REISIKIRI

Iraan

Ajalugu teab vähe rahvaid, kes on loonud nii palju impeeriume, kui seda on teinud  iraanlased. Nende suurriiklikud püüdlused pole senini kuhugi kadunud. Iraan on endiselt üks mõjukamaid riike Lähis-Idas ning unistab jätkuvalt oma suurimast impeeriumist – Ahhemeniidide  suurriigist, mis kunagi ulatus Induse kallastelt kuni Etioopiani välja. On tähelepanuväärne, et sel ajal  elas impeeriumis pea pool kogu maailma rahvastikust. See võimas ajalugu toidab iraanlaste eneseusku ja ihalust endise suurriigi järele senini. Eriti kujundlikult väljendas seda meile meie autojuht Mehdi, kes painutas oma näpud kõigepealt  suurde rõngasse, väljendades nii Iraani kunagist suurust ja nihutas need seejärel väikeseks vaevumärgatavaks ringikeseks ning seejuures nukralt sõnades: Iraan täna - nii väike, nii väike. Ja seda kõike hoolimata faktist, et ka tänapäevane Iraan on suuruselt kolm korda sama suur kui Prantsusmaa. Kõik on suhteline.

 

Ahhemeniidide impeeriumi eelkäiaks oli hiilgav Eelami tsivilisatsioon, millega tutvusime Lääne-Iraanis, külastades Shushi, Choga Zanbili ja Shoushtarit. Ajaühikuks ei ole siin kandis enam mitte sajandid,  vaid aastatuhanded. Kõik, mis jääb alla tuhande aasta, tundub ajaloo peatüki mõistes kui poisike. Eelamite parimaks säilinud arhitektuuriliseks  saavutuseks loetakse Choqa Zanbilis asuvat tsikuraati ehk astmikpüramiidi, mis pühendati peajumalale Inshushinakile. Tsikuraati mudatellistele kirjutatud tekstid on pea neli tuhat aastat vanad. Asudes keset tühja künkalist välja, jätab püramiid väga võimsa mulje. Ka teekond sinna on ettevalmistavalt eriline – kulgedes läbi suhkrurookasvanduste ja sealsete kontrollpunktide.

 

Siit kuuekümne kilomeetri kaugusel asuv Shush oli oluline Eelamite linn, mis loodi 4500 aastat tagasi. Linn põletati maha asüürlaste poolt ning tõusis uuesti nö tuhast 2500 aastat tagasi, kui Darius Suur tegi sellest oma impeeriumi talvepealinna. Sellel ajal oli ta olnud oma suursugususelt samaväärne Persepolisega, kuigi tänaseks on sellest vähe jälgi alles jäänud. See-eest Persepolis, mis vallutati ja hävitati (330 aastat enne Kristust) Aleksander Suure poolt, on täna märgatavalt paremas konditsioonis. Persepolis on pärslaste tõeline au ja uhkus, kehastas üheaegselt nii Ahhemeniidide impeeriumi suurimat tõusu kui ka langust. Linna algne nimi oli Parsa, mis tähendab pärslasi, aga muule maailmale on see saanud tuntuks läbi kreeka keelse nime Persepolis, tähendades pärslaste linna. Tänini säilinud monumentaalsed trepimademed ja imposantsed sambad jätavad väga-väga uhke ja aukartustäratava tunde.

Kui sisenesime linna, küttis kuumav päike otse lagipähe. Selline kuumus võtab sammu aeglasemaks ja sunnib kõrgete sammaste vahelt varju otsima.  Persepolise varemed on hästi konserveeritud ning siin korraldatakse ka suursuguseid ajaloolisi vaatemänge koos võimsa pildi ja heliga. Kohapealt saab osta suursuguse raamatu, kus läbipaistvaid kilelehti olemasoleva foto peale asetades, saab hea ettekujutuse kunagist hiilgusest. Kuna Persepolis oli ka zoroastrite usundi pealinn siis saab kohapeal lasta endale teha ka Faravahari kujutisega ning koos tolleaegsete tähtedega kirjutatud oma nimelise kaelakee.

 

Persepolise lähistel asub Iraani kultuuri pealinn Shiraz. Kaasaegse linnana on Shiraz kindlasti üks ilusamaid Iraani linnasid. Avarad bulvarid, madalam hoonestus ja rahulikum liiklus (eriti võrreldes Teheraniga) annab siinsele elu-olule inimlikuma mõõtme. Linn oli ka aastatel 1750 – 1800 Kharim Khani poolt riigi pealinnaks kuulutatud, tema nimeline tsitadell ehib linna keskust tänini.

Siin samas kõrval on ka bazaar, mis oli  meie Iraanis nähtutest oma kõrgete ja kaunistatud avarate võlvlagedega kindlasti kauneimaid. Eriti positiivne on see, et ajaloolistel basaaridel leiab tõesti vaid kohalikku käsitööd – virnades kuulsaid Pärsia vaipu, idamaiste mustritega keraamikat, kaameli luudele maalitud ajaloolisi miniatuure, kirevaid tekstiilkangaid, eksootilisi vürtse  ja palju muud. Ilmetud ja odavad Hiina kaubad ei ole siia veel tunginud. Neid leiab aga lademates muidugi igapäevases tänavakaubanduses.

Saabusime Shirazi šiia moslemitele väga olulisel usupühal, mida nimetatakse Arba’eeniks. Püha toimub igal aastal 40 päeva peale Ashurat, mil mälestatakse Muhamedi lapselapse Imam Hussaini märtrisurma Karbalas (mis asub tänases Iraagis ja on ühtlasi ka tõsiusklikutepeamiseks palverännaku sihtkohaks). Sellega seoses oli kogu linn leinameeleolus, tänavad kaetud mustade leinalippudega ning inimesed käisid usinamalt mošeedes palvetamas. Kuna pühadeaegsete palvuste ajal turiste mošeedesse  ei lastud, siis leppisime Sah Cheraghi mošee-mausoleumi välise ilu ja kauni sisehoovi nautimisega. Väljak oli tihedalt täis mustades toonides hidžaabi kandjaid  ning kohati ainsate turistidena, olime vaatamisväärsuseks omaette. Eriti väike Laura, kellega iga teine soovis ühispilti teha.

Järgmise päeva varahommikul käisime vaatamas Nasir-al-Molki mošeed, mis on rahvasuus tuntud Roosa mošeena. Kauni roosa tooni annavad läbi vitraaž- akende mošee sisemusse langevad hommikused päikesekiired. See on imeline vikerkaarevärviline vaatepilt.

Shirazi poeetilisusele annavad värvi veel juurde muidugi siinsed kuulsad poeedid Hafez ja Sa’di. Nende hauad on lausa nö kohustuslikud vaatamisväärsused. Iraanlastel on ütlus, et iga iraanlase kodu peab omama vähemalt kahte asja – esiteks koraani ja teiseks Hafezi luuletusi. Hafezi romantilises luules olid kesksel kohal armastus ja veinid. Viimase osas on seos ka ilmne  -  Shirazi viinamari on saanud oma nime ja alguse just siit. Kahjuks on tänaseks sellest järgi jäänud vaid nimi, sest alkohol on moslemi jaoks teadagi saatanast ning siin võib igaüks sellest vaid unistada. Või nagu ütlevad kohalikud usumehed mullad: Hafez ei pidanud veinist rääkides silmas alkoholi, vaid ikka jumalat.

 

Kuulsatest poeetidest rääkides, ei pääse kindlasti mööda kümnendal sajandil elanud Ferdosist, kes on tuntud Iraani rahvuseepose Sahname kirja panijana. Eepost tuntakse ka Kuningate raamatu nime all ning kuigi kirjutatud islami perioodil, jutustab ta siiski islami eelsest perioodist. Sahname on olnud iraanlaste rahvusidentiteedi põhikujundajaid.

 

Teine oluline mõjutaja, mis on mänginud väga olulist rolli iraanlaste mõtteviisis, on Zoroastrism, mis oli juhtivaks usundiks iidsetel Iraani aladel ennem Islami tulekut. Sellega õnnestus meil kõige lähemalt kokku puutuda Yazdis. Zoroastrismi teeb põnevaks tõsiasi, et seda peetakse  maailma esimeseks monoteistlikuks usundiks, mis on väidatavalt enim inimkonda ja teisi religioone mõjutanud usund. Selle mõju võib näha nii judaismis, kristluses, islamis kui ka budismis. Zoroastrismi rajaja oli prohvet Zoroaster, kes elas 3000-3500 aastat tagasi. Zoroastrite jumalaks on Ahuramazda – kõikvõimas nähtamatu jumal. Ning kuna Ahura Mazdal pole ei sümbolit ega ikooni, mille suunas palvetada, siis palus ta, et kummardajad palvetaksid teda tule suunas.

 

Yazdis külastasime Zoroastristide tuletemplit Ateshkadehi, kus saab näha tuld, mis on siin põlenud katkematult viimased 700 aastat. Käisime ka Zoroastrite vaikuse tornides, mida viimati veel 1960. aastal kasutati Zoroastrite matusetalitusteks. Kuna Zorotraistid usuvad põhielementide – maa, taevas, vesi ja taimed – puhtusesse, siis keelduvad nad oma surnuid matmast ja kremeerimast, kuna see saastab maad ja õhku. Sestap viidi surnud vaikusetornidesse, toiduks raisakotkastele. Tänapäeval maetakse lahkunud siiski haudadesse, mis on ümbritsetud betooniga, vältimaks maa saastamist.

 

Yazdi vanalinn on väga eriline, koosnedes savimajakestest ja neid ümbritsevatest savimüüridest. Linn on tervikuna UNESCO kaitse all ning siinsete kitsaste savimüüride loodud labürintides on päris mõnus ka kuuma ilmaga jalutada. Eriti vahvad on Jamehi mošee juurest hargnevad võlvlagedega tänavad, kus hoolimata puhkepäevast, milleks Iraanis on reede, oli siiski ka üksikuid kaupmehi oma toodangut pakkumas. Omamata esimese hooga mingitki soovi midagi kaasa osta, suutsime me sõbruneda ühe kurdi päritolu sõbraliku kaupmehega, kes meile lõpuks kaks imeilusat Qashqai hõimu rahvamustrites kaasavarakotti maha müüs. Need on tõesti erilised – rahvusmustrites kangastelgedel kootud kottidel on külge meisterdatud nahast käepidemed ja pandlad. Qashqaid (kes on nime andnud ka tuntud Nissani linnamaasturile) on turki keelt kõnelevad nomaadid, keda hiljem kohtasime ka mitmel korral teel Shirazist Shoushtari.

 

Kuna november tähistab siin sisuliselt turismiperioodi lõppu, siis turistidega sel perioodil siin pea üldse kokku ei puutu. Tõsi, ühte turisti me Yazdis ootamatult ühe maja katusel ümbrust nautides siiski kohtasime. Kui küsisime, kust ta pärit on.. tuli vastuseks üsna võõra aktsendiga: From Estonia! Olime siiralt üllatunud ning nagu peagi selgus, siis oli tegemist hispaanlasest Alfredoga, kes oli juba kaks aastat Eestis Tallinna Ülikoolis IT alase programmi raames töötamas. Arvestades, et Hispaanias oli veel mõnda aega tagasi töötus noorte hulgas pea 50%, siis oli Eesti talle suurepäraseks võimaluseks. Ning tagatipuks võimaldab sissetulek nüüd ka kaamose perioodil reisimas käia. Igatahes oli meile suureks üllatuseks, et vaid kaks aastat Eestis elanud rännumees identifitseeris enda elukohta juba Eestina:)

 

Yazdiga sarnast mudatellistest arhitektuuri, aga mõõtmetelt oluliselt väiksemat ja omapärasemat, saime kogeda veel ka Kashani ja Isfahani vahele jäävas  1500 aasta vanuses Abyanehi külas, mis asub mäe jalamil 2,3 km kõrgusel merepinnast. Külale on iseloomulikud punased mudatellistest müürid ja võreakendega majad ning kohalikud kirevad rahvarõivad, mis ülejäänud riigis vaid mustades riietes naiste kõrval värskendavalt silma torkasid. Küla üks keskseid kohti on zoroastristide tuletempel, mille asemekohal oli kohalik ka käsitöölavka avanud. Küla majakeste ustel võib märgata kahte erinevat kuju koputeid (ja nagu hiljem selgus, siis on see nii enamikes kohtades Iraanis). Vasemal uksetiival pikk ja peenike ning paremal ringikujuline koputi. Mõlemad teevad erinevat heli ning mõeldud selleks, et eristada, kas ukse taga on koputamas mees või naine. Kumb millisele sugupoolele kuulub ei vaja siinjuures tõenäoliselt selgitamist :) Sellise lahendusega saavad lahendatud soovimatud olukorrad, sest võib ju vaid ette kujutada moslemi naise jaoks kohutavaimat hetke, kus lähed ust avama ilma, et pea oleks rätikuga kaetud ja sisse soovijaks on hoopiski võõras meesterahvas. Naise ilu on siin riigis mehe omand ja ei kuulu teistele eksponeerimiseks. Seda enam, et naise juustes pidavat olema eriliselt särtsuv elektriline energia, mis mehi teatavasti pööraseks teeb:)

 

Peale Abyanehi avastamist tegime veel põike Natanzi, mille läheduses asub riigi suurim uraani rikastamise tehas ning millest andsid märku ka mitmed militaarpostid õhutõrje kahuritega. Meie tutvusime siiski vaid kohaliku Jamehi mošeega, millele on iseloomulik hästi kõrge ja saleda joonega minarett. Laurale pakkus aga minaretist enam rõõmu mošee kõrval olev laste mänguväljak, kus sai üle pika aja korralikult kiikuda ja liugu lasta. Lisaks saime kohaliku meistri käe all esmakordselt süüa ka tõeliselt head ning värskelt valmistatud sultani kebabi koos sibula, grillitud tomati ja kohaliku jogurtiga.

 

Iraani suurimaks turismimagnetiks peetakse aga muidugi Isfahani. See imeilus linn oli  17.sajandil Safaviidide impeeriumi keskuseks. Vaatasime üle Imaami väljaku, bazaari, Jamehi mošee, Armeenia kvartali ja Isfahani kuulsad sillad. Imaami väljaku võtsime ette kohe esimese päeva saabumisõhtul, et nautida selle sära õhtuses erivalguses. Väljak on tõeliselt muljetavaldavate mõõtmetega ning loetakse veel tänagi maailma üheks suurimaks linna keskplatsiks. Järgmisese päeva mahutasime väljakul asuvate mošeede ja šahhi palee külastused. Šeik Lotfollahi mošeed peetakse üheks ilusaimaks mošeeks. Kuna mošeel puuduvad minaretid ja sisehoov, siis arvatakse et see ei olnudki üldse avalikuks kasutuseks, vaid kasutada ainult šahhi oma õukonnale ja haaremile. Mošee on loodud 17. sajandi alguses või nagu siin on kirjutatud - tuhat aastat peale Muhamedi palverännakut Mekast Medinasse (1602 AH). Oleme mitmel korral mõelnud, kui kaua moslemid jaksavad arvestada oma ajalugu lähtuvalt kristlikust kalendrist. Siinkandis tundubki, et Kristuse sünni järgi peetakse arvestust veel vaid turistidele suunatud ingliskeelsetes materjalides.

Samale platsile jääb ka Imaami mošee ja Ali Qapu palee, üks uhkem ja säravam kui teine. Kuigi Ali Qapu palees käisid ehitustööd, sai siin siiski hää tunnetuse selle suursugususest väljakule eenduvalt ülikõrgete sammastega  rõdult. Tekib ikka tõelise šahhi tunne.

 

Isfahanis asub ka Chehel Sotuni palee, mis  tähendab tõlkes 40 sammast. Kuigi palee esisel imekaunil ja uhkel kõrgete sihvakate sammastega  verandal on vaid 20 sammast, siis on nimi tuletatud peegelpildist, mida saab näha kompleksi sisenedes veranda ees oleva basseini peegelduselt. Siin palee vasakul ja paremal küljel asub ka üks kuulsatest Pärsia aedadest. Kohtasime neid lisaks ka Shirazis ja Yazdis, kuid kõige parema mulje jättis hoopis Kashanis olev Fini aed. Pärsia aiad ulatuvad vanuselt kuuendasse sajandisse ennem Kristust ning on loodud sümboliseerima paradiisi. Aiad on jaotatud neljaks sektoriks, mis sümboliseerivad Zoroastria põhielemente - taevast, maad, vett ja taimesid. Fini aias kõrguvad seedrid on kuni 500 aastased. Kõrbelises keskkonnas, kus vesi on väga piiratud ressurss on siin seda külluses, kasutades ära looduslikke allikaid. Võib vaid ette kujutada, millise meeletu kontrastina see paistis tuhandeid aastaid tagasi, kus keset kõrbe laius järsku lopsakas aed vulisevate allikate ja kauniste jahedust pakkuvate varjualustega. Tõeline Paradiis.

 

Karjuva vastandina Pärsia aedadele, on riigi tänane pealinn, Teheran, sõna otseses mõttes lihtsalt kole linn - laialivalguv, kaootiline, saastatud õhuga ja  pidevates liiklusummikutes. Päeva lõpuks on silmad vingugaasist kipitavad ja punased. Õnneks planeerisime siia vaid ühe täispäeva ja see oli täiesti piisav, et läbi käia olulisemad kohad. Külastasime Iraani Rahvusmuuseumi, Golestani paleed, lonkisime bazaaril ning päeva lõpuks jõudsime ka vaibamuuseumi.

Iraani rahvusmuuseum jättis väga hea mulje, tõenäoliselt parim muuseum Iraanis. Siit sai hea ülevaatliku pildi läbi võidukate impeeriumite kulgevast Pärsia ajaloost. Kohe Rahvusmuuseumi kõrval asub teinegi muuseum - Iraani islami perioodile pühendatud muuseum, kus oli hää ülevaade islami kunstist – keraamikast, vaipadest, nikerdatud puitustest ja paljust muust eksootilisest. Pole midagi öelda, islami kunst ja arhitektuur on tõeliselt võimas ja kaunis.

Viimaste Pahlavi dünastiasse kuuluvate šahhide eluasemetest saime ülevaate  Golestani palees ( tõlkes lillede palee). Igati uhke elamine ning eriti muljetavaldav on sillerdav-kiiskava peegelmosaiigiga kaetud kõrgete võlvlagedega vastuvõtu saal. Veidi kitšilikuna küll tundus, aga kalliskivide aseainena ajasid need asja kenasti ära.

Vaibamuuseumis on suurepärane ülevaade Iraani erinevate piirkondade vaipadest.. See oli tõeline kingitus Aivele, kes on Pärsia vaipade huvilisena seda valdkonda juba mitu aastat väga põhjalikult studeerinud. Nüüd oli siis võimalik seda kõike ka oma silmaga koha peal kogeda. Pärsia vaipade maailm on rikas – igal hõimul oma mustrid ja värvivalik. Rikkaliku värvigamma ja huvitavate mustritega vaip on nomaadirahva identiteedi kandja. Vaipu pärandatakse siin põlvest põlve ning nende abil jutustatakse legende ja lugusid.

Teheran oli koht, kus kõige enam ka kaasaegse Iraaniga kokku puutusime. Vanemale põlvkonnale jaguneb aeg Iraanis kaheks – elu enne ja elu peale revolutsiooni. Aasta 1979 tähistab siin 2600 aastase kuningavõimu lõppu ning Iraani Islamivabariigi sündi. Sellest hetkest pole siin miski enam endine - Iraani uueks teeks sai teokraatlik riik, mille valitsemine pidi lähtuma šariaadist. Ning kõik need sammud mis ette võeti, kõlavad kõik nii tuttavalt, nii tuttavalt. Astumine justkui isakeste Lenini ja Mao jalajälgedes, asenda vaid sõna kommunism islamismiga. Hariduse islamiseerimiseks kutsuti ellu Kultuurirevolutsioon, mille esimeseks sammuks oli ülikoolide sulgemine kaheks aastaks, et õppekavad põhjalikult ümber kirjutada. Raadios ja televisioonis lubati eetrisse vaid patriootlike ja religioosset muusikat. Naised pidid kandma peakatteid. Alkoholi tarbimine keelati täielikult. Teisitimõtlejaid kiusati taga või lihtsalt lasti maha. Kogu selle tegevuse laiem eesmärk oli loomulikult revolutsioonipisiku levitamine ja kogu Moslemi maailma islamiseerimine. Õnneks nii hulluks pole asi veel läinud, aga ajupesu on osaliselt juba oma töö teinud. Vesteldes ühe kohaliku edumeelse iraanlasega, tõi ta ilmeka näite: Minu tütar õpib kümnendas klassi, tunneb põhjalikult mošeede nimetusi Saudi Araabias, Iraagis ja Iraanis, aga on vaevu kuulnud, mis asi on Persepolis. Sellest ja paljust muust, mis puudutab Pärsia kunagist hiilgust, lihtsalt õpikutes ei kirjutata.

Suure usujuhi ja islamivabariigi looja Ajatolla Khomeini pilte näeb siin kõikjal ja palju. Nii palju, et ühel hetkel muutub see tapeediks ja seda ei pane enam tähelegi. Ka uus Ajatolla Khamenei on ennast oskuslikult co-brändinud ja ennast kõikjal Khomeini kõrvale asetanud.

Külastasime Ajatolla mausoleumi, mis jääb Teherani külje alla, teel Kashani. Mausoleumi kompleks on mastaapne. Sissepääsu esine on täis palverännuliste telke ning esimene mis silma torkab, on vere värvust sümboliseerivate  punast  vett välja purskavate fontäänide lai rivi. Ideena võib-olla jõuline, aga vaatepildina õõvastav.

Ajatolla Khomeini matused toimusid 1989 ning need kulmineerusid suurimateks matusteks, mida maailma ajaloos peetud. Kokku osales sellel üle kümne miljoni lohutamatu leinaja ning tegemist olevat olnud tõeliselt kaootilise vaatepildiga. Surnuvankrit, mis püüdis liikuda kalmistu suunas, peatati korduvalt rahvamasside poolt. Lõpuks haarati kirst kätele ja hakati seda spontaanselt peade kohal edasi andma, kuni surnukeha lõpuks kirstust välja veeres. Et sellest veel vähe poleks, leidus  fanaatilisi leinajaid, kes tormasid surnukeha juurde, et surilinast endale reliikviaks tükke rebida. Matused õnnestusid lõpule viia alles teisel katsel.

Kuigi fanatismi on palju, ei käi tegelik elu šariaadi seadustega alati käsikäes. Hoolimata sellest, et ametlik statistika ütleb, et rõhuv enamus iraanlastest on sügavusklikud, siis on ka väiteid, et tegelikkuses on vaevu vaid kümnendik nö tõsiusklikud. Suhtumine lääne maailma, eriti Ameerikasse on kahetine – ameerikalik elulaad ja tooted on ihaldusobjektiks, ameeriklased on toreda, aga paha on vaid valitsus, kes Iraani ei mõista. Ühe huvitava asjana jäi tänavapildis silma plaasterdatud ninadega naised ja mehed. Esimese hooga arvasime, kas tõesti on tegemist nii ägedate kodutülidega, et  paljudel ninad katki löödud, aga peagi selgus, et Iraan on üks suurimaid nina plastikoperatsioonide tegijaid. Nii et mitte ainult läänelik elustiil, vaid ka välimus on püüdluseks omaette.

 

Lõpetasime oma reisi Iraani-Iraagi piiri lähistel, et siit laevaga edasi Kuveiti minna. Kuna aga vahepeal selgus, et laev vajab remontimist, pidime oma plaani pisut ümber mängima ning siirdusime kõrval linna nimega Abadan, kust siis juba lennukiga edasi sõita. Koha peal selgus, et Abadanis asub üüratult suur eelmisel sajandil brittide poolt loodud nafta rafineerimise tehas, mis veel ennem revolutsiooni oli maailma suurim. Tehas töötab veel tänini ning seda tunnetab siin igal sammul nii lõhnas kui ka pildis. Kõige kummalisem, mille peale ei oskakski tulla, oli tõsiasi, et tehas on miljonilinna süda st kogu linn on ehitatud ümber tehase. Kujutage ette, meeletult suured tuld ja suitsu purskavad korstnad ja selle ümber kaarduvad elumajad. Alles siin saad aru, et asud riigis, mis on üks suurimaid nafta tootjaid maailmas ja mis sellest ka väga olulisel määral sõltub.

 

Siinne Iraagi lähedus viis mõtted ka veel mitte väga hilja lõppenud Iraani-Iraagi sõjani (1980-89). Või nagu kohalikud seda nimetavad, Iraani-Araabia sõda. Keskmise eurooplase jaoks on Iraan Araabiamaa, mida ta ju tegelikkuses ei ole. Ning ka keel mida siin räägitakse on farsi keel, mitte araabia keel. Iraanlased saavad alati õigustatult väga  pahaseks, kui keegi teisiti arvab. Vastasseis iraanlaste ja araablaste vahel ulatub väga sügavale ajalukku, juba seitsmendasse sajandisse, kui langes Sassaniidide impeerium, hävitati zoroastrism ning islam tule ja mõõgaga sisse eksporditi. Sestap on Iraanlase jaoks kõige õigem moslem vaid šiia moslem. Meie autojuhist lapsesuu ütles selle kohta oma konarlikus inglise keeles väga ilmekalt: Šiiad on väga-väga rahuarmastav rahvas, aga vaata sunniite – kargavad pommid käes agressiivselt ringi ja teevad aina bum-bum.

"Reis ümber Pärsia lahe" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD

PILDID