Ecuador
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Iguazu ja Amazoonia

november 2012
Ladina-Ameerika vol.2

Iguazu kosed, mis asuvad Argentiinat ja Brasiiliat lahutaval Iguazu jõel,  on kogu piirkonnas üks enim väljareklaamitud turismiobjekte. See on ka koht, kus selle reisi jooksul esmakordselt puutusin kokku lugematute turistihordadega, sest ega muuks pole siia põhjust tulla, kui vaadata koskesid. Ja kosed on tõesti võimsad. Tutvusin koskedega esimesel päeval Argentiina poolel ja teisel päeval juba Brasiilia poolel, kus ühtlasi ka taaskohtusin TAMi koorimeeste jätkutuuriga. Kosed venituvad lugematute kaskaadidena üle 2,7 kilomeetri ja on tõesti muljetavaldav loodusime. Argentiina poolt on õnnistatud enamate koskedega ning siin on ka rohkem tegevust, kokku kolm erinevat matkarada, millest tõeliseks maiuspalaks on Garganta del Diablo ehk eestikeeli kuradi kurk. See on tõeline looduse jõudemonstratsioon, kus meeletud veemassid langevad tohutu jõuga ja kõrvulukustava heli saatel läbi U-kujulise lehtrikurgu kose sügavikku.

Tulla Brasiiliasse, tähendab mõistagi külastada ka Amazonase jõgesid ja vihmametsasid. Alustasime oma reisi Manausest, mis asub Rio Negro ja Rio Solimoesi ristumiskohas, mis lookleb siit edasi kuni Atlandi ookeanini juba Amazonase nime all. Rio Negro (tõlkes must jõgi) on saanud oma nime mustja veevärvuse järgi ning igati üllatav on näha, kuidas tumeda ja heleda jõevee kohtudes ei toimu mitte kohest värvuste segunemist, vaid kontrastne musta ja valge vaheline joon ulatub veel pikalt  pikki Amazonast allavoolu.

Viibisime siin kokku neli päeva, majutusime džunglilodges, mis asub Manausest umbes saja kilomeetri kaugusel ning tegime igapäevaselt väljapõikeid kas paadimatkaks või džungliretkeks. Loodus ja maastikud on siin panoraamilised. Ja kuigi džunglirajad, mille läbi käisime, olid kohalike poolt ettetallatud, siis sellegipoolest olid need metsikuimad, mida seni kogenud olin.

Viibides siinsetel vetel, tekkisid vägisi ka paralleelid eelmisel aastal külastatud Sepiku jõega Paapua Uus-Guineas. Amazonas lööb mõistagi oma massiivsuse ja mastaapsusega, aga suurimaks erinevuseks Sepikuga oli kohalike käsitöö ja traditsioonide puudumine. Arusaadav, selleks, et näha kaasajast oluliselt vähem puutumatuid hõimusid, oleks tulnud sõita veel mitmeid päevi oluliselt sügavamale džunglisse, aga sellegipoolest saaks ju nendest asjadest rääkida ja eksponeerida ka turististunud piirkondades.
TEEKONDVIDEOD