Hiina
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Hiina: Terrakota sõdalased

oktoober 2003
Hiina-Tiibet-Nepaal-India

Internetiga on siin kuidagi kehvad lood. Otsisime jupp aega töötavat internetti ja nüüd lõpuks leidsime. Eile ei õnnestunud kolmest üritatud punktist hotmaili www lehele sisse logida. Hiinlased arvasid siin ise, et see on hieroglüüfide parast - hotmail ei pidavat nendega päris kodus olema.

Oleme oma rännakuga jõudnud Chengdusse, et siit juba paari tunni parast suunduda Tiibeti lennukile.

Pekingi viimasel õhtul käisime vaatamas kuulsat Pekingi ooperit. On teine tõepoolest teistsugune kui meie olema harjunud ooperit ette kujutama. Laululisel osal ja lavadekoratsioonidel on teisejärguline roll ning põhirõhk on grimmil ning kostüümidel. Ooper koosneb lühisketchidest, mis räägivad lihtsa hiinlase igapäevaelust. Reeglina saab veidi ka nalja kuid pean ausalt ütlema, et see kõik kokku on sisu osas väga naiivne. Ooperi teises osas olid põhitegelased akrobaadid, kes tegid kaelamurdvaid trikke ning teenisid sellega ära ka tänuliku publiku aplausi. Muusika iseenesest on vaga huvitav - selline hiinapärane ja vinguvas stiilis.

Parast ooperit tahtsime ära proovida ka kuulsat Pekingi parti. Idee ise oli suurepärane kuid selle teostus suhteliselt vaevaline. Saaga algas restorani otsimisega, sest mitte igas restoranis ei valmistata Pekingi parti traditsioonilisel viisil. Kui olime kahe kõige traditsioonilisema restorani viited saanud algas takso otsimine, sest väljas oli juba pime ning orienteeruda miljonilinnas suhteliselt raske. Viis taksot raputasid pead, kui neile restoranide nimesid nimetasime. Kuues läks õnneks ja ta viis meid Hutongi linnaosa piirini. Edasi sealt ei paase, sest tänavad on liiga kitsad autode jaoks. Surfasime siis pimedatele tänavatele ja ega vaga hirmus ei olnudki...aega võttis see orienteerumine ca 15 min ja siis nägime silti, mis oli kirjutatud loetavas kirjas - Traditional Peking Duck. Pilt oli ikka väga arhailine. Ukse kõrval suured puuriidad spetsiaalsete puuviljapuudest halgudega riitadega. Sammusime kardinate vahelt sisse ja oh imet - siia oli kokku tulnud suur hulk valgeid inimesi, kes kõik olid nüüd end Pekingi pardi ootuses järjekorda võtnud. Võtsime siis meiegi.

Kuni kohti ootasime vaatasime ringi ja jälgisime kuidas parti ette valmistatakse. See töötlus toimub eraldi ahjuga ruumis, kus ahju seest vaatasid meile vastu konksude otsa riputatud pardid. Teatud aja möödudes võeti nad pikkade harkidega sealt ükshaaval valja ja loputati keeva veega seest läbi - pea poolt vesi sisse ja tagant sorises see välja. Seejärel asetati part suurele pannile ning viidi pidulikul näol laua juurde külalistele demonstreerimiseks. Kui sealtpoolt tuli heakskiitev nägu, siis suundus kokapoiss järgmisesse ruumi, kust väljus juba vaid taldrikuga millel ilutsesit pisikesed liistakad pardi pealmisest kihist. Kuigi kõik muu (meie mõistes söödav osa) jäi kenasti alles, lennutati see aga täies hiilguses restorani keskel oleva kapi otsa. Seal ootas ees juba 2 suurt kastitäit ülejaake. Tseremoonia oli vaga läbimoeldud ja selle osi oli kindlasti köögipoolel veelgi. Kõike ei osanud minu koolitamata silm ehk äragi tabada. Maitse oli päris huvitav. Rammusa rasva maitse jäi suhu päris pikaks ajaks...

Järgmisel hommikul suundusime juba varavalges lennujaama poole, et õigeks ajaks olla Xiani suunduval lennukil. Pekingist väljasoit oli ca 1 tund pikk, sest tegemist on hiiglasliku inimmassiga ja totaalse liikluskaosega. Mingi ime läbi jõudsime lennukile aga siiski õigeks ajaks.

Xian on hiinlaste au ja uhkus, siit algas kunagi Siiditee. Siin asus ka nende vana pealinn ja linna keskel korguvad kaks hoonet-kellatorn ja trummitorn. Torni mõiste on neil meie omast erinev, sest tegelikult olid need kõrged traditsioonilises hiina stiilis katustega majad. Linna keskosa oli piiratud iidse linnamyyriga ja nii on see pea igas vanas Hiina linnas.

 

Peamine pohjus miks meie siia tulime oli see, et 1977 avastas üks talupoeg oma põllumaale kuivenduskraavi kaevates maa seest savist sõdalase. Alates sellest ajast on neid leitud juba kokku yle 6000. Rahvale avati see paik vaatamiseks 1988 aastal. Tänaseks on teada, et tegemist on elusuuruste Terracotta savist vormitud sõdalastega, kes on 2500 aastat tagasi maetud maa alla eesmärgiga olla abiks Hiina keisrile tema hauataguses elus. Keisri enda haud arvatakse olevat korvalasuva suure mae sees. Kus täpselt, ei ole teada. Kõik ehitajad ja meistrimehed, kes olid tegevad selle armee loomisel tapeti kohapeal ja maeti sinnasamasse. Seda sellepärst, et haud ja tema asukoht jaaks igavesest ajast igavesse saladusse.
Vaatepilt oli paris võimas. Tegin ka pilte, nii et näete teiegi.

 

Xianist veel nii palju, et siin saime sabast kinni hiinlasel, kes meile kirjutas paberile põhimõisted inglise ja hiina keeles. Saame nüüd veidi vabamalt hingata, et end hiinlaste selgeks teha.

Järgmisel päeval tulime Xianist Chengdusse, et siit suunduda edasi Tiibeti suunas. Chengdu on üllatavalt kaasaegne linn. Üldse kui rääkida hiinlaste elustiiilist siis siin on selgelt sümbioos kommunismist ja kapitalismist. Inimestele on Mao valitsuse poolt maalitud pilt ilusast elust ja nad kannavad seda ulmepilti endaga igal pool kaasas. Koolilapsed jooksevad õnnelikult ringi punaste kaelarättidega (millal me seda kyll viimati nagime), tänavatel on hommikuti suured rahvakogunemised kus üheskoos muusika saatel tehakse virgutusvõimlemist. Täna hommikul saime taas huvitava vaatepildi osaliseks - tänaval oli mängima pandud makk ja suur hulk keskealisi paarikesi lõi õndsalt tantsu. Pilt oli päris huvitav, sest tantsukeerutajatega liitusid ka mooduvad jalakäijad...Igatahes tundub, et hiinlased oma oma eluga väga rahul ning nende silmad säravad aina paremate aegade ootuses.

Linnad on täis uusi paneel-elamurajoone ning neid reklaamitakse kui 21. sajandi unistuste kodu. Eramaju ei ole meil veel selle nädala jooksul kohata õnnestunud. Maapiirkondades on küll rohkem maad, kuid
ühekordsed savi värvi majad on omavahel kokku ehitatud. Ikka tõeline kommuuni värk.

Kasse ega koeri tänavatel siin ka ei näe- selle poolest erineb Hiina teistest seninähtud Aasia riikidest. Nimelt on siin "kord majas" ja kõik inimesed kes neid haigusi levitavaid loomi pidada soovivad, peavad endale hankima sertifikaadi ja vaktsineerima neid vaesekesi tuhande ohtliku tõve vastu. Oleme kokku näinud kolme koerakest peremehega keti otsas jalutamas. Ja ei yhtegi kassikest. Alguses arvasime, et koik laheb toiduks...kuid siis selgus et see komme on veel alles vaid ühes provintsis ning sealgi vaid vanemate inimeste hulgas. Noores on siin hülgamas üldse igasuguseid vanu traditsioone nagu - suurearvulised pered ja hiina teetraditsioonid. Teepotikesi ja kopakesi on igas kohvikus ning on ka eraldi armsaid teenurgakesi. Igapäevaelus on tee neil ka põhijook. Tänavatel on igal keskealisel ja vanemal inimesel käes termos voi purk teega. Noortel aga juba kirevas pudelis IceTea voi Coca-Cola.

Ja veel: kaisime täna Rolling Estoniansite kodulehel ja vaatasime, et nad on ka just täna Tiibetisse joudmas. Kui nad õhtul Lhasa linna peal jalutavad, ehk trehvame!

TEEKONDVIDEOD