Venemaa
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Ida-Preisimaa radadel

aprill - mai 2009
Leedu-Kaliningrad-Poola

Endise Suur Saksamaa, Ida-Preisimaa kõige põhjapoolsem piir algab paarkümmend kilomeetrit enne tänast Klaipedat. Kolmeteistkümnendast sajandist kuni teise maailmasõja lõpuni (erandina 1923-39) oli selle imeilusa vanalinnaga linnakese ametlik nimi Memel.

22. märtsil kui Leedu loovutas Saksamaale Klaipeda piirkonna, marssisid järgmisel päeval linna sisse Saksa üksused. Soomuslaeva "Deutschland" pardal saabus sinna ka Hitler, kes pidas 23. märtsil siin vaimustunud rahvahulgale paariminutilise kõne, milles õnnitles neid Suur-Saksamaa alamateks saamise puhul. Tegime meiegi peatuse siinsamas Teatri väljakul asuva ajaloolise maja rõdu juures kus Hitler oma sütitava kõne pidas.

Klaipedast Kaliningradini viiv lühim tee kulgeb mööda Kura säärt. See UNESCO kaitse all olev kuni 100-ja kilomeetrine Läänemerd ja Kura lahte lahutav maasäär on uskumatult kauni ja omapärase loodusega. Liikuvad liivad on siinse paiga nuhtlus ja õnnistus. Üheaegselt tuleb võidelda nii nende pealetungi kui ka kadumisega.

Nida rannakuurorti restoraniaknast avanev vaade mööda merepiiri kulgevatest kõrgetest liivaluidetest viib mõtted üsna kiiresti Vahemere randadele. 


Kahekümnenda sajandi alguses sai see tuntuks saksa ekspressionistide populaarse asupaigana. Neljakümnendate alguses elas siin kolm suve ka tuntud Nobeli preemia laureaat Thomas Mann ning senini on säilinud siin tema suvekodu.

Kura säärt poolitab Leedu ja Venemaa piir. Siit edasi muutub kõik väga kiiresti – ehk siis peale piiripunkti algab kohe kasarmukultuur. Mida lähemale Kaliningradile (kunagise nimega Köningsberg), seda ekstreemsemaks see muutub.

Köningsberg (Kuningamägi) rajati Saksa Ordu poolt 1255. aastal linnusena kaitseks paganlike preislaste eest. Selle ümbrusse tekkisid 3 linna - Alstadt, Löbenicht ja Kneiphof, mis 18-ndal sajandil ühtseks Köningsbergi linnaks ühendati. Linna on korduvalt laastanud tulekahjud, 1944 sai see tõsiseid purustusi briti lennukite pommitamisel ning teise maailmasõja lõpuks, mil piirkond N.Liidu poolt okupeeriti, hävitati see lõplikult – nii füüsiliselt kui ka kultuuriliselt. Väga lühikese ajaga vähenes rahavastik paarilt miljonilt mõnesaja tuhandeni. Need kes ei jõudnud ise põgeneda, need kas tapeti või deporteeriti. 1946. aastal nimetati linn pärast Mihhail Kalinini surma ümber Kaliningradiks, kellel polnud tegelikult mingitki seost antud piirkonnaga.

Ajaloolisest Köningsberigist ei ole kahjuks tänaseks enam suurt midagi alles. Kogu linn on tiine nõukaaegsetest sümbolitest ja elustiilist. Mõni ime siis, et seda ka Potsdami värdjaks kutsutakse. Köningsbergi kindlus on täielikult hävinenud ja sellel kohale kummitab tühja tondilossina Dom Sovetov, mida võib pidada päris kindlasti ka linna kõige koledamaks ehitiseks.

Ära on kaotatud kõik endised tänavanimed, mille asemel on nõukaaegsed „kõlavad“ nimetused, nagu Komsomolski, Sovetski, Leninski jne. Linna katab ka kõik muu nostalgiliselt nõukalik sildimajandus.


Ajaloolisel Kneiphofi saarel paikneb osaliselt restaureeritud Köningsbergi katedraal, kus asub Immanuel Kanti viimane puhkepaik. See on üldse üks väheseid ajaloolisi hooneid linnas ning ilmselt jäigi pommitamata just tänu Kanti hauale. Maailmakuulus filosoof veetis Köningsbergis kogu oma elu ega reisinud siit ealeski kaugemale kui paarsada kilomeetrit. Lugupeetud professor olla olnud kodulinnas tuntud oma korrapäraste eluviiside ja pedantsete harjumustega; königsberglased võisid nende akna alt oma igapaevasel jalutuskaigul mööduva Kanti järgi lausa kelli õigeks seada.


Uuemaaid ehitisi võib märgata vaid linna keskuses. Keskplatsil Ploshad Pobedõ kõrgub domineerivalt uhiuus õigeusu katedral Hram Hrista Spasitelja.


Veel ühest linnakodanikust ei saa Kaliningradis rääkides ei üle aga ümber. 6 jaanuaril 1957 nägi Kaliningradis ilmavalgust Ljudmilla Škrebnjova. Peale keskkooli lõpetamist töötas ta paljude ametitel: postiljon, relvatehase treial, müüja, medõde, draamaringi juhendaja ja stjuardess.  Kui ülikooliaeg kätte jõudis siirdus usin daam Leningradi ja tutvus seal Arkadi Raikini kontserdil käies väga ilusa ja musklis kehaehitusega noormehega - Vladimiriga. Siit alates teatakse teda kui Ljudmilla Putinat. Täna on daam Kaliningradi aukodanik ja oma linnale suureks uhkuseks.

Eriti tuntud on Kaliningrad muidugi merevaigu poolest. Seda võib siin veel tänini randades vedelemas näha. Saime merevaigust teada kõike peale selle, kus on siis see müstiline merevaigutuba. Kas oli ikka nii, et ta sulas sõja käigus lihtsalt ära või on plaadid peidetud mägedesse ja ootavad oma aega.


Peale N.Liidu kokkuvarisemist arutati kohalike intellektuaalide ja riigiametnike hulgas üsna avalikult ka Kaliningradi oblasti eraldumisest Venemaast nn neljanda Balti riigi loomisest kuni erisuhete taotlemiseni Euroopa Liiduga. Organiseeritud liikumist sellest siiski ei sündinud, kuna laiem kandepind sellele sisuliselt puudus.

Kaliningradi monstrumehitiste ja nõukaaegse nostalgiaga tutvunud, võtsime suuna Poola territooriumile, täpsemalt Marienburgi suunas. Piiriületuse tunne oli umbes sama nagu nõukaajal, kui lõpuks vabasse maailma pääsesid. Sedapuhku aga ei olnud enam kohustust siia tagasi pöörduda.

Marienburgi linnus ning selle ümber kujunenud samanimeline linn oli sajandeid Teutooni ehk Saksa ordu keskuseks.  Linnus loodi ordu poolt 1274 aastal ning see koosneb tänini kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest. Ülemist, keskmist ja alumist lossi eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Lossi kaitses parimatel aegadel kolm tuhat relvavenda.

Marienburg oli hansalinn, kus peeti korduvalt ka hansalinnade tippkohtumisi. Linna peamiseks teenimisallikaks oli kaubanduse konrollimine Nogati jõel, mille kaldal linnus asub, ning üheks õitsvaimaks tuluallikaks oli mõistagi merevaigukaubandus.

Tegemist on maailma suurima gooti stiilis telliskividest laotud lossiga ning see on tõeliselt majesteetlik ning kaunis.


Marienburgi loss on UNESCO kaitse all, nagu siit ka paarsada kilomeetrit lõunas asuv Nicolaus Coperniku sünnilinn Torun. Selles linnas õnnestus meil kahjuks vaid ööbida ning keskaegse linna enda vaated jäid kogemata.

Teel Torunist tagasi Leedu suunale jääb kuulus Tannenbergi lahingu paik, kus on peetud mitmeid väga olulisi ajaloolise tähtsusega lahinguid. Esimene Tannenbergi lahing ehk Grünwaldi lahing  toimus siin 1410  Saksa Ordu ja Poola-Leedu vägede vahel ning lõppes Saksa ordu hävitava lüüa saamisega. Tegemist oli ühe olulisima keskaja lahinguga, mis nõrgestas oluliselt Saksa ordut ning peale mida nende kunagine võim ja hiilgus ei taastanud enam kunagi.

Teine otsustava tähtsusega samanimeline lahing toimus Esimese maailmasõja esimestel päevadel Vene impeeriumi ja Saksa impeeriumi vahel. Lahing lõppes peaaegu täieliku Vene 2. Armee hävitamisega. Kuigi lahing leidis aset Allensteini lähedal, nimetati see sakslaste poolt Tannenbergiks, et tähistada keskaegse Tannenbergi lahingu ümbermuutmist.

Et asi võimalikult ehe ja meeldejääv oleks, sai üks korralik lahingustseen siin lavastatud ka meie reisiseltskonna poolt.

Viimaseks vaatuseks meie seekordsel reisil jäi Hitleri Hundiuru külastamine. Püstitasime ilmselt Guinessi rekordi külastuse pikkuse osas– 13 müstilist minutit ja olime lipsti urus käinud. Jõudsime tutvuda orienteerumiskaardiga, saime aru, et 45nda aasta pommitamise tagajärjel ei ole midagi eriti säilunud. Sai ka selgeks, miks Eva Barunile seal ei meeldinud ja miks ta ise veidi eemal resideerus. Lihtsalt ilus ei olnud ja suvel pidavat olema väga palju sääski. Ainult Hitleri sugune mees peaks seal vastu ja mitte niisama istudes vaid ikka tõsist sõjastrateegiat punudes.


Kummide vilinal vuhasime veel paarsada kilomeetrit ja kui Vilniuse lennuk meid oodanud ei oleks, oleks pidanud ilmselt Tallinnani sellega välja sõitma. Kuna aga kohe oli algamas Läti-Venemaa jalgpallimäng siis soovis meie bussijuht meist kindlasti vabaneda ja me respekteerisime loomulikult tema soovi, sest selline spordisündmus on ju ometigi püha:).
"Leedu-Kaliningrad-Poola" reisikirjad
1 Ida-Preisimaa radadel
TEEKONDVIDEOD