Austraalia
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Goroka sing sing ja kõrgmägede hõimud

september 2011
Melaneesia saarestikus

Veel eelmise sajandi 30-ndate alguses arvati, et Paapua Uus- Guinea kõrgmäed on inimestest asustamata. Suur oli aga esimeste kullaotsijate üllatus kui nad põrkusid kokku metsinimestega, kes elasid veel kiviajas ning kellel polnud mingidki aimdust ümbritsevast tsivilisatsioonist. Selgus, et Paapua kõrgmäed on oluliselt tihedamini asustatud, kui rannikuala. Riigis, kus elab täna ligi seitse miljonit inimest, kõneldakse veel senini ligi kaheksasajas erinevas keeles, mis moodustab pea kümnendiku kogu maailmas räägitavatest keeltest. See on olnud võimalik tänu isolatsioonile, mida on pakkunud hõime lahutavad mäeahelikud.

Astuda kiviajast otse industriaalühiskonda, ei ole olnud kindlasti kerge samm ning eelmise sajandi esimeses pooles võttis see lausa ka koomilisi mõõtmeid. Paljudele paapualastele tundus vägagi kummalise ja müstilisena, milliseid imepäraseid asju valged inimesed omavad. Selle valguses hakkasid riigis levima kultuslikud liikumised, mida hakati nimetama kauba/asjade  kultuseks (cargo cult). Kultuse liidrid teoretiseerisid, et eurooplased on vahelt ära näpsanud kauba, mis tegelikult kuulub paapualastele ja on saadetud vaimude maailmast nende esivanemate poolt. Üks liidritest väitis lausa, et valge mees on rebinud piiblist välja esimese lehe – lehe, kus väidetakse et jumal on tegelikult paapualane.

Liidrid väitsid, et kui järgida õigeid rituaale, siis suunatakse kaubad nende õiguslikele omanikele. Vastavalt sellele hakati ette valmistama laohooneid ning rajama lennuradasid, et peagi saabuvatel kaupadel oleks mida mööda ja kuhu jõuda. Teised liidrid väitsid, et kui matkida eurooplaste tegutsemisviisi, siis hakkavad peagi Euroopa kaubad kohale tulema. Sestap loodi kontoreid, kus inimesed liigutasid paberi lehti edasi tagasi käest kätte.
Asi läks päris hulluks käes aga siis, kui inimesed hakkasid kaupade ootuses tapma oma koduloomi ja hävitama aedu. Austraalia koloniaalvalitsus oli sunnitud võtma rangema seisukoha ning hulgaliselt liidreid vangistati, mõned aga saadeti Austraaliasse, et nad näeksid oma enda silmadega, et kaubad ei tule spirituaalsest maailmast.

Kaasaeg teeb aga oma korrektuure.

Uus põlvkond kohaneb tormilise kiirusega nii asjade maailmaga kui kõige uuega enda ümber ning tänasest Paapuast on üha kahanev tõenäosus leida „kadunud” hõime. Viimased leiud jäävad eelmise sajandi lõppu.

Tänapäeva Paapua üheks aasta suurimaks festival-sündmuseks on kõrgmägedes Gorokas toimuv sing sing, mille toimumisaeg langeb sellel aastal kokku riigi iseseisvuspäevaga 16.oktoobril, mil vabanetti Austraalia koloniaalikke alt. Sing sing on kohalikus mõistes nagu meie tantsupidu, kus hõimud ennast piduriietesse ehivad ja oma traditsioonilisi  tantse tantsivad.

Veel enne festivali sai nalja visatud, et tõenäoliselt ei lähe enam viit aastatki, kui mõni Coca- Cola taoline suurkontsern siia toetajaks tuleb ning…. suur oli üllatus, kui festivali sissekäigu sildil juba ilutseski suur punane Coca –Cola silt.



Kapitalistlik masinavärk töötab võimsalt ning seoses tulude kasvuga muutub ka festival iga aastaga üha laiahaardelisemaks. Kui mõned aastad tagasi väisasid siinset elu-olu kaema vaid mõned sajad turistid aastas, siis käesoleval aastal mainiti külastajate arvuks juba kaheksat sada. Eksklusiivsus väheneb tormilises kiirusega.


Sellegipoolest on sing sing siiski suurepäraseks võimaluseks näha ja kuulda rohkem kui neljakümne erineva hõimu rituaale, kostüüme, tantse, laule ja muusikat. Erinevate kultuuride üledoos on esimese hooga nii suur, et ei suuda seda kõike sisse ahmida ega salvestadagi. Kõik see, mida oled seni näinud vaid National Geographicu filmides või värvipiltidel, on siin järsku kõik üks suur reaalsus. Ja seda kõike kolmel, tiheda programmiga päeva järjest.











Siin platsil on kohal kõik kuulsad ja vähem kuulsad hõimud, üks uhkemas riietuses, kui teine. Iga hõimu esindaja on justkui üks suur kunstiteos. Suurepärased näo- ja kehamaalingud oma värvikombinatsioonides ja mustrites, koos sulgede, loomanahkade, metssea kihvade ja taime lehtedega on uskumatult terviklikud ja mõjusad. Eriti kummastavad on Asoori mudamehed, kes hõljuvad siin ringi just kui oleksid heeliumi alla neelanud.



Kõik see toimub üsna kaootilises ja vibreerivas rütmis, kus iga hõim üritab teisest hõimust rohkem karata ja kõvemat häält teha. Kui esimese päeva lõpuks arvad, et nüüd on kõik ära nähtud, siis teisel päeval jätkub kõik veelgi suurema hooga. Rohkem hõime, rohkem tantse ja detsibelle.









Festivali hind on turistidele kümme korda kallim ning tänu sellel on turistidele loodud võimalus paar tundi ennem kohaliku rahva sisse laskmist rahulikult pilte teha ja ringi uudistada. Hiljem avatakse väravad kõigile ning siis täitub kogu väljak tuhandete inimestega.



Inimeste rohkus on see, mis ka jõuliselt igal pool silma torkab. Neid näeb kõikjal tundide kaupa istumas ja sihitult hulkumas – väljakutel, tänavatel, tee servades, kaupluste ees. Inimesi on sajastes rühmades ning kõige arusaamatuks jäigi, millega nad tegelevad.




TEEKONDVIDEOD