Holland
REISIKIRI
Aive ja Andrus

87 reisikirja
84 riiki

Albaania

oktoober 2015
Balkani tuur

Albaania on territooriumilt väike riik, pea poole väiksem kui Eesti, kuigi taju tõrgub seda uskumast. Mägised maastikud ning põhimaanteedest kõrvale jäävad käänulised ja üsna tagasihoidlikus korras autoteed, loovad mulje lõputult kulgevatest radadest, mida mööda võidki looklema jääda. Kesiselt arendatud maanteevõrgustik on olnud mingil hetkel lausa riiklik poliitika, et takistada vaenlasel kiiresti edasi liikumast. Riigile, mis on täna üha rohkem oma nägu turistide poole pööramas, see kindlasti enam kasuks ei tule. Samas aga kehtib alati see hea reegel: mida raskem juurdepääsetavus, seda vähem rikutust turistide poolt ning seda parem võimalus kogeda ehedamat kohalikku elu-olu. Albaania puhul kehtib see veel täiega.

 

Mida lähemale Aadria merele, seda lähemale veelgi suuremale soojale, mis hoolimata algavast sügisperioodist ulatus siin kohati juba kolmekümne kraadi alla. Teeperved olid iga paari kilomeetri tagant puuviljalette täis pikitud ning seda võimalust ei saanud jätta kasutamata. Kõige minevamaks kaubaks oli hurmaa, mis maitseb siin kordades paremini kui meie kodustel Rimi lettidel. J

 

Oma esimese pikema peatuse tegime Albaania lõuna ossa jäävas Beratis. See  UNESCO kaitse all olev linn ulatub oma ajaloos paarituhande aasta taha ning on mänginud erinevatel ajajärkudel olulist rolli Albaania ajaloos. Linna ehteks on Ottomani aegsed valge lubjakrohviga kaetud kivimajad, mis ronivad mööda järske mäeseinasid nii laiustesse kui kõrgustesse. Rohked aknaavad esifassaadidel, mis tänu järsule mäenõlvale reastuvad üksteise all, on andnud kohale oma eripärase nime – „Tuhandete akende linn“, mida ka ohtralt kõikides turismibrošüürides ja teatmikes afišeeritakse.

Saime oma hotellimajutuse otse vanalinnas südames, Mangalemi kvartalis. Siin on kõik käe-jala ulatuses – nii vaatamisväärsused kui söögikohad. Kohalikult valmistatud lambaliha maitses eriti suurepäraselt. Ning eriti üllatav oli rakijade valik, mida oli pakkuda igast võimalikust marjasordist ning igati efektses jäätatud topsis.

Vanalinna põnevaimaks kohaks on mäetippu jääv Bütsantsi aegne Kalaja tsitadell. See ei ole vaid muuseum, kus minevikuga tutvumas käia. Siin elab veel tänaseni hulgaliselt inimesi, tegelemas on oma igapäevaste toimetustega ning müütamas turistidele kohalikku käsitööd. Peamiseks müügiartikliks on silmatorkavalt ilusad ja elegantse joonega albaania pilutatud pitskardinad, laudlinad, voodikatted ja kõik võimalikud muud tekstiilitooted. Oehh, kostub naiste õhatusi ... oleks vaid kohvris rohkem ruumi, lahkuks kõigi nendega J Pidime leppima siiski vaid valitud paladega.

 

Beratist võtsime suuna edasi põhja suunas. Otsustasime, et riigi pealinna Tiranat tahaks küll näha, aga ööbima siia ei jää, sõidame sealt vaid läbi, tutvume rahvusliku ajaloomuuseumiga, lõunatame ning siis põrutame juba edasi Shkodrasse. Makedoonias hoiatati meid, et kui otsest põhjust pole, siis ei maksaks Tiranasse üldsegi sisse põigata, sest liiklus on seal rohkem kui kaootiline. Nii ka oli. Kõige viimane asi mida siin jälgida, on liiklusmärgid. Sõita tuleb nö õlatunnetuse järgi. Eriti kohutavad on siin ringteed, kus isetekitatud ridade arv võib ulatuda kohati kuni kuueni. Ning see kaos, mis nendel valitseb on ikka täielik komöödia. Linna keskseimal Skanderbegi väljakul läbisime ristmiku laadset ringteed meenutavas autode summas ikka meeter korraga – kõigepealt liigud ise ühe auto pikkuse, seejärel lased läbi ristisuunas liikuja ja nii umbes kolmkümmend korda järjest. Uskumatu. Aga nii need asjad siin käivad.

 

Sama väljaku kõrvale jäi ka ajaloomuuseum, mis üllatas oma põhjalikkuse ja süsteemsusega, mida ei saa täheldada kõige selle kohta, mis muuseumist väljapoole jääb.

Lõpuks kui, autode summast välja pääsesime, surusime gaasi juurde ning liikusime edasi Shkodra suunas. Shkodra on üks Euroopa vanimaid linnu. Peamine põhjus miks siia tullakse ei ole siiski mitte linn ise, mis iseenesest on täiesti vaatamist väärt, vaid siit kuuekümne kilomeetri kaugusele jääv Komani järv. Kunagi oli see aga jõgi. 70nendatel rajati siia tamm hüdroenergiajaama tarbeks, mis paisutamise teel jõest järve tekitas. Täna saab siin praamide ja paatidega sõita ning see on tõesti sõitmist väärt - vaated on võrratud. Mitte nii võrratu aga ei ole selle järve paisutamisega kaasnev lugu, sest vee alla jäi kümneid külasid ja sadu, kui mitte tuhandeid, eluasemeid. Nende kahjude korvamine jäi muidugi kohalike enda kanda. Riik sellistesse „pisiprobleemidesse“ ei sekkunud.

 

Peatusime meie paadimehe peremajutuses, mäenõlval olevas kivimajas. Majakeseni viib mäkke tõusev kiviklibu trepp-tee. Igal järgmisel astangul on kividest laotud väike majake, ühte sellisesse oli pere end sisse seadnud ja maja ette viinamarjaväätide alla külalistele lauakese katnud. Toit valmis väliköögis ja sealsamas ukerdas väike perepoeg, kamina ees hällis magas paarikuine tütreke. Teisel korrusel magamistoas kuivasid pampersid ja voodikohaks olid mitmed üksteise otsa laotud tekkide-madratsite virnad.

 

Õhtu lähenedes käisime ka Shkodras ringi. Silmatorkavalt hea mulje jättis Tradita Geg ja Tosk nimeline restoran-muuseum, kus sai nii hästi süüa kui ka nautida suurepärast atmosfääri. Restorani omanikust kultuurifänn oli siia kokku kuhjanud hulgaliselt Albaania käsitööd, põllutööriistasid ja muid kodutarbeid, mis kokku lõid väga koduse ja õdusa keskkonna. Toit valmis külaliste silme all hiigelsuures kaminahjus ning selle kohale oli ehitatud lava, kus kohalikud pillimehed rahvusmuusikat mängisid.

 

Huvitava ajaloolise faktina saime kohapeal teada, et Shkodra vabastasid türklaste võimu alt hoopiski Montenegrolased, kes kaotasid siin lahingutes 10 000 meest. Suurriikide otsusega läks linn eelmise sajandi alguses siiski vastloodud Albaania riigi koosseisu, mida Montenegrolased peavad tänini suureks ülekohtuks. Taas üks pingeallikas külgnevate riikide vahel. Selle teadmisega võtsime järgmisel päeval suuna juba Montenegro peale.


 
TEEKONDVIDEOD