Togo
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Ghana - Togo

jaanuar 2005
7000 km läbi Lääne-Aafrika

Mole Rahvusparki jõudsime pärastlõunal ja haakusime kohe pärastlõunase safariga loomi uudistama. Teekond kulges jalgsi mööda savannilist ala ja nägime erinevaid loomi: meie mõistes metsanotsud, antiloobid, oravad, susliku moodi põõsasrotid, ahvid, krokodillid, elevandid ja palju erinevaid linde. Selle paari tunni kohta oli seda piisavalt palju ja võisime sellega esimese Mole safari kordaläinuks lugeda.

 

Mole hotellis, mis on selle pargi ainus ööbimisasutus, oli ka bassein ja selle ääres kogu õhtu me ka mõnuledes veetsime. See on ikka uskumatu tunne kui oled päev läbi leemendades ringi tuisanud ja siis helesinist basseinilaiku näed!

Andrusel tekkis öö hakul mingi kummaline palavik ja ravisime siis teda siin üksteise võidu - korjasime hulgim linu, et sooja saada (tekke siin ei tunta) ja panime ootevalmis erinevad tabletid. Palavikust saime aga hommikuks juba imekombel jagu ja midagi õudsemat sellele järsku tõusnud palavikule õnneks ei järgnenudki.

Hommikune safari oli päris edukas ja elevante nägime rohkemgi kui õhtuse ringkäigu ajal, sest nad olid järvevee äärde just jooma tulnud ning nii need kuuetonnised loomakesed siis seal vees mõnuledes üheskoos püherdasid. Moles on ka oma rahvuspargi muuseum ja muidugi ei jätnud me seda ka külastamata. Muuseum oli taas aafrikalikus headuses ja peale loomanahkade ning kahe plastiktünnis formaliinis ujuva elevandi- ja pühvlipoja me seal suurt midagi muidugi ei kohanud.

 

Muuseum oli loodud kunagi vabatahtlike poolt ja parast nende lahkumist ei olnud asjaga enam keegi tegelenud. Vabatahtlike lahkumisest oli möödas aga juba kümmekond aastat nii et tolmu oli selle ajaga eksponaatidele kogunenud juba ka omajagu.

Jätsime Molega hüvasti ja suundusime edasi kesk- Ghana poole, sihtpunktiks Kumasi. Kumasi on Ashantide kuningriigi pealinn ja käsitöökeskus.

Ashantid on ainukesena osutanud lääne-Aafrika ajaloos tõhusat vastupanu briti kolonialistidele ning tänase päevani on nad küll Ghana koosseisus kuid neid käsitletakse justkui eraldi piirkonnana. Ashanti kuningas resideerub Kumasis otse kuningliku muuseumi aias olevas majakeses.

 

Külastasime ka kuningliku ajaloomuuseumi kollektsiooni ja see oli justkui killuke Lenini muuseumist - suure hellusega esitleti meile esimese ashanti kuninga sulepead ning nurgas oli terve trobikond kulunud ja auklikke päiksevarje, mille all väidetavalt esimene ashanti kuningas päikesevarju sai. Kuninga riiete mustrid ja toolid on andnud aga inspiratsiooni tervele koolkonnale käsitoolistele. Tänavate ääres on palju puutöökodasid, mis müüvad troonisarnaseid pronksnikerdustega toole ning iga endast lugupidav ashanti peab oluliseks vähemalt üht sellist omada.

Täiesti eraldi teema on ashantide Kente kanga kudumise kunst. Kangas on sätitud kitsa ribana kudumistelgedele ja vastavalt niinte arvule kootakse seda ühe kuni kolmekordsena. Mustrid on värvikirevad ning efektsed, sisaldades erinevaid motiive ja ruudustikke. Suurema kangatüki saamiseks õmmeldakse kokku kitsad ribad ja nii on kõik laiemad kangatükid kogu kangas ribadest kokku õmmeldud.

 

Sattusime Kumasisse reede hilisõhtul ning otsisime peale väsitavat bussisõidupäeva võimalust kuskil vaikses hotellis end välja puhata. Kesklinnas asuv hotell Kingsway lubas meile, et siin on vaikne ja nii me sinna ankrusse jäimegi. Kui kell oli südaood löönud hakkas kui nõiavael akna taga mängima kõva muusika. Otsustasime asja uurida ja selgitus mis saime, oli rohkem kui üllatav...tegemist oli matuste eelmänguga. Nimelt on ashantidel matused, mis toimuvad reeglina alati laupäeviti, üks suuremaid sündmusi. Juba reede hilisõhtul kogunevad majadesse kokku kõik kadunukese lähedased ning terve öö vastu laupäeva tuleb mängitada valju muusikat, et lahkunut “ärkvel“ hoida. Nii me siis kuulasimegi kogu öö koos terve kvartaliga muusikat. Laupäeva hommikul saime osa ka matustest endast, sest siin on kombeks, et matustele on oodatud kõik, kes omapoolset rahalist toetust perele annetavad. Riided peavad olema kas punased või mustad vastavalt sellele kas oled pere lähikondlane (punane) või kaasatundja. Iga linnakvartali keskel on tükk tühermaad, kuhu paigutatakse kadunukese pilt, telgid, plastiktoolid ja tellitakse ansambel. Kõikidelt osalejatelt oodatakse rahalisi annetusi ja iga annetuse vastu annavad pereliikmed karastusjoogi. Kuna matused on suhteliselt kulukad siis kaetakse osa kuludest nendest annetustest. Pidu keris tuure üles ja veel pühapäevalgi kohtasime uljaid matuselisi kvartali tänavatel samades puna-mustades hõlstides liikumas. See kõik tundub meile eurooplastele kindlasti väga kummaline aga siinkandis on kombeks, et matused ei pea olema tingimata kurb sündmus. Üks matusel osaleja ütles väga ilmekalt: matus tähistab seda toredat koosoldud aega ning aitab lähedastel kiiremini üle saada kaotusest.

Matustega seoses puutusime hiljem Accra lähistel kokku veel ühe kummalise traditsiooniga. Neli aastakümmet tagasi alustas kohalik puusepp Kane Kwei erikujuliste kirstude valmistamist, eesmärgiga pakkuda lahkunule võimalust reisida teise ilma oma lemmikmotiivi kandvas kirstus. Meister sai inspiratsiooni oma ema surma järel, mil soovis talle pakkuda unistuse täitmist. Nimelt oli üle nende kodu lennanud lennukid loonud emale unistuse, tunda kordki elus lendamise tunnet. Kuna see aga tema eluajal ei õnnestunud, otsustas poeg viia unistuse täide ema surma järel. Meisterdades lennukikujulise kirstu, andis ta emale võimaluse alustada teekonda teise ilma lennuki pardal. Tema teguviisist said inspiratsiooni paljud ning tänaseks siit kasvanud välja erikujuliste kirstude valmistamise traditsioon. Lahkunud kantakse viimsesse puhkepaika piduliku rongkäigu saatel, humoorika olemisega kirst kandjate õlgadel. Kui kirst maamulda pannakse, on sellega alanud lahkunu reis teise ilma.

Näiteks jalgpallisõbra jaoks valmistatakse Nike botase kujuline kirst, Coca-Cola pudel, kunagisele õllesõbrale Tuborgi õlle pudelikujuline kirst ja ei puudunud ka Nokia mobiiltelefoni täpne koopia kirstu kujul. Vaatepilt ja fantaasia lend, mida seal kohtasime, oli rabav.

Ashantidega tutvunud, suundusime edasi lõunasse ja valisime peatuspaigaks vaikse rannaküla Busua otse Atlandi ookeani kaldal, saja kilomeetri kaugusel Elevandiluurannikust. See on Ghana üks kaugemaid ranniku äärealasid ning seetõttu ka suhteliselt rahulik ja inimtühi.
Külas saab ööbida bangalotes ja see annab võimaluse päeval rannal mõnuleda ning uinuda õhtuti ookeanilainete ja külakirikust kostva gospelmuusika saatel.

Busuast võtsime suuna mööda rannikut Accra suunas, et hakata lähenema Togole.

Üheks oluliseks Ghana vaatamisväärsuseks on rannakindlused, mis on tihedalt mööda Ghana rannikuala täis pikitud. Otsustasime külastada kahte - Elmina ja Cape Coasti kindlust.

 

Elmina kindluse tähtsus seisneb selles, et tegemist on esimese ja ühtlasi ka suurima kindlusega. Ehitis rajati portugallaste poolt 1482. aastal, kes otsisid siit kaudu alternatiivseid kaubateid. Giidi sõnul ehitati kindlus algselt kaupade (vürtsid, elevandiluu ja kuld) ladustamiseks ning transportimiseks kuid kui Vasco de Gama esimesed kümme musta endaga suhkrurookasvanduse kaasa viis ning märkas, et nad on vastupidavamad töölised kui kohaliku, algas orjakaubanduse õitseng. Sama kindlus muutus sellega inimkaubanduse keskuseks. Täna kõrgub kindlus ookeani kaldal uhkes üksinduses linna serval ja tühjad inimkongid on vaid mälestus sellest hirmsast ajaloost.
Kindlus on muljetavaldav tuhmvalge massiivne ehitis.

Cape Coasti kindlus ehitati 17. saj alguses algselt hollandlaste poolt ning laiendati hiljem rootslaste poolt. Vahepeal käis kindlus korduvalt erinevate Euroopa riikide vahel käest kätte ja lõpuks vallutati 1664.a brittide poolt. Kahe sajandi jooksul oli see koht Brittide peakorteriks koloniaalvõimu teostamisel, kuni pealinn siirdus lõpuks Accrasse. Cape Coasti kindluses oli brittidele vastupanu osutamise eest neli aastat vangis ka Ashantide kuningas. Orjakaubandus kestis Lääne-Aafrikas kokku kuni 19. saj teise pooleni ja kadus vaid suuresti tänu tööstusrevolutsioonile Euroopas, mis eeldas efektiivsemat tööjõudu. Oluline on kindlasti mainida ka seda, et kui räägitakse orjakaubandusest, siis tihti teame sellest vaid poolt tõde, ehk siis seda kuidas orje toimetati rannikult Ameerikasse ja kuidas neid koheldi eurooplaste poolt. Vähe on räägitud sellest, kuidas orjad jõudsid rannikuäärsetesse kindlustesse. Orjapidamise traditsiooni toojad Aafrikasse ei olnud mitte eurooplased. Orjapidamine oli Aafrikas juba sajandeid väga levinud ning orjad kuulusid siin igapäevaselt kõige madalamasse kasti. Orjad püüti kinni ja toimetati eurooplastele müügiks Aafrika endi kohalike hõimude poolt. Kõige esimesena ei tegelenud valged mitte orjade ekspordi, vaid impordiga, kui portugallased tõid Beninist orje Ghanasse kohalike hõimude jaoks. Hiljem pöördus see orjade väljaveoks, kui inimäri osutus tulusamaks muust kaubandusest.

Peale rannikukindluste külastamist sõitsime Accrasse, et siit juba suund Togole võtta.

Togo oli veel 90ndate aastateni kirev rannaparadiis, mis sai tugeva tagasilöögi peale poliitiliste rahutuste algamist. Alles nüüd kümmekond aastat hiljem hakkab riik sellest tasapisi üle saama. Suured hotellid seisavad aga veel pooltühjana ja uusi ei ole juurde ehitatud. Meie külastasime Togos vaid rannikuala, nautisime Aafrika kunsti ja kuuma päikest.

Soovisime väga osa saada ka mõnest Voodoo tseremooniast kuid kuna praegu on käimas lääne-Aafrika moslemite aasta kõige tähtsam püha Tabaski, mil ohverdatakse lambaid, siis ei õnnestunud meil selle aja jooksul toimuvat Voodoo tseremooniat leida. Ehk siis järgmisel korral ja võib-olla hoopis juba Voodoo kodumaal Beninis.

Ja nii saigi läbi nädalatepikkune rännak Lääne-Aafrikas, mille kogemiseks pidime läbi uhama tuhandeid kilomeetreid teid nii bussi, auto, praami, eesli kui ka kaameli abil. Aafrika pakkus kirevaid elamusi naturaalsuse piirimail. Mis see meile andis ja mida meisse jättis, see nõuab aga juba täitsa eraldi lugu.

TEEKONDVIDEOD