REISIKIRI

Jamaika, no problems...

… oli hoolikalt värviga seinale maalitud, kui Kingstoni lennujaamas maandusime. Riigi tunnuslause, mis on teravas vastuolus reisiraamatutes kirjeldatuga, on siiski siiani vett pidanud, kuid igaks juhuks tasub siinkohal kolm korda lauale koputada.

Saabusime puude ja vee maale (pärismaalaste Arawaki indiaanlaste nimetus Jamaika kohta on Xaymaca, mis tähendab "Land of wood and water") pühapäeva õhtupoolikul, peale kahepäevast lennumaratoni Euroopast läbi Toronto Kingstoni.

Seoses Kriketi maailma meistrivõistlustega, mille avamine meie saabumispäevale langes, oli lennujaamas tavapärasemast rohkem rahvast. Sellegipoolest saime aga oma toimetused passikontrollis ja tollis siiski nobedalt joonde. Kriketi MMi on Jamaikas oodatud ja ettevalmistatud aastaid. Kohalikud loodavad suuri turistide hordasid ja positiivset kajastust maailma pressis.

Otsustasime esimesed päevad veeta pealinnas Kingstonis kuigi Lonely Planet hoiatab mitmeid kordi turvalisusprobleemide eest. Statistika kohaselt pandavat siin toime ca 75% riigis toimuvatest kuritegudest, mis tahendab keskmiselt kahte vägivaldset surma päevas. Seda peaasjalikult siiski vaid getodes.

Võtsime lennujaamast takso ning liikusime mööda kitsast poolsaare riba tuledesäras linna poole. Õhtu oli juba hämar ning nähtavus ei olnud enam kõige parem. Sisenesime läbi vaesemate linnaosade, mida oli ka igal sammul näha ja tunda – vineertahvlitest ja plekitükkidest kokku klopsitud majad kahel pool teed ning tugev mürtsuv muusika vibreerumas üle kogu kvartali. Mida rohkem sisemaale, seda esinduslikumaks muutusid ka ümbritsevad majad, kuni lõpuks no jõukamatesse elurajoonidesse jõudsime. Üks asi jäi siiski silma kriipima. Majad olid kõik ümbritsetud kõrgete betoonmüüridega, mis meenutas vägagi Johannesburgi tänavaid Lõuna Aafrika Vabariigis nii, et mööda tänavat liikudes viibisid justkui rennis, kahel pool pikad betoonseinad. Eks see kõneleb iseenda eest. Turvalisuse tagamine on eelkõige ikkagi igaühe enda asi.

Jõudsime lõpuks reisiraamatust väljavalitud külalistemajja Mikuzi, mis osutus igati õdusaks ning koduseks peatuskohaks. Sõna Mikuzi tuleneb kohalikust Patoisi inglise keelest, mis on inglise keeli „I'm cozy" ja vaastas ka igati tegelikkusele. Peagi selgus ka hoolikalt disainitud ja maitsekate maalidega kaunistatud interjööri tagamaa. Perenaine Valeria on sisustusarhitekt ning tema poeg New Yorgis õppinud kunstnik. Nii, et kõik siinne on ka oma kätega tehtud.

 

Külalistemaja pidajanna Valerie osutus vaga säravaks naiseks, kes tegi meile esimese ohtu jooksul ülevaate riigi ajaloost. Vedelesime majaesisel terrassil koos vesteldes hiliseid õhtutunde ning libistasime kohaliku õlut „Red Stripe".

 

Nagu enamus Ladina-Ameerika ja Kariibi mere saarte ajalugu, on ka Jamaika ajalugu mõjutatud ja kujundatud Euroopa kolonisaatorite poolt. Põliselanikud Arawaki indiaanlased said siin rahus elada vaid 15-nda sajandini, kui saare pinnale astus esimene Euroopa turist – Christopher Columbus. Peale seda polnud enam miski endine. Hispaanlased võimutsesid siin poolteist sajandit ning seejärel liikus võim järgmiseks kolmeks sajandiks inglaste kätte. Iseseisvus saavutati 1962-al aastal. Kohalikud pärismaalased surid eurooplaste poolt toodud haigustesse, mille vastu neil immuunsus puudus. Need aga asendati vaga kiiresti orjadega, mida hakati massiliselt sisse vedama peale suhkruroo kasvanduste rajamist. See oli nii tulus äri, et selle kohta kujunes välja lausa oma väljend „Rikas nagu Lääne India plantaator". Jamaika oli peamiseks orjade jaotuspunktiks. Igal aastal saabus siia kümneid tuhandeid orje, kellest suurem osa teistesse Kariibimere lähipiirkondadesse edasi eksporditi. Peamiselt toodi orje Aafrika Läänerannikult, hiljem toodi tööjõudu sisse ka Aasiast. Nõnda on Jamaika rahvus segu Aafrikast ja Aasiast. Jamaikalased on pööranud selle oma tugevuseks ning seetõttu on ka riigi vapikirjaks "out of many one people". 

Esmaspäeva hommik võttis meid vastu särava paikesepaistega, mis otse meie magamistoa akna sisse säras. Tegime kiire hommikusöögi, võtsime oma kaks asja ning suundusime Bob Marley majamuuseumi.

 

Mulje oli igati positiivne. Tuline giid suutis iga pildi juures lauluviisi üles võtta ja kui jõudsime fotoni, kus oli peal Marley saja tuhande pealine Milanos toimunud kontsert, osutas ta oma peene sõrmekese foto keskele inimmassi kohale ja ütles, et siin on tema. Aasta siis oli 1980. Maja tuur sisaldab endas reggae kuninga kodu vaatamist, tema lemmikpuu all istumist, stuudiokülastamist (kus talle üritati atentaat teha ja kuuli auk on siiani seina sees). Tunnine tuur lõppeb kinosaalis, kus saab vaadata staari elust vandatud pooletunnist filmi. Olemine on vaga ehe ja ilma CDsid kaasa ostmata on selgelt kurb lahkuda. Muusika on äärmiselt oluline osa Jamaika identiteedist ja vast üks väheseid asju, mis on tõeliselt Jamaikale ainuomane. On ju siin sündinud mitmed maailmakuulsad muusikastiilid. Lisaks reggaele ka Dub, Ska ja palju muud. Bob Marley oli see, kes Jamaika muusika läbi reggae maailmakaardile tõi. Temaga seostuvad lisaks ka kaks teist koloriitset teemat – rastafarianism ning marihuaana.

Rastafarianism sai hoo sisse eelmise sajandi kolmekümnendatel ning saabus siia Etioopiast. See oli rahvusliku iseteadvuse kasvuga seotud aeg. Rastafaarid peavad ennast jumala poolt valitud rahvaks (Kas pole tuttav?) ning usuvad armastuse jõusse. Rastafaaride kõige tunnuslikumaks jooneks on mõistagi pikkade pulstunud juustetortidena alla rippuvad rasta patsid ning neid kohtab kõikjal tänavapildis, mis ei tahenda alati, et tegemist hingelise rastafaariga.

 

Nad leiavad, et ganja (marihuaana kohalikus keeles) tarvitamine annab võimaluse suhelda jumalaga ning siit tuleneb tõenäoliselt ka selle väga lai tarbimine, hoolimata et see on seaduslikult keelatud. Ka Bob Marley, kui maailma tuntuim rastamees, oli kirglik ganja tarbija ning see ta ka väga noorelt hauda viis.

Jamaika on religioosne maa ning hoiab kirikute arvult ruutkilomeetri kohta esikohta maailmas. Üllatusena on valdav osa ühiskonnast siiski kristlased (80%).

Bob Marley majamuuseumiga tutvunud, suundume edasi Port Royalisse, mis asub ca 30 km pealinnast eemal, kunagises Inglise merevae baasis ning mis hiljem Kariibi piraatide poolt üle võeti. Just meie saabumise auks oli seal lähedalasuvas kuluhunnikus tulekahju süttinud ja sealt tõusev suits ja huilgavad tuletõrjemasinad andsid olemisele vaid autentsust juurde. Vaatamata tulekahjule ja levivale vinguhaisule kasseeriti sisse täissumma. Kindlus ise on paljuski hävinenud ca 300 a tagasi toimunud suures maavärinas ja kohati on ta osaliselt maa sisse vajunud.

 

Sellegipoolest tasub see üle vaadata. Eriti huvitav on selle piirkonnaga seotud ajalugu, peaasjalikult piraatidega seotu. 17-nda sajandi lõpupoole, kui Britlased olid pidevalt lahingutes Prantsuse ja Hispaaniaga, hakkas Inglismaa sponsoreerima üksikuid kaaperlaevade kapteneid, hävitamaks vaenlaste laevu ja linnasid. Selline tegevus kogus hoogu ning muutus iseseisvaks kontrollimatuks jõuks kogu Kariibi merel, keskusega Port Royalis. Kes ei oleks kuulnud midagi piraadist Blackbeard (tegelik nimi oli Edward Teach). Mees terroriseeris oma ohvreid, kandes hõõguvaid süütenööre oma pulstunud habemes ja juustes. Reisiraamat hoiatab siinjuures: ära seda kodus enda peal proovi! Samas Port Royali läheduses oli kunagi raudvardasse üles riputatud, teistele õppetunniks, kurikuulus 'Calico Jack' Rackham, kes sai tuntuks oma kiindumusest sits aluspesu ja rummi vastu. Mees leiti Jamaika lõunakaldal aega veetmas koos kahe verejanulise kõrilõikajaga, kes hiljem osutusid ülemeelikuteks naispiraatideks. Mõlema naise, Mary Readi ja Anne Bonny'i, elud säästeti, kuna nood osutusid olevaks lapseootel.
Justkui jumala karistusena toimus 1692 aastal Port Royalis massiivne maavarin, mille tulemusena vajus suurem osa linnast vee alla viies endaga kaasa kolmandiku elanikkonnast (üle 2000-nde inimese).

Kohalik giid teadis rääkida, et kunagi on Jamaika valitsusel kindel plaan siia merepõhja klaasist läbipaistvad tunnelid ehitada, et huvilised saaksid merealuseid varandusi vaatama tulla. Merepõhjas pidavat väidetavalt olema palju piraadilaevu koos täislastiga pardal.

Tänane Port Royal koos oma ümbrusega on väike uinuv kaluriküla, mille endist hiilgust meenutavad vaid veel mõned piraatide stiilis kujundatud söögikohad. Kunagised armutud kõrilõikajad on nüüd kõik romantilisteks kangelasteks muutunud.

 

Võtsime suuna uuesti linna poole. Palusime taksojuhil Kingstonis väikese linnatuuri teha. Tutvusime all-linnaga ning suundusime lääne poole, kus vastavalt reisiraamatule seisab kirjas: Seda piirkonda peaks võimalusel kindlasti vältima. Autos istumine tundus siiski turvaline, kuni taksojuht ühtäkki mõista andis, et nüüd on tal aeg otsa saanud ning vaja kiiresti naisele toole järgi minna. Kuna väljumissoov meil siiski puudus, siis leppisime peale mõningasi läbirääkimisi taksojuhiga kokku, et oleme meeleldi nõus koos tema naisele vastu minema. Tee viis Portmoresse, mis ostus kohalikuks eliitlinnakeseks. See oli justkui väike Ameerika küla - kitš täies hiilguses: shopping mallid, Burger King, KFC jpm kõrgumas uue aja kirikutena keset ümbritsevat vaesust.

Teise päeva õhtuks oli Kingstonile ja ümbruskonnale ring peale tehtud. Istusime viimast õhtut Mikuzi võõrastemaja perenaisega maja esiterrassil ning panime paika järgmise päeva plaane. Pidime valima, kas liikuda Montego Bay suunas mööda põhja- või lõunakallast. Põhjas on troopika ja lõunas kõrbelisemad alad. Kuna meie perenaise elamine oli aga saare põhjaosas siis otsustasime selle suuna ette võtta.

Teekond põhjakaldale kulgeb üle mägeda. Valdav osa Jamaika siseterritooriumist on mägine ning seetõttu võivad suhteliselt lühikesed vahemaad võtta arvestatavalt aega, kuigi suuruselt on riik vaevalt neljandik Eesti territooriumist. Kitsad kurvilised teed meenutavad kohati ameerikamägesid. Kuid seda korvab meeletult ilus troopiline taimestik. Juba Kingstoni piirest valjudes muutub loodus kiiresti äärmiselt lopsakaks. Saare keskpaigas tegime peatuse sildi „ Botaanika aed" juures. Selgus, et ainsaks erinevuseks muust loodusest on vaid see, et siin on muru puude vahel ära niidetud ning saab vaevatult troopiliste puude ja taimede vahel ringi liikuda. Sarnases botaanika aias kulges ka meie edasine tee kuni põhjarannikuni välja. Lõunaks olime jõudnu Port Antoniosse, mis on kunagi suurim banaanide ekspordi sadam Jamaikal.

 

Täna peatuvad siin mõneks tunniks suured kruiisilaevad ja liiguvad siit edasi järgmistele Kariibi mere saartele.

 

Meie peatuskoht, Mikuzy, asus aga linnast väljas Kariibi kaldal väikesel rannal. Majake, mille rentisime oli imeilus, kolme toa ja köögiga. Valeria oli siin oma parimad sisekujunduse oskused mängu pannud ja tulemus oli nauditav. Soovitame kõigile, kel siiakanti soov tulla. Külakesed on mööda Kariibi mere kallast täis tipitud, kuid kuna turiste on suhteliselt hõredalt, siis ei ole maaelu kuhugi kadunud.

 

Ujumine sada meetrit sügavas Blue Holes on omaette kogemus. Paarikümne sentimeetrini kiht veepinnast on allikakülm, sealt allapoole lausa supp, nii et liigud pidevalt külma ja sooja tsoonis.

Eraldi vaatamisväärsustena pakutakse siinkandis ka kõiksugu Hollywoodi tegelaste villasid ja piirkondi, kus mõni eksootiline film vändatud nagu näiteks „Coctail", Tom Cruisega peaosas jpm. Neid sulelisi ja karvaseid jätkub siin kõikjale.

Kogu rannaala on ümbritsetud tiheda troopikaga ja metsad on täis eksootilisi linnuhääli. Metsloomadest on siin vaid sisalikulised nii et liikuda suht ohutu. Sama ei saa aga öelda ujumise kohta, sest kaugemal korallide juures pidavat elama haid. Samas teatavad kõik kohalikud, et enam ammu ei ole rannal haisid nähtud nii et väikse südamevärinaga, kuid ujumas käiakse siiski üsna usinalt.

 

Eriti uhkete tegelastena võib siin kohata kohalikke, kes end Maroonideks nimetavad. Maroonid vabanesid orjusest juba 17-ndal sajandil, põgenedes mägedesse ja võideldes seal tulemuslikult oma iseseisvuse eest inglaste vastu. Nende tegelik asuala on Blue Mountain mägedes, kus kasvatatakse vaid Jamaikale ainuomast samanimelist kohviuba.

Neljapäeva hommik võttis meid vastu troopilise vihmasajuga. See ei olnud lihtsalt vihm, vaid nagu veemüür mis ühtlase joana üle maa valgus. Olime põhjakalda idapiirkonnaga juba piisavalt tutvunud ning otsustasime hoolimata paduvihmast edasi liikuda Ochio Riosse. Kuna otse bussi polnud, siis liikusime linnast linna, kokku nelja sõiduvahendiga ning paari tunni pärast olime päral. Juba linna sisenedes sai selgeks, et oleme lähenemas Jamaika turistipiirkonnale. Just meie saabudes oli sisenenud siia üks paljudest kruiisilaevadest ning muidu pea sajaprotsendiliselt mustavärvilisse tänavapilti oli prussakatena valgumas valged ülekaalulised kruiisituristid. Vahelduseks oli sellel ka üks positiivne külg - me ei olnud enam ainukesed valged tänaval ja meie suunas osutatav tähelepanu polnud enam nõnda aktiivne. Seda ei kestnud siiski kauaks. Sama kiiresti kui nad tulid, olid nad ohtu hämaruses ka kõik kadunud.

Käsitööturul tundsime kohalike käest huvi äri edukuse kohta ning meile üllatuseks oli tagasiside vagagi pessimistlik. Kuigi ühest küljest peaksid jõukad ameerika turistid olema tõhusaks sissetulekuallikaks, siis kohalike taskusse jõuab siiski vähe. Suurem osa sõidutatakse otse laevalt kohalikku supermarketitesse, kust nood üsna arva oma raha mujale viivad. Kohaliku turukaupmehe sõnutsi plaanivat nad selle vastu juba protestiaktsioone. Niipalju siis tööstusharust, mida kuulutatakse riigi number üks sissetulekuallikaks.

Meie aeg Jamaikal hakkab tasapisi otsa saama. Eile liikusime edasi meie viimasesse peatuspunkti, Montego Baysse – all inclusive hotellide sünnikohta ja Jamaika turismitööstuse epitsentrisse. Rõhuvale enamusele turistidest tähendabki vaid see koht siin Jamaikat. Rand täis palistatud baare ja korvulukustav reggae kõikjal on see, mis siit linnast meelde jääb.

Uuh, nahk juba leemendab, sest väljas on palav ja sees lehvitab vaid pea kohal undav tuulik seda sooja õhku ringi. Alles hommikul tuli vihma nagu oavarrest ja meil oli raskusi isegi paari meetri edasiliikumisega selles vihmakardinas. Homme varahommikul stardime Kingstonisse ja sealt edasi juba Kuuba pealinna Havanasse!


Kuulmiseni,
Aive ja Andrus
Montego Bay, Jamaika 18.03.07

"Kesk-Ameerika ja Kariibid" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD