Gambia
detsember 2004
7000 km läbi Lääne-Aafrika
Gambia on väike riik, vaid umbes neljandik Eestis territooriumist, mis on tervikuna ümbritsetud Senegaliga. Ta kulgeb 300 km piki Gambia jõge, olles kokku kaheksast kohast praamiga ületatav. Legend räägib, et kui 19 saj alguses inglased Gambia ala koloniseerisid, sõitis sõjalaev mööda jõge ning tulistas kahuritest mõlemale poole ning sinna kuhu kuulid maha kukkusid, ka riigipiir sõna otseses mõttes maha joonistati. Kaardile vaadates tundub, et mõnes kohas on ka joonlaua abi kasutatud. Täna kulgeb riik piki jõge 20 km laiuselt mõlemast kaldast. Gambia koloniseeriti eesmärgiga see hiljem mõne muu maalapi vastu välja vahetada. Paraku see aga inglastel ei õnnestunud ja nii on ka nende huvi selle maa vastu tagasihoidlik olnud, põhienergia läks ilmselt India ja Ida Aafrika koloniseerimisele. Inglaste vähest mõju on tunda igal sammu. Alustades kas või sellest, et riigis ei ole vasakpoolne liiklus, nagu inglise kolooniatele tavapärane ning riigikeeleks olev inglise keel hakkab üha enam langema prantsuse keele surve alla. Elatustasemelt on täna Gambia üks vaesemaid riike Aafrikas.
Meie alustasime Gambia “vallutamist” põhja poolelt. Teele asusime varahommikul, sest tahtsime valges Gambia pealinna Banjuli jõuda. Teekond iseenesest ei ole pikk kuid arvestades piiriületusprotseduure ja vahepealset praamijärjekorda on teekonnale kuluv aeg ettearvamatu.
Päikese tõustes heitsime kotid selga ja hakkasime sammuma Toubacouta maalilisest külakesest suure tee suunas, kust siis juba esimese transpordi-vahendiga edasi liikuda. Külatänavalt saime kaaslaseks ka kohaliku, et temagi piirini aidata. Juba enne suure teeni jõudmist olime saanud teada tema nime, aadressi, päritolu ja pool elulugu. Mamadou oli pärit Casamacest, mis asub lõuna Senegalis Gambia ja Guinea Bissau vahel. Piirkond on tuntud heade muusikaürituste poolest kuid hoolimata Mamadou pealekäimisest, otsustasime siiski oma plaanitud teekonnast mitte kõrvale kalduda. Samuti on Casamances käimas aktiivne iseseisvusvõitlus ning me ei soovinud kuidagi selles protsessis ise kaasa lüüa.
Liikusime mööda punasest liivast külatänavat peatee suunas ja aina selgemaks sai, et ühiskondlikku transporti on tee peal raske tabada. Ülekoormatud bush taxid peatuvad vaid siis, kui on vabu kohti ja nii võib hea õnne lootuses tee ääres päevi oodata. Meil siiski vedas. Juba tunnise ootamise järgi möödus külakesest maastur ja valget inimest (loe: teenimisvõimalust) nähes ta peatus. Leppisime kokku hinnas ja saimegi koos Mamadouga küüti.
Piiriületus kulges Senegali poole pealt sujuvalt, kuid Gambiasse sisenedes sattus meie teele üks siinsest tuhandest korruptiivsest ametnikust. Tegemist oli vilunud spetsialistiga, kes suutis altkäemaksu teemale läheneda väga oskuslikult. Vaidlus kestis kaua ja õigupoolest on ainus vahend altkäemaksu vältimiseks vaid järjekindel vastuvaidlemine ja kannatlikkus. Lõpuks, kui järjekord meie selja taga juba liiga pikaks läks, ametnik loobus ja me ületasime Gambia piiri.
Piiriületusel kohtusime hollandlase Erviniga, kes oli teel Banjuli lennujaama, et oma sõpradele vastu minna. Kauplesime juhilt ka Ervini oma auto peale ja hakkasime Banjuli poole uhama. Teekonna jooksul rääkis Ervin meile, et on Senegalis juba teist kuud ja ta naine töötab ÜROs Aafrika abiprogrammide peal ning tema seikleb niisama siin ringi. Järgmised kaks nädalat plaanis ta oma saabuvate sõpradega veeta maad avastades. Kuna aga Banjuli pidi olema odavam lennata siis tulevad sõbrad Senegali Banjuli lennujaama kaudu.
Kõik sujus suurepäraselt kuni hetkeni, mil jõudsime praamiületuskohani. Meid ootas ees kohutav hulk inimesi ja autosid, kes osaliselt olid siin praamilesaamist oodanud juba paar päeva. Meil aga niipalju aega ei olnud ja nii üritasime siis end esimese sissetuleva praami peale pressida. See meil ka pika ja palava rüselemise peale õnnestus.
Jõulud otsustasime veeta ookeani kaldal ja valisime peatuspaigaks Fadjara, mis on kümmekond kilomeetrit Banjulist ja on ühtlasi üks Gambia neljast turismi tugisambast.
Ööbimiskoha saime kenas bangalos Atlandi ookeani ääres. Kuna Gambia on suuresti moslemiriik, siis kristlaste pühi siin muidugi laialdaselt ei peeta. Televisioonis oli ülekanne jumalateenistusest ja hotellides spetsiaalne menüü ning esinema tellitud ansamblid. Otsustasime ennast mitte kaasa kiskuda mainstreamist ning ei läinud hotelli koos teiste turistidega kärarikast pidu pidama. Meie ööbimiskohas toimus kohalike metodistide kogunemine ning ühislaulmine. Jõulud saabusid rahulikult – Atlandi lained neelasid liivast kallast ning bangalo aknad kiikusid tuules, lüües aeg ajalt meie laua küünlaleegi virvendama.
Terve järgmine päev kulus meil edasise teekonna paikapanemiseks. Põhiküsimuseks oli, kuidas liikuda piki Gambiat Senegali ja sealt edasi Mali suunas. See teeb kokku üle tuhande kilomeetri. Peale tundidepikkusi otsinguid ja läbirääkimisi erinevates reisifirmades, oli selge, et maad mööda on ametlikult võimalik liikuda vaid bushtaxiga, mis ei olnud meie jaoks aga Senegali kogemusi arvestades enam väljakutse. Soovisime leida autorenti kuid ükski ametlik firma sellist võimalust mitme riigi vahel liikumiseks ei pakkunud. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - lõpuks põrkasime tänaval kokku ühega musttuhandest giiditeenuse pakkujast Ibrahimiga, kes kuuldes, et oleme transpordiotsinguil, hakkas meile kogu oma suguvõsa välja pakkuma. Peale energilist diskusiooni jõudsime lõpuks kaubas kokkuleppele. Turvalisust lisas ka fakt, et tegemist oli ühe kohaliku prantslase tuttavaga, kes teda tegijana soovitas. Kaup tehtud, läksime rahuliku südamega vastu järgnevale päevale. Järgmisel hommikul ei lasknud üllatused end aga muidugi kaua oodata. Puutusime kokku ühe kohaliku omapäraga – sama kiiresti kui sünnivad kokkulepped, need ka muutuvad. Meie veel eelmisel õhtul kokkulepitud hind oli öö jooksul tervelt neljakordistunud! Nimelt oli Ibrahim siiski arutanud teemat oma “vennaga” ja too oli arvanud, et neli korda suurem summa oleks parem. Jõudsime lõpuks uuele kokkuleppele, mis oli algsest pisut kõrgem ja alustasime teekonda. Üsna pea selgus, et väljas on ümberringi tuiskav teetolm ning võiks siiski auto aknad sulgeda. Aga võta näpust, peale akna käepidet keerates, klaasi ette ei tõusnudki. Siirdusime siis parandusse, kus peale selgitamist selgus, et klaasid on siiski olemas, aga ei käi uksest välja. Lõpuks saime ka selle probleemi lahendatud ja siirdusime edasi.
Vahpeal oli meiega haakunud üks Ibrahimi sõber, keda ta taas oma vennaks nimetas ja kui suvatsesime selgitada tema rolli meie teekonnal, selgus, et tegemist on meie uue autojuhiga, kuna Ibrahimil endal olevat vahepeal mingitmoodi ootamatud asjaolud ette tulnud. Otsustasime tagasi minna Ibrahimi tuttavast prantslase põhimõtteid ja teatas, et see siin nii käibki (“It is very Gambian”) – kõik on ümberringi vennad – õed ning igaühe soovitus võib muuta kokkulepitud asju sekundipealt. Tal olevat kohalikega asjaajamisest juba ammu oma arusaam ja siinveedetud kuut aastat iseloomustas ta väga väljendusrikka fraasiga: I am full of Africa. Niipalju siis asjaajamisest Gambias ja ilmselt suures osas Aafrikast.
Kell lõi kaheteistkümnendat tundi, kui lõpuks oma väikese päevinäinud presentkatusega Suzuki jeepiga, mis uhket nime “Samurai” kandis, rannikupiirkonnast mööda Gambia jõe lõunakallast sisemaa poole suundusime. Eemale linnast ja turismipiirkonnast, hingasime mõnevõrra kergendatult.
Linn ja maa on selgelt väljakujunenud elamisviisid. See, mis sinna vahepeale jääb, on agul – siin iseloomustab seda kõige paremini sõna „slumm“. Eriti Aafrika, aga ka paljude teiste Aasia ja Ladina-Ameerika linnadega on see omapära, et linnaks saab nimetada paraku vaid ehk keskväljakut ja mõnda ümbritsevat tänavat. Valdavalt on tegemist ikkagi slummiga, kus maainimesed üle kogu riigi on kogunenud parema elu otsingule ning üritavad linna keskkonnas jätkata oma agraartraditsioone. Esimesel korral on selline pilt eksootiline, teisel korral tekitab kaastunnet ja kolmandal korral muutub väsitavaks. Seetõttu pole meile eriti kunagi meeldinud linnad. Euroopas on nad kõik üha rohkem omavahel sarnasemaks muutuvad ning siin kolmandas maailmas on tegemist tihti koloniaalajastu mõjutustega, kus on raske leida rahvuslikku omapära. Maapiirkonnad on veel rikkumata ja seetõttu ka põnevamad.
Gambia jõe äärest liiguvad mööda riiki kaks maanteed - üks põhjast ja teine lõunast. Põhja maantee pidi olema paremas korras kuid olime sunnitud pika praamijärjekorra parast jääma lõunakaldale ja kasutama seda teed. Kehv oli see tee tõesti ja suutsime liikuda edasi vaid maksimaalselt kiirusega ca 25-30 km tunnis. Aga see-eest oli tegemist sada protsenti Aafrikaga!
Lõputu punane savi-liiva tee, mis kulgeb läbi savihüttidest külakeste. Teeääred palistatud savinõusid kandvate kirevates hõlstides neegrinaistega, lapsed riidetükiga seljas rippumas. Kõik pidevas kulgemises. Eriti romantiliseks muutub see vaatepilt päikeseloojangul, mil punaka lateriiditolmu seest joonistuvad välja kaugusse ulatuvad külakesed ja inimvormid.
Auklik külatee lõi segi meie plaanid jõuda ohtuks läbida 300 km, et juba järgmisel päeval Basse Sante Sus Gambia-Senegali piir ületada. Jäime ööseks ühte ööbimismajakesse Tendabas ja saime tänu kehvale külateele muidugi imetleda ehedaid Aafrika stiilis savionnidest külakesi.
Loodus on siin imeilus – madal-tihe savann vaheldub siin aeg-ajalt kõrg-tiheda troopilise metsaga. Bassesse, mis on väike tolmune moslemilinnake Gambia piiril, jõudsime alles järgmise päeva õhtuks. Hostelis trehvasime üht vanemat vabatahtlikena siin töötavat šoti päritoluga abielupaari. Kui külades elektrit ei ole, siis linnadesse seda paariks tunniks päevas jagub. Küünal peab siin aga alati kaepärast olema sest kottpimedas on oma asetki raske üles leida. Istusime šotlastega küünlavalgel ja kuulasime nende põnevaid lugusid siinsetest oludest.
Šotlastest meesterahvas on siin ametis haiglajuhina ja naine abistab üht pimedatega tegelevat organisatsiooni. Siin on kõige tihedamad haigused tuberkuloos, malaaria ja AIDS. Kui mõnd reklaamtahvlit maanteel kuskil üldse märkad siis on see oma iseloomult ikka sotsiaalreklaam.
Kõige tihedamini oleme näinud näiteks selliseid üleskutseid: Registreeri oma lapse sünd ja taga sellega talle parem tulevik; Ka AIDSi põdev sõber on su sõber; AIDSi haige on samasugune nagu sina - teda teiste hulgast silmaga eristada võimalik ei ole; kasutades sääsevõrku väldid malaariat. Üleskutsed on alati illustreeritud ka selgitavate joonistustega, sest üle poolte on kirjaoskamatud. Linnades on protsent väiksem, maal suurem. Kommertsreklaamidest nägime vaid vana tuntud Coca-Cola reklaami. Linnades lisandub siia ka Maggi ja Nescafe.
Huvitav tõsiasi, mida siin Aafrikas, kogesime on fakt, et esimese maailma heategevus on paljuski osutamas hoopis karuteenet kolmandale maailmale. Aafrikasse saadetav välisabi on välja suretamas kohaliku tekstiili ja toiduainetoostust. Second-hand on võtmas ära tööd kohalikelt rätsepatelt ja Euroopa ja Ameerika toiduabi on muutmas mõtetuks kohapeal toiduainetetööstuse arendamise.
Need tööstusarud lihtsalt ei suuda konkureerida Euroopa tasuta abiga. Euroopa on teinud omalt poolt ka kõik selleks, et kolmas maailm ei saaks eksportida neile valmistoodangut ning seetõttu jätta suurem osa väärtusahela tuludest oma maale. Näiteks kakao ubade eksport on soodne. Niipea, kui aga sellest tehakse näiteks šokolaadi, siis lisanduvad ekspordile kohe kõrgendatud maksud. Seega ainuke valjapääs oleks minna üle põllumajanduselt tööstustoodangule, nagu seda on õnnestunult tegemas kogu Aasia. Selleks on vaja aga tõsta oluliselt haridustaset. Paraku on aga kohalikud poliitilised juhid teinud panuse eelkõige põllumajandusele.
Aafrika on naturaalmajanduslik agraarriik ja kogu elu mõte on inimestel toita ära end ja oma pere. Kui midagi peaks üle jääma siis vahetatakse see teistelt mõne vajaliku eseme vastu. Et veidikenegi üritada parandada hariduslikku seisu on Gambia valitsus võimaldanud tütarlastele koolides tasuta õppe, poiste eest tuleb maksa. Lähtutakse põhimõttest, et kui peres on naisel haridus, loob see eeldused ka laste hariduseks.
Teede ääres on näha paljudes kohtades GSMi mobiilimaste, mis on toonud telefoni ka sinna, kus muud vahendid puuduvad. Suuremas osas kohtadest on püsivõrk jäetud vahele ning mindud otse GSMile. Aafriklase esimene telefon ongi mobiiltelefon. Võrdluse võib leida siinkohal meie pangandusest kus tšekisüsteemi läbimata mindi otse kaartidele üle. Telefonihelin on siin riigis püha hetk. Kui kellelgi heliseb telefon, siis koosolek katkestatakse ning jätkatakse peale kõne lõppemist. See šotlasest haiglajuht rääkis meile, et tavaline on neil koosolekutel olukord, kus koosoleku pidamine on võimatu, sest kogu aeg kellelgi heliseb telefon ja teised peavad kõne ajal vaikima. Kuna helistamiseks raha napib siis suheldakse palju SMSidega. Mingit arvete saatmist muidugi ei toimu ja kehtib vaid ettemaksukaartide süsteem - enne maksad ja siis räägid. Raha osas ei saa usaldada kahjuks kedagi, sest homme võib raha lihtsalt mitte enam olla. Kui kellelgi su perekonnast või tuttavatest (kes kõik on ju õed-vennad) on sel hetkel raha vaja, siis ei loe arved ega muu vaid raha antakse kõik abivajajale mõtlemata kohe ka ära. See šotlane rääkis, et sama kehtib suuresti ka ajast kinnipidamise kohta - sa võid üritada koosolekuga alustada kl 9 kuid kui osalejatel on kodus mingitki tegemist siis nad jõuavad kohale ca 2-3 tunni jooksul. Aja kohta on isegi kohalikel valgetel oma väljend - GMT. Kui meie oleme harjunud selle lühendi taga nägema Greenwichi aega siis siin kehtib niiöelda Gambian Maybe Time. Selle paikapidavust oleme saanud nüüdseks ka omal nahal tunda ja tõepoolest see kehtib! Ükskõik mis aja sa kokku lepid see nagunii ei kehti.
Kuna Gambia asub siiluna Senegali sees siis pidime Malisse jõudmiseks taas Senegalist läbi minema ja valisime piiriületuskohaks Niocolo Koba Rahvuspargile kõige lähedalasuva piiripunkti. Seal läks kõik tõrgeteta ja isegi nii sujuvalt, et passi ei õnnestunudki meil riiki sisenemist toestavat templit saada. See tegi meid veidi murelikuks, sest riigist väljumisel sisenemistemplit reeglina nõutakse, tõestamaks kust ja millal sisenesid. Kuid kuna meil vastavat asutust piiriületuskohast leida ei õnnestunud siis pidime olukorraga leppima ning suundusime reipalt edasi Niocolo Koba suunas.
Niocolo Koba on lääne - Aafrika üks suurimaid rahvusparke, mis on oma pindalalt neljandik Eestit ehk siis naaberriigi Gambia suurune. Sisenesime parki Dar Salami külakesest ja kitsas tee läbi savanni viis meid pooleteise tunniga ka pargi südamikku kohale. Kohakese nimi on Simenti ja saime siin kenasti öömaja ühe inglase poolt juhitavas ööbimiskohas. Inglane oli siia kunagi tulnud turistina ja kohta ära armudes alustanud läbirääkimisi Senegali turismi- ja keskkonnaministeeriumiga, et taotleda võimalust hakata turismindust arendama. Siiani on see väga hõre olnud ja riigil ei ole ka finantse isegi rahvuspargis elavate looma ja linnuliikide statistika pidamiseks, mis siin siis veel turisminduse arendamisest raakida.
Võtsime safarid ette kahel korral ja kohtasime erinevaid linde, antiloope, krokodille ja jõehobusid. Loomad elavad väga rahulikus ja tuttavlikus keskkonnas ning inimesi karta ei oska. Samaaegselt sattus piirkonda ka rändtirtsude parv ning kohati oli õhk neist lausa roosa. Lendavatel rändtirtsudel on roosad kilejad tiivad ning kui parv õhku tõuseb siis hävitatakse kõik roheline, mis teele ette jääb.
Rahvusparki tulles olid nad suutnud hävitada viljasaagi juba kahes külas, mistõttu helikopteriga jälgiti, millal nad rahvuspargi piirest välja jõuavad ning neid mürgiga pritsida saaks. Rändtirtsude parved tekitavad kohalikule põllumajandusele korvamatut kahju ning jätavad oma teele jäävad külad nälga.