Gambia
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Etioopia: Legendid ja Kaljukirikud

jaanuar 2009
Ida-Aafrikat avastamas

Kuues nädal Aafrikas ja teine Etioopias. No hetkeks tundub, et oleme siinkandis küll juba kõike näinud. Etioopia lõunaringilt oli meil juba hea sõprade seltskond kogutud, sest siin ringlevaid valgeid ei ole just palju. Liigume sarnast trassi pidi, kohalike silmis justkui albiinod ja paistame üksteisele juba kaugelt silma. Ilma teretamata ei möödu siin ükski valge teisest. Paljutähenduslik pilt, tervitus ja küsimus: kust kuhu teel oled, on kohustuslikud elemendid.

Mitmedki rännumehed on meile ettekuulutavalt rääkinud, et põhja-Etioopia on midagi täiesti teistsugust kui lõunas nähtu ja oleme põnevil. No mis seal ikka nii väga teistsugust olla saab aga huvitav ju oodata ikka. Selliste tunnetega sätime end Addisis unele, et hommikul kl 5 lennujaama startida. Suund Aksumile – põhja-Etioopia kuulus monoliit-obeliskide linn.

Enne veel aga paar olulist detaili. Rääkides veidi etiooplastest, siis tunda on eneseuhkust heas mõttes. Kohalikud on valgetega võrdne-võrdsemad ja ei ole tunda mingit valge inimese kompleksi tunda. Ja neil on ka põhjust selleks.  Etioopia on ainus riik Aafrikas, mida pole kunagi kellegi poolt koloniseeritud.

Siiski, kui olla täpne, aastatel 1935-41 üritas Mussolini siin oma kanda kinnitada aga tulutult. Sellest hetkest on pärandina kaasas sphagetid igas kohviku menüüs ja see on kohalikule köögile pigem meeldiv vahepala.

Tänu sellele, et Etioopia on saanud puutumatult arenenud, on siin säilinud palju eripärast – alates inimeste hoiakust, kultuurist, traditsioonidest, hõimudeni välja. Siin on väga palju vaid Etioopiale omast – oma tähestik, aja-arvamine, religioon, köök ja palju muud.

Etioopiasse saabudes muutud juba kohe piiripunktis kaheksa aastat nooremaks. Kui sa seda ise ei märka siis mõne turismifirma plakatilt sirab kindlasti vastav lubadus vastu. Siin on kasutusel Juliuse kalender ja aastanumber praegu 2001. 

Ka kellaaeg on uus ja huvitav -   täistundide lugemine hakkab päikesetõusust kl 6. Nii et kui meie arvates on siin kl 12 päeval siis nemad vehivad kellaga ja selgitavad ägedalt vaieldes, et kell on kuus. Esialgu tekitab palju segadust, aga pikapeale harjub ära ja see süsteem tundub isegi kuidagi loomulikuma arvestusena.


Põhja-Etioopia on üks suur legendide ning UNESCO kaitse all olevate ajalooliste vaatamisväärsuste kogum. Trass, mida mööda sõites seda kõike kogeda, on pikk ja väga-väga mägine.

Alustasime Aksumist, mis jääb Etioopia üheks põhjapoolseimaks linnaks, asudes üsna Sudaani piiri lähedal. Aksum oli tuhandeid aastaid tagasi Seeba kuningriigi pealinnaks, paiknedes oluliste kaubateede ristumiskohas ning ulatudes tänaste Sudaani ja Eritrea aladele. Seepärast oli ta hiilgeaegadel ka selle kandi võimsaim linn koos sinna juurde kuuluvate märgiliste ehitistega. Täna vaatavad siin aga rännumehele vastu vaiksed tolmused tänavad, kus vaid eesli kabjaplagin võib su rahu häirida. Kunagist sära meenutavad üksnes uhked obeliskid koos seal all asuvate hauakambritega.


Mis on siin aga värvikad, on legendid - need on romantilised ja võimsad! Eriti tuntud on Seeba kuninganna armulugu kuningas Saalomoniga. Hinnalisest sõrmusest, mille Saalomon olevat kuningannale kinkinud, on ka eesti keeles ilmunud seiklusromaan „Seeba kuninganna sõrmus“. Kirglikust suhtest sündis poeg, kellest sai kolmetuhandeaastase Saalomonide dünastia alusepanija, Menelik I.

Poeg, va võrukael, olevat isa tagant ära näpanud ei midagi vähemat ega enamat, kui pühade seaduste laeka (Ark of the Covenant), milles asuvad kivisse raiutud käsulauad jumala enda poolt kirjutatud kümne käsuga. Kuigi ükski tõsiseltvõetav ajaloolane selle loo tõesust kinnitada ei julge, siis ometigi teavad miljonid etiooplased seda, et just siin Aksumis asubki see algupärane laegas. Püha Maria kiriku kõrval olevat kabelit saab igaüks silmitseda, sisse aga ei pääse.

Käsulaudu on näinud vaid üks munk.  Seesama kabelit valvav munk on ka väidetavalt ainus surelik, kes oma silmaga on neid käsulaudu näinud. Tegemist on Etioopia ortodoksi kiriku kõige pühama reliikviaga. Sest olla määratud laeka hoolekandjaks, tähendab püha lepingut jumala ja etiooplaste vahel, mis teoloogide keeles tähendavat teisisõnu, et etiooplased on „valitud rahvas“.

Vot, selline huvitav lugu ja müüb juba sadu kui mitte tuhandeid aastaid. Kuna aga reliikviat on vaja ka mujale kui Aksumi kabelisse siis on  käsulaudade puidust koopiad kõikides Etioopia kirikutes. Suurürituste ajal tuuakse nad tseremoniaalselt rongkäigu saatel välja tuulutama ning kantakse spetsiaalsetel alustel ka pärast pidulikult tagasi.

Aksumist nelja sõidutunni tee kaugusel, Eritrea piiri ääres, asub üks eriline klooster -  Debre Damo, kuhu pääseb vaid mööda 15 m püstloodist kaljuseina pidi üles ronides. 6. sajandist pärit klooster asub kaljusel platookõrgendikul, mis on teelt näha juba tunde enne kohalejõudmist. Kloostrisse pääsevad vaid mehed ja ütleme ausalt, et ega naised sellest kaljuseinast kerge vaevaga üles end ilmselt vinnata suudakski. Hoolimata sellest, et abiks on köis, on 2,8 kilomeetri kõrgusel õhk hõre ning ronimine võtab pehmelt öeldes üsna võhmale.

Ronimisvaev saab aga kuhjaga tasutud, sest klooster ise on väiksusest hoolimata väga ilus ning mõjus. Kaljukünkal elab paarsada munka ning naishingedele on pääs siia rangelt keelatud, ei lubata isegi ronimisköit puudutada. Ainsad naispoole esindajad kloostris on  kitsed ja kanad. Küsimusele, kas ka baboonid, keda siin väga rohkearvuliselt katustel ringi hüppas, on vaid emased, jäi kohalikult usumehelt vastus saamata.

 

Debre Damo üle vaadatud oli meil plaan liikuda Gonderisse ja sinna on võimalik minna mitmel viisil. Lennukiga võtab aega ca 20 minutit, autoga 10 tundi ning avalikus transpordiga 2 päeva. Hinnaerinevus on korrelatsioonis sõidule kuluva ajaga. Bussipilet 7 USDi ja lennupilet 90 USDi. Kuna kahte päeva meil kuskilt võtta ei olnud ning lennukipiletid olid kõik välja müüdud, valisime rendiauto koos juhiga. Ja tundub, et õieti ka tegime.

Autosõit algas nii nagu siin tavaks, kõigepealt lööb autojuht risti ette ja siis vajutab gaasipedaali põhja. Süütu mägiteeke, mis esimesed paar tundi vonkles rahulikult üles-alla, muutus peale esimest suuremat linna, Shiret, ühtäkki hingematvalt dramaatiliseks. Meie kõrval laius meeletu kuristik, mis langes pea püstloodis üle kilomeetri kuhugi nähtamatusse sügavusse ning mille tumerohelist nõlva mööda võis näha looklemas kitsa ribana erepunast lateriiditolmust teekest. Vaated on lihtsalt jumalikud, seni kuni silmade kõrgusele vaatad. Kui vaatad allapoole, siis on päris kohutav, aga mõelda siin ei maksa. Tunne mis tekib, on midagi sellist, kus taevalik ilu ja surmahirm kokku saavad. Kuidas seda nimetatakse, ei oska öelda. Ja see kestab kaua, sest siis kui oled kuristiku põhja jõudnud, tuleb kogu teekond vastassuunas alt ülespoole uuesti läbi teha. Peale seda saab mõnda aega jälle rahulikult hingata, sest silmapiiri tagant ilmub välja Simieni mägede imeilus siluett.

Enne mägironijate stardipaika, Debarki, jõudmist muutub tee veelkord väga ülendavaks. Kohati kooldub kaljusein autotee kohale ning puud kaarduvad üle tee. Debarkist edasi on Gonder juba käeulatuses ning võib peopesad kuivaks pühkida :)


Gonderis ja sellele järgnevas Bahar Daris viibisime kokku kolm päeva. Gonderisse läksime peaasjalikult külastama Aafrika Camelotiks (Kuningas Arthuri loss) kutsutavat 17-ndast sajandist pärit kuningas Fasilidase lossi ...

... ning Bahir Daris Tana järve kloostreid.

Siit edasi liikusime aga edasi juba kaljukirikute mekasse Lalibelasse.

 

Käia Etioopias ja mitte näha Lalibelat, on sama hea, kui külastada Egiptust ilma püramiide nägemata. Nii räägivad kogenud rännusellid. Lalibela kõige suurimaks vaatamisväärsuseks on monoliitsetest kaljumassiividest välja raiutud kaljukirikud. Kui Petras (Jordaanias) on kaljudest välja raiutud vaid esifassaadid, siis siin, uskumatu küll, on välja raiutud terved täismõõdus kirikud. Ja see ei ole mingi pehme liivakivim.



Eriti huvitavaks teeb keskkonna tõsiasi, et  need ei ole vaid muuseumieksponaadid, vaid igapäevased tegevkirikud. Olime reisikalendrit sättinud nii, et saaksime Lailibelas osaleda ortodoksi kiriku aasta olulisimal pühal – Timkatil (inglise k epiphany). Timkati pidustused kestavad kolm päeva jutti ning sellega kaasneb rida rituaalseid üritusi – palverännak, käsulaudade kandmine, õnnistamised, pasunapuhumine, veega ristimine jpm. Väike linnake on nende päevade jooksul pidevas saginas ning meie jaoks muidugi ülieksootiline vaatepilt.



Kuuenda reisinädala lõpp lähenes aga hirmuäratava kiirusega ja Addis Abeba olulisimad muuseumid olid meie reisi punktiks. Käisime etnograafia muuseumis, kus saab näha meie kauge esivanema, Lucy, skeletti ning külastasime Püha Kolmainsuse katedraali, kuhu on maetud Saalomonide dünastia viimane esindaja ning Etiooplaste suur uhkus Imperaator Haile Selassie.

Huvitav on see, et Rastafarid peavad Haile Selassiet Jumala inkarnatsiooniks. Liikumine tekkis keisri kroonimise ajal ning on tänini Jamaical ülipopulaarne. Liikumine sai hoo sisse  eriti pärast keisri külaskäiku Jamaicale 1966. aastal, kui tema saabumisel hakkas peale pikka põuda järsku vihma sadama. Selge siis, et mees on jumal. Rasta legendi kohaselt olevat Haile Selassie kinkinud Seeba kuninganna sõrmuse kuulsaimale rastamehele Bob Marleyle. Igatahes huvitav seos ja fakt, millega sel korral reisile punkt panna.

TEEKONDVIDEOD