Burkina Faso
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Etioopia: Omo oru hõimud

jaanuar 2009
Ida-Aafrikat avastamas
Arbored ja Hamerid

Jõudsime Omo oru südamesse, Turmisse, peale kolme päevast pikka teekonda. Viimane teelõik alates Weyost tähendas tunde kestvat kurvilist mägiteed ja kümneid ületatud jõesänge. Iga kord tänasime õnne, et oleme siin kuival perioodil. Muul aastaajal saaks liikuda vaid Weytoni, sest sildu jõgedel ei ole ning kohati uhub tulvavesi teed lihtsalt minema. Hõimude alad algavad aga just siit. Ja ilmselt seepärast nad siin nii ehedal kujul tänini üldse ka eksisteerivad, et ligipääs keeruline on. Ühiskondlikku transporti siinkandis ei ole, ainus viis kohale jõudmiseks on kasutada kohalikku veoauto kasti või rentida mõnest suuremast linnast jeep. Meie kasutasime viimast võimalust.

Paaril suuremal jõel, kus aasta läbi vett voolab, on juba ka  sild, kuid kuna seda kasutatakse vaid vihmaperioodil siis kohalike jaoks on see pigem niisama hängimiseks ja mööduvatelt autodelt tähelepanu saamiseks. Mitmes kohas on külaelanikud leidlikkust üles näidanud ja nikerdanud teeäärseks müügiks puidust erinevaid maske. Lapsed tegelevad kontimööda tööga, mis tähendab, et niipea kui meie auto nurga tagant välja ilmus, tehti kiired kükki-püsti hüpped ja siis käsi ettesirutatult välja. Siit pidi välja lugema, et etendus on sooritatud ja aeg on piletiraha välja käia.

Mida lähemale Turmile, seda müstilisemaks hakkas muutuma vaatepilt. Uskumatu, aga ühel hetkel on sinu ümber poolalasti hõimlased nappides loomanahkades, tegelemas oma igapäevase tegevusega – kitsede karjatamise ja lõkkematerjali otsimisega. Kõik see, mida seni oled harjunud nägema vaid National Geographicust või lugema seiklusjuttudest, on järsku reaalsus.


Esimene lähem tutvus oli meil arbore hõimuga. Külla sisenedes ootas meid ees arvukas seltskond huvitava moega inimesi ja kõik nad olid ära õppinud ka ühe sõna – birr (Etioopia rahaühik, 1 birr = 1,2 eek). Birrimisest pidi aru saama, et kui teed neist pilti, pead kohe modellile ühe või kaks birri välja käima. Oli tunda, et me ei ole esimesed valged, kes siin birritamas on käinud :)


Paar tundi autoga edasi liikudes muutub moevool. Hamerite puhul on valdavaks elemendiks punakaspruun kitsenahk, mis on naistel puusadele seotud. Seelik on sabaga, nii et liigutades imiteerib see loomasaba takti. Turupäevadel vahetatakse naturaalmajanduslik kraam plastmasspärlite vastu ja tänu sellele on seelikud kenasti ka tikandeid täis. Rinnad on naise ehe ja seda hamerid juba teavad – kõik on siin uljalt enda rindu eksponeerimas.


Hameri külla jõudes oli juba pärastlõuna ning võtsime nõuks enne päikeseloojangut siit mitte lahkuda. Meid tervitas paarkümmend hameri naist, mehed olid karjaga veel kõik eemal. Asusime siis nendega suhtlema ja muidugi algas see taas ühepoolselt birritamisega. Kuid olime nüüd juba kogenenud hõimukülastajad ja ei allunud esimesele provokatsioonile. Tegime näo, nagu pildistamine meid üldse ei huvitaks ja teatasime, et tulime neile kingitust tooma. Kui olime kotist Mentose karamellid välja võtnud, sulas kõik see seltskond kui kevadine lumi. Lasime lastel maiustada ja võtsime sellega pingeid maha, mida valgete saabumine külas tavaliselt tekitab.


Ca tunniga oli meid omaks võetud ja kuna selgus, et ühe hameri ema nimi on ka Aive (vähemalt häälduse järgi)  siis oli koheselt saavutatud ka üle küla tuntus. Hüttidest piiluti ja hüüti muudkui: Aive-Aive. Tundsime end nagu kodus. Päike hakkas üha madalamale laskuma ja peagi oli kaugelt silmates näha põõsaste liikumise elavnemist – mehed olid hakanud karju koju ajama. Esimesed kitsed ilmusid põõsaste vahelt nähtavale ja liikusid küla poole. Naised olid potid tulele pannud ja asunud meestele putru keetma.


Hamerid on tuntud oma eriliste traditsioonide poolest, näiteks pulli-hüppamine (bull-jumping). See on meheikka jõudnu esimene oluline rituaal enne naisevõttu. Pullid aetakse üksteise kõrvale ritta, igast sabast ja sarvest haarab üks hamer tal kinni ja ca 9-10 pulli on ootevalmis. Siis saabub mehepoeg ja peab ihualasti üle pulli selgade edasi-tagasi jooksu läbima. Kui ta peaks pullidest ülejoostes libastuma, on häbi meeletult suur ja ta ei pruugi kunagi enam naist võtta saadagi. Reeglina muidugi antakse veel šanss, sest mis see mees ilma naiseta ikka teeb. Kui aga kangelane pullihüpped edukalt sooritab, on ta tehtud mees ja võib endale kaasa valida. Sellest saab esimene naine, kellel on kõige enam õigusi. Iga järgmine naine tuleb perre vaid sünnitamiseks ja kui laps pead kandma hakkab ning imetamise periood lõppeb, antakse laps üle esimesele naisele. Esimest naist tunneb ära kaelavõru järgi. 


Ka Maarjamaal elab mees, kes on eduka pullihüppe sooritanud, seega....naised olge valvel;)

Hameri naise seelikusabas on märk alati sellest, mitmes naine ta oma mehele on ja mitu last tal on kasvatada. Kui pärlirida jaotub ülevalt kaheks, on kaks last jne. Kui tegemist on esimese naisega, on seeliku keskel seljapealse osa vöökohas üks karvatutike.

Omorate

Turmist paari tunni tee kaugusel Keenia piiri suunas on Omorate küla. Siin läheduses armastavad „staabis” olla dassanechid ehk galebid, kes on oma loomult nomaadid. Elavad nad siin väga kidura taimestikuga liivasel tasandikul, mis on kuival ajal pidevalt totaalses liivatormis nii et silmigi oli siin väga keeruline lahti hoida. Majad on pisikesed kuplikujulised onnid, kohati plekiga pealt polsterdatud.


Bannad

Keya Fari turule läksime spetsiaalselt, et kohtuda banna hõimuga. Neil on palju sarnast hameritega aga riietuses on märgata ka teatud erinevusi.


Mursid

Seitsme mäe ja jõe taga elavad hõimlased, kelle sarnaseid ei ole enne nähtud. Nii võiks alustada muinasjuttu mursidest. Teekond sinna kulgeb lõuna - Omo keskusest Jinkast ca 3 tundi üle mägede. Esimene peatuspost on Mago rahvuspargi sildi juures, kust hüppab auto peale kalašnikoviga skaut. Just nii need turvamehed end nimetavad. Kalašnikovide omamine on muuseas üsna tavaline nähtus kõikide Omo oru hõimude juures. Kuidagi on need siia üle Sudaani piiri smuugeldatud ning täna on see pea iga karjuse kohustuslikuks atribuudiks. Kel piisavalt raha ei ole, et püssi endale osta, nikerdab selle puidust.

Mago rahvuspark ise võiks olla sama liigirikas kui Keenia ja Tansaania tuntud pargid kuid kahjuks on kõik loomad siin maha notitud. Alles ei ole jäänud muud kui paar skeletti ja nendega saab tutvuda rahvuspargi muuseumis. Laual oli ka ettepanekute ja kiituste raamat aga see oli nii tolmune, et välja võis lugeda vaid üht – juba ammu ei ole siin midagi märkimisväärset arvatud. Vaid üksik ahv  keerutas hoovis enda puna-sinist tagumikku, ilmselt on nemad siin viimsed mohikaanlased, kes ellu on suutnud jääda. Mursid muidugi välja arvatud. Kokku jääb tee peale kolm mursi hõimu küla ja neid siis vaatamas käiaksegi. Mitte massiliselt – kõrghooajal (kuivaperiood) ca 2-5 autotäit valgeid päevas aga sellegi poolest on mursidel selge sama sõna – birr. Birritavad nad kui linnukesed, ainult selle vahega, et üks klõps on 2 birri ja iga järgmine lisab automaatselt 2 juurde. Kui alguses lepid silmsides kokku modellitöö palgaks 2 birri siis peale esimese klõpsu tegemist hakkavad mursi huuled väga aktiivselt liikuma ja sealt kostub 4, 6 jne birri. Aga välimus on neil tõesti efektne ja seda nad ka väga hästi teavad.


Mursid on tuntud eelkõige alahuule lõikumise traditsiooni poolest. Kui tüdruk jõuab teismeliseikka, tehakse tal alahuulde sisselõige ja sellest päevast peale hakkab ta seda venitama. Venitatakse puidust ja savist voolitud ketastega ja mida suurem ketas huule sisse mahub, seda ilusam mursi naine on.


Arvatakse, et orjanduslikul ajal hakati alahuule venitamist kasutama selleks, et muuta naisi vähem atraktiivsemaks orjakaupmeeste jaoks. Hiljem muutus see aga vastupidiselt ilu sümboliks. Ketast kantakse igal eluhetkel ja see on eelkõige atraktiivsuse tõstmiseks. Kui mursi peaks oma mehe kaotama, võtab ta huuleketta ja ei kasuta seda enam kunagi, elades ülejäänud elu rippuva alahuulega. 


Erand tehakse vaid juhul kui mursi naine kaotab mehe veel nii noorelt, et tal ei ole lapsi. Sel juhul läheb ta edasi mehe vennale ja jätkab atraktiivsuse hoidmiseks alahuule ketta kandmist.

Mursi mehed näevad välja kui tõsised sõjamehed. Eriti siis, kui kogu atribuutika külge riputatud ja pilk sõjakas.


Huvitav on fakt, et mursidel puudub eraomandi mõiste. Kui midagi meeldivat näed siis lihtsalt võtad selle endale. Kuulsime lugu sellest kuidas turistid olid ööbinud murside läheduses telkides ja kui hommik saabus avastati, et autodel ei ole enam ühtegi iluliistu. Mursi külla jõudes leiti aga liistud – need olid kenasti mursidele eheteks väänatud.

Mursid on üliagressiivsed ja valget inimest kohates hakkavad nad sind kohe aktiivselt kätest ja jalgadest sikutama, et sult birre välja pinnida. Rahulikult omaette on mursi külas liikuda peaaegu võimatu. Tegime siiski katse. Ostsime enne murside juurde minekut Jinka turult kaasa Jelly joogipulbrit, mis annab veele lisamisel fanta efekti – jook muutub kollaseks ja hakkab kihisema. Kui aktiivne birritamine oli veidi rahunenud liikusime mursi külas edasi ja koondasime enda ümber väikeste lastega naised. Teatasime pidulikult, et oleme neile toonud kingitusi ja avasime Jelly pulbri koti. Sellel oli maagiline mõju. Hetkega oli kogu külarahvas meie ümber ja birritamine lõppes. Saime lõpuks rahulikult neid jälgida.

Õhtuks sõitsime tagasi Jinkasse – linna, mis on tekkinud ümber lennuvälja. Lennuväli tähendab siin poolekilomeetrist muldrada, mis lõppeb üksiku kuivanud palmiga.


Lennurada on aga väga multifunktsionaalses kasutuses, alates linna keskplatsist kuni jalgpalliväljaku ja lehmade karjatamise kohani. Viimased aetakse ennem lennukite maandumist rajalt minema.

Arba Minch

Päev sõitu üle mägede põhja poole ja jõudsime Arba Minchi. Tegime hotellide hulgast turu uuringu ja valisime imeilusa Swayne hotelli Chamo järve ääres. Hotelli elamine on ridamajakeste stiilis ja dekoreeritud hõimuelementidega. Lambikuplite hoidjateks on hamerite tool-padjad, mida nad kasutavad nii istumiseks kui magamisel pea alla panemiseks. Voodikateteks on dorshe tekstiilid, baarikapi uks on hameri tüdruku graveeritud pildiga jms. Nii stiilsed ööbimist ei olnud meil veel sel reisil kohanud nii et jäime valiku juurde kiirelt pidama. Õhtul kimasime linna internetti, sest see on regioonis ainuke internetilevikuga koht. Ja mitte ainult internetti me sealt ei leidnud....sealsamas kõrval kohvikus istus nö „meie mees Havannas” Arne Uusjärv! Ta oli just kuu tagasi saatnud GoTraveli reisiseltskonna tagasi koju ja jäi ise veel kuuks Etioopiasse ja Somaali maale rändama. Ühesõnaga  - meie jaoks muidugi imeline kokkusattumine! Vahetasime muljeid ja infot ning Arne liikus järgmisel päeval edasi siit lõuna suunas Turmi poole hamerite juurde. Meie võtsime sihiks jõuda paari päeva pärast Addis Ababasse, et sealt juba põhja Etioopiat avastama hakata.

 

Dorshed

Arba Minchi lähedal mägedes elab dorshe hõim, kes on erilised oma kümne meetri kõrguste onnide poolest. Kõrgete onnide ehitamisel on olemas ka oma väga praktiline põhjus. Kuna termiidid armastavad pambust närida, siis on maja seintel kalduvus iga aastaga oma kõrgust kaotada nii, et vanaisade aegsed majad on täna vaid kolme-nelja meetri kõrgused.


Majas endas on vooditeks narid, vaheseina taga elavad lehmad, kes saadetakse aasale päeva teisel poolel, peale päikesekuumuse taandusmist. Söövad nad põhiliselt võlts-banaanipuid. Siit tehakse kõike – vili läheb loomadele, lehtedest tiritakse tekstiili kudumiseks niined, vartest uhutakse välja valge mass, mis mähitakse lehtedesse ja pannakse kolmaks kuuks maa sisse fermenteeruma. Selle tulemusena moodustub hallitusjuustu taoline mass, mis kõlbab kõigeks – taigna segamiseks, juustu aseaineks jne.

Raske öelda kauaks siin hõimude traditsiooniline eluviis jätkub. Esimene argument on teed, sest kui need valmivad, on linna ehk tsivilisatsiooni sõit kergem ja sealt tuleb ka info selle kohta, kuidas mujal elatakse. Konsost Weyto poole sõites särab vastu võimas asfalttee. See ühel hetkel lõppeb nagu joonlauaga tõmmatuna. Hiinlaste abirahadega on alustanud siin aktiivset teedeehitust. Põhjuseks teadmine, et siin mägedes leidub ilmselt naftat, sarnaselt Etioopia põhja-osaga. Vähemalt Keenia piiri äärsetelt aladelt on seda juba leitud. Uued teed tähendavad aga inimeste-kaupade liikumist, naftapuurtornid aga töökohti, mis nõuavad juba täiesti uut elustiili.

Visioon õlistes tunkedes naftatöötajatest ei ole küll eriti meeliülendav, samas aga üks võimalikest kurbadest stsenaariumitest.

TEEKONDVIDEOD