui uude riiki sisenemine.



Jekatrerinburgil on geograafiliselt äärmiselt soodne positsioon Euroopa ja Aasia vahel ning seetõttu on linnast kujunenud Venemaa suurim transpordi- ja logistikakeskus. Siit läheb läbi ka paljudele seljakotiränduritele tuntud raudtee, mis kulgeb Peterburist kuni Hiinani.

Vestlesime ühes hubases kohvikus kohaliku Canoni esindajaga, kes rõhutas, et linn on viimase viie aastaga tundmatuseni muutunud. Areng jätkub kasvavas tempos. Siin on regiooni ärikeskus ning kohalikud tavatsevad ennast nimetada Venemaa kolmandaks pealinnaks. Välisinvestorid on seda piirkonda alles avastamas ning on aja küsimus, kui siia piirkonda võidujooks hakkab, nagu täna toimub see Moskvas ja Peterburgis.





Jekaterinburgi lähistel asub ka Venemaa eelmise presidendi Jeltsini sünniküla. Üllataval kombel ei ole Jeltsin siin aga eriti populaarne. Vesteldes paljude kohalike inimestega ning ühel õhtul pikemalt kohalikus restoranis tudengitega, rõhutati korduvalt, et Gorba ja Jeltsin ei esindanud Venemaa huve - üks lasi impeeriumil laguneda ning teine lasi võileiva hinna eest erastada riigi suuremad ettevõtted. Selge tegija on mõistagi Putin ja tundub, et seda igati siiras mõttes. Kui Peterburis, kus intelligents omab tugevat positsiooni, on veel kriitilist meelt, siis mida rohkem sisevenemaale, seda suurem Putini meelsus.

Putin on andnud venelastele sisemise uhkuse ja stabiilsustunde. Kõike seda toetab ka Putini teadlik sisepoliitiline oligarhidega võitlus ning agressiivne välispoliitika – pidev riiukiskumine oma naaberriikidega, õhuruumi rikkumine, lipu paigaldamine Antarktika põhja. Lihtsad venelased, kellele 70 aastat sisendati, et nad on valitud rahvas ning kes viimase viieteist aasta jooksul on pidanud osa saama kohutavast reaalsusest, et asjad ei olegi nii head kui seni on räägitud, on nüüd taas saamas toitu oma uskumustele Venemaast, kui superriigist. Putin teab täpselt, millisele nupule vajutada.

Kokkuvõttena oli siinveedetud aeg väga värskendav ja õpetlik. Kohalike inimeste püüdu paremuse poole oli tunda ja märgata igal sammul. Vaesust on veel muidugi kohutavalt palju, pensionär teenib pisut üle tuhande krooni ning keskmine palk on viie tuhande krooni ringis.



Aga asjad liiguvad ning piirkond areneb meeletu tempoga. Päris kindlasti ei tunneks seda linna enam viie aasta pärast ära. Eestlaste tavaarusaam Venemaast kui nostalgiast, kus kõik on sama nagu õndsal nõukaajal ei pea paraku paika. Demokraatiaga on tõesti asjad nii nagu on, aga see ei tundu keskmist venelast häirivat. See on midagi üsna sarnast sellel, mis toimub täna Hiinas, kus hoolimata diktatuurist toimub dünaamiline majandusareng.
Jekaterinburgi tunnuslauseks on „Lääne tarkus ja Ida püüdlikus“. Eks aeg näitab kuivõrd see paika peab. Viimaste aastate areng on olnud vähemasti paljutõotav.
"Kolmas Venemaa" reisikirjad
1 Jekaterinburg
TEEKONDVIDEOD